Viplala ja Viljandi

Järv ja lossimäed

Kõigepealt tahaksin  ma vabandada Elisabet ja  co ees. Ma võtan tagasi kõik oma pahad sõnad Viljandi kohta. On suur vahe kas viibida kusagil nostalgiast pimestatuna vanu aegu taga igatsedes või siis turistina, kel avatud meel ja rõõmus süda ning ilus ilm.

Mu Mees Kes Jookseb pani meile kogemustele tuginedes ööbimise kohta nimega JustRest, mis on 
automaatmotellina omaette spartalik elamus. 

Aga parim point oli lähtepunkt pikkadeks rännakuteks. Ma matkasin läbi kohad, kus ma oma pika ja väärika elu jooksul sattunud polnud. Või siis. Kunagi ammu. Aga avastusi- vau, mis siin tehtud on, oli palju. Turisti jaoks on kesklinn imekena, kenasti korda tehtud. Super.

Söömas käisime paljukiidetud Fellinis. Ma käisin, või õieti töötasin seal 25 aastat tagasi. Vahepeal on taas toimunud imeline muutumine.
Super teenindus. Maitsev toit, kuigi portsud olid pisikesed. Ja hulluksajav orgastiline beseerull vaarikatega.

Aga hämmastas 2 asja. Viljandis räägitakse eesti keeles. Täitsa imelik on olla. 
Saate aru. KÕIK räägivad eesti keeles. Ma mõtlen, äkki tõesti ei tohiks väljaspoole Tlna põgenikke lasta. Kui nad just ise väga ei taha. Neid väheseid säilinud eestluse kantse peaks ajaloo eesmärgil säilitama. Ma mõtlen seda täiesti tõsiselt


Ja teine. Kas Eesti väikelinnad on tõesti jõudnud Euroopasse.. kohvik oli täis. Me saime viimase laua. Ja saba oli ukse taga. Lihtne eesti inimene sööb õhtust väljas.
Tõesti vapustav ja väga tore.
Nüüd peaks veel üle saama püüdest pakkuda kõike kolme söögikorda ja keskenduma kas õhtule või lõunale. Et ka omanikel oleks oma elu. Mitte ainult töö..
Sest linnarahval ilmselgelt on. Laupäeva õhtul kondas linnas mingi 4 inimest. Ülejäänud olid sündsalt kodus.

Ja varesed kraaksusid.

Ning inimesed elavad hästi. Hommikul igavles turul vaid 6 müüjat. Ju pole nõudlust. Ju on poes soodsam ja parem. 

Kohe kui hakati Viplala filmi reklaamima , teadsin, et ma pean seda nägema. Aga kuidas ma vanainimene lähen vaatan laste filmi.. lõpuks leidsin julguse aga siis selgus, et seansid toimuvad öösel, kui ma alles magan ja sada häda....
No vot. Ja siis selgus, et just sel päeval nagu saatusesõrm, näidatakse seda filmi Viljandis. Morbiidse meeleoluga surnuaiatuurile päris meeldiv vaheldus.

Võõras kohas on ju lihtsam minna  ja paluda üks pilet. Lastepilet? küsib kassatädi. Ei, täiskasvanu.

Teid ja maju katab kollane vaip

ma polnud ainus täiskasvanu saalis, aga olin ainus ilma lasteta,

See pole päris pisikeste laste film ja raamatut järgib ainult idee poolest. Paljud, mu lemmikkohad olid välja jäetud ning sündmuste käiku lihtsustatud. Aga nii ju filmidega ongi. 
Ma peaksin sagedamini lasteseanssidel käima. Väikeste laste vahetud emotsioonid on nii siirad ja naljakad. Nagu öeldud, pole see päris pisikestele ja lõpus kippusid lapsed mu ümber nihelema.
Mina valasin muidugi pisaraid. Nii armas...
Aga mulle meeldis. Ilus muinasjutuseiklus lapsepõlve. Tuttavad Amsterdami kohad.
Ja punasest nahktagist saab järgmise hooaja hitt,
Pange mu sõnu tähele:)

tee kaugusse

kunagi õppsisd siin suured nüüd elavad siis viplalad