Teine poolaeg

Mul on pool elu elatud.

Statistika ning tõenäosuse järgi.
Sünnipäev oli küll mitu kuud tagasi, aga lükkasin seda postitust edasi. Kuna meeleolud olid liiga depressiivsed ja lootsin, et ehk läheb paremaks. Aga vist ongi nii ette nähtud, et aasta 2015 on elu edetabelis nõmeduselt teisel kohal. Kõige õudsamad aastad olid 1993-1994.

Ma usun, et mul on olnud huvitav elu. Tohutult muudatusi, pöördeid. Viimased aastad on olnud stabiilsed, vaiksed rahulikud. Muudatuste mõttes.

Ja see stabiilsus teeb mind rahutuks. Kas mul on õigus seda rahu juba nautida. Ma pole ju veel vana. Ma jõuaks ja saaks ja võiks.... 

Millal on aeg alla anda?  Kui vanalt on normaalne öelda: nii, elu on elatud. nüüd võin rahulikult pikutada, end paksuks süüa ja ainult telekat vaadata. 

Selleks, et olla vaimselt ja füüsiliselt vormis, pole ju tegelikult mingit vajadust. Ainult iseenda jaoks oleks natuke vaja. 

Või on selle nimi: säilinud lootus. Et äkki juhtub veel midagi. Su ellu tuleb veel midagi ootamatut ja suurepärast ja igaks juhuks peaks selleks valmis olema. 

Aeg-ajalt ma imetlen inimesi, kes on kolinud nt maale  või siis müünud kogu vara ja läinud reisima. Või kes elavadki sellist elu, rahulikku stabiilset elu. Mitte, et nad oleks andnud alla. Pigem vastupidi.

Sest tegelikult tulevad võimalused ja head inimesed ka sinna, kuhugi.

Kadestan neid julguse pärast võtta risk.

Mina ei julge oma elu muuta.

Ja ma ei teagi miks. Sest tegelikult maailm ei vaja mind. Kui ma poleks siia ellu sündinud, siis poleks maailm mitte midagi kaotanud. Kui 20- dates on veel alles lootus, et mina minaks, aga mu lapsest võib ju saada näiteks maailmakuulus teadlane või president ja see muudab minu olemasolu ja sünni mõtekaks. Siis keskel olles seda illusiooni enam pole. On laps nagu on, on mees nagu on, oled sina nagu oled.

Ei ole vaja absurdseid unistusi ja põhjendamatuid ambitsioone. On vaja olla lihtsalt õnnelik. See on kõige tähtsam.

Tegelikult on see kurb, kui palju sõltub meie elukäik valikutest ja juhusest. Ja inimestest, keda sa oma elus kohtad. Ning kohtumisest isegi rohkem see, kellega sa suudad luua ja säilitada kontakti. See kas ja palju saab teie pere lapsi, sõltub ka su elukaaslasest. Ka tema tervisest, soovidest ja kas sa selle kaaslase üldse leiad. See milline elu sind ootab, sõltub su kaaslasevalikust. Milline on ta taust, perekond, lastetuba. Kui palju on temas energiat ja ambitsiooni. Või oled valinud turvalisuse ja stabiilsuse. Rikka mehe, kes ei luba sul tööle minna või sellise, kellega koos hakkamasaamiseks sa lihtsalt pead tööle minema. Kas sul on sõpru ja tuttavaid, kes kaasavad sind projektidesse, kutsuvad tööle, soovitavad õigetele inimestele. Millise elukutse sa tookord valisid ja kas see oleks olnud midagi muud, kui sulle oleksid sattunud teised õpetajad.

Ja vastupidi ka. Sinu isik ja isksus mõjutab teisi inimesi.

Sa ise teed need valikud ja sa saad neid ka muuta. Aga mingid asjad ei sõltu sinust. Ja mõnda asja muuta on liiga hilja.

Ma olen ammu mõelnud, et tegelikult võiks "elukestev õpe" toimida ka päriselt. Ma tahaksin olla vajalik ühiskonnale, kogukonnale. Mul puudub huvi ja oskus algatada mingeid spordivõistlusi, või koguda prügi või aidata vaeslapsi. Aga ma oleks valmis tegema tööd, mis on inimkonnale kasulik. Õppima uuesti. Näiteks arstiks või õpetajaks või... Isegi meelelahutajad on meist, tavalistest inimestest, paremal positsioonil. Ei ole riikliku matust heale raamatupidajale või müüjale... Ma ei taha kuulsaks saada, aga ma tahaksin elule tähendust.

Muutused on risk. Ning riskimiseks oleks vaja tuge, abi, innustust. Sest lihtsam on niisama... minna lasta.  

Kõik on tegelikult väga hästi. Ma ei tea endiselt kelleks ma tahan saada, aga mul on kodu, töö, pere, tervis. Ma saan reisida ja tegeleda oma hobidega. Elada riigis, mida ma armastan ja meil on rahu.