Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

neljapäev, 29. oktoober 2015

Teine poolaeg

Mul on pool elu elatud.
Statistika ning tõenäosuse järgi.
Sünnipäev oli küll mitu kuud tagasi, aga lükkasin seda postitust edasi. Kuna meeleolud olid liiga depressiivsed ja lootsin, et ehk läheb paremaks. Aga vist ongi nii ette nähtud, et aasta 2015 on elu edetabelis nõmeduselt teisel kohal. Kõige õudsamad aastad olid 1993-1994.

Ma usun, et mul on olnud huvitav elu. Tohutult muudatusi, pöördeid. Viimased aastad on olnud stabiilsed, vaiksed rahulikud. Muudatuste mõttes.

Ja see stabiilsus teeb mind rahutuks. Kas mul on õigus seda rahu juba nautida. Ma pole ju veel vana. Ma jõuaks ja saaks ja võiks.... 
Millal on aeg alla anda?  Kui vanalt on normaalne öelda: nii, elu on elatud. nüüd võin rahulikult pikutada, end paksuks süüa ja ainult telekat vaadata. 
Selleks, et olla vaimselt ja füüsiliselt vormis, pole ju tegelikult mingit vajadust. Ainult iseenda jaoks oleks natuke vaja. 
Või on selle nimi: säilinud lootus. Et äkki juhtub veel midagi. Su ellu tuleb veel midagi ootamatut ja suurepärast ja igaks juhuks peaks selleks valmis olema. 
Aeg-ajalt ma imetlen inimesi, kes on kolinud nt maale  või siis müünud kogu vara ja läinud reisima. Või kes elavadki sellist elu, rahulikku stabiilset elu. Mitte, et nad oleks andnud alla. Pigem vastupidi.
Sest tegelikult tulevad võimalused ja head inimesed ka sinna, kuhugi.
Kadestan neid julguse pärast võtta risk.
Mina ei julge oma elu muuta.

Ja ma ei teagi miks. Sest tegelikult maailm ei vaja mind. Kui ma poleks siia ellu sündinud, siis poleks maailm mitte midagi kaotanud. Kui 20- dates on veel alles lootus, et mina minaks, aga mu lapsest võib ju saada näiteks maailmakuulus teadlane või president ja see muudab minu olemasolu ja sünni mõtekaks. Siis keskel olles seda illusiooni enam pole. On laps nagu on, on mees nagu on, oled sina nagu oled.
Ei ole vaja absurdseid unistusi ja põhjendamatuid ambitsioone. On vaja olla lihtsalt õnnelik. See on kõige tähtsam.

Tegelikult on see kurb, kui palju sõltub meie elukäik valikutest ja juhusest. Ja inimestest, keda sa oma elus kohtad. Ning kohtumisest isegi rohkem see, kellega sa suudad luua ja säilitada kontakti. See kas ja palju saab teie pere lapsi, sõltub ka su elukaaslasest. Ka tema tervisest, soovidest ja kas sa selle kaaslase üldse leiad. See milline elu sind ootab, sõltub su kaaslasevalikust. Milline on ta taust, perekond, lastetuba. Kui palju on temas energiat ja ambitsiooni. Või oled valinud turvalisuse ja stabiilsuse. Rikka mehe, kes ei luba sul tööle minna või sellise, kellega koos hakkamasaamiseks sa lihtsalt pead tööle minema. Kas sul on sõpru ja tuttavaid, kes kaasavad sind projektidesse, kutsuvad tööle, soovitavad õigetele inimestele. Millise elukutse sa tookord valisid ja kas see oleks olnud midagi muud, kui sulle oleksid sattunud teised õpetajad.
Ja vastupidi ka. Sinu isik ja isksus mõjutab teisi inimesi.
Sa ise teed need valikud ja sa saad neid ka muuta. Aga mingid asjad ei sõltu sinust. Ja mõnda asja muuta on liiga hilja.

Ma olen ammu mõelnud, et tegelikult võiks "elukestev õpe" toimida ka päriselt. Ma tahaksin olla vajalik ühiskonnale, kogukonnale. Mul puudub huvi ja oskus algatada mingeid spordivõistlusi, või koguda prügi või aidata vaeslapsi. Aga ma oleks valmis tegema tööd, mis on inimkonnale kasulik. Õppima uuesti. Näiteks arstiks või õpetajaks või... Isegi meelelahutajad on meist, tavalistest inimestest, paremal positsioonil. Ei ole riikliku matust heale raamatupidajale või müüjale... Ma ei taha kuulsaks saada, aga ma tahaksin elule tähendust.

Muutused on risk. Ning riskimiseks oleks vaja tuge, abi, innustust. Sest lihtsam on niisama... minna lasta.  

Kõik on tegelikult väga hästi. Ma ei tea endiselt kelleks ma tahan saada, aga mul on kodu, töö, pere, tervis. Ma saan reisida ja tegeleda oma hobidega. Elada riigis, mida ma armastan ja meil on rahu.



10 kommentaari :

  1. Kaaslasevaliku koha pealt olen ka mõelnud, mis oleks teisiti, kui mu kõrval oleks keegi energiline ja ambitisioonikas. Ilmselt ma ei sobiks lihtsalt sellist tüüpi inimesega koos elama, sest eranditult kõik mu kaaslased on olnud samasugused mugavad inimesed nagu mina. Täielikku äput ma samas ka ülal pidada ei suudaks, selline asi ajab mind närvi. Seda, kuidas meie mitte kunagi ühtki rikast meest ei kohta, arutasime ka sõbrannaga kunagi. See vist seostub sinu nimetatud paratamatusega "Kas sul on sõpru ja tuttavaid, kes kaasavad sind projektidesse, kutsuvad tööle, soovitavad õigetele inimestele. Millise elukutse sa tookord valisid ja kas see oleks olnud midagi muud, kui sulle oleksid sattunud teised õpetajad." Mulle tundub sageli, et selle teemaga on minu elust kuidagi viltu läinud ja ma ei oska täpselt öelda, on see siis minu süü või tõesti juhus. Seostatakse ju ka siinset tippjuhtidest-poliitikutest meeste suurt edu võrreldes naistega sellega, et mehed kuulusid ülikooliajal samasse korporatsiooni ehk siis suhted on äärmiselt olulised.
    Lastega on jah see teema, et kui mul neid veel polnud, siis arvasin siiralt, et "tulgu temast või Säästumarketi kassapidaja, peaasi, et ta on õnnelik!". Praegu ma küll sellise valikuga nõus olla ei suudaks. Mis mõttes tuleb ka minu lapsest selline keskpärane inimene nagu mina?! Ilmselt tuleb see etapp veel läbida "lepin, et minu laps ei olegi sündinud superstaar" :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle tundub, et inimene otsib enesesarnast, Mu õel on olnud 5 peikat ja ükskõik kelle neist oleks ta valinud, oleks ta ikka rikka mehe naine. Ma lappan oma noorpõlvekallimad läbi, ja kõik on nad täna tavalised rahulikud keskklassi pereisad...
      Pole antud:)

      Lastega on mul küll täpselt vastupidi. Ma olen pingutanud kõik need aastad andmaks talle parimat stardipositsiooni. Ja ilmselt on ta selle ka saanud,
      Ja nüüd, sel aastal, kui ta otsustas enne magistrit teha pausi, näen ma esimest korda, et mu laps on õnnelik, Ta saab üsna lihtsat tööd tehes midagi, mida ta pole 14 aastat koolist saanud.
      Ma olen olnud täiesti pime. Esimest korda elus olen ma mõelnud, et vahet pole. Olgu kassapidaja, peaasi et ta on samamoodi õnnelik, nagu on ta praegu,
      (Ja terve. Ja armastatud)

      Mitme lapsega on ilmselt lihtsam. Saad veel teise võimaluse ka:)

      Kustuta
  2. Mõistusega võttes on kõik õige, nii ongi. KÕIK. Kuidas riskida on ohtlik, kuna tuttav elu pole ka ju paha ning peamine ongi olla õnnelik. Sest maailm ei vaja meid kedagi, me keegi ei jäta siia auku, mida ei täideta, kui olemast lakkame. Aga samas see õnnnelik-olemine ongi vahel raske, tänitan juurde. See ongi see ülesanne igaühe ees, mis ei muutu, on titest kuni surmani, vaja ära täita, et oleks elul mingi mõte.
    Olen üleni rahul sellega, et mu elus on enda jaoks nüüd olemas täielik erilisuspunkt, see miski, mis teeb mu millekski muuks kui iganaiseks, kes tänaval vastu tuleb. Kellelegi teisele ei saa soovitada, sest see on nii suvaline, et elus olen - aga enesetundele annab tohutult juurde.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sind on raske kommenteerida, vabandan ette, kui midagi valesti ütlen.
      Aga ses mõttes oled õnnelik inimene, et said teise võimaluse, Ma jälgin Su blogi ka tulevikus, näis, millal inimene unustab tänulikkuse, millal Sa hakkad näiteks halama, et elu on igav ja mõttetu..? ;)Või annab see teadmine, et saatusel oli mingi plaan lõpuni jõudu?

      Aga ütle, miks peab olema õnnelik? Maailmaklassika on täis näiteid inimestest, kes pole õnnelikud. Ja just see otsimine, rahuolematus ja traagika annab nende olemasolule mõtte?

      Kustuta
    2. Väga raske on lihtsalt sedasi läbi ajada, kui annad oma parima, miski ei muutu ja õnnelik ka pole =)

      Kustuta
  3. Olen sellele, kuidas kaaslasevalik on minu elu mõjutanud, korduvalt mõelnud. Enne oma abikaasaga kohtumist olin minemas hoopis teist teed. Haridus, karjäär ja Tartu – mulle tundus, et need kolm märksõna panid minu maailma paika. Esimene oli see, mis tollal mu päevi täitis, teisest unistasin ja kolmas oli mulle hingamiseks vajalik.
    Praegu on mul küll kraad käes, kuid ma ei oska sellega võõrkeelses keskkonnas midagi peale hakata. Ja pärast kogu seda vaeva ja pingutust, mõtlen aeg-ajalt, et olen läbi kukkunud. Tollaseid unistusi on ausalt öeldes valus meenutada. Aga helgematel päevadel, mida on õnneks rohkem, meenutan endale, et enne oma mehega kohtumist ei osanud ma ettegi kujutada, et võin leida inimese, kes toob minu ellu sellise turva- ja tasakaalutunde. Või et kohvikute ja näituste külastamise asemel hakkan nautima hoopis looduses viibimist (mitte et näitused ja kohvikud mulle nüüd kuidagi vähem meeldiks).
    Tuleb vist leppida tõsiasjaga, et minust ei saa kunagi seda inimest, kelleks unistasin saada, mis aga ei tähenda, et praegune tee on halvem, see on lihtsalt teistsugune.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on tegelikult kõik unistused täitunud. Ju nad siis polnud piisavalt ambitsioonikad või keerulised täita.
      Mu meelest on see huvitav mõttemäng mõelda, kuidas oleks olnud, kui... aga ma jõuan samuti selleni, et tegelikutl on ju kõik väga hästi aj ma olen teinud õged valikud.
      Aga me keegi ei tea, mis siis ikkagi oleks olnud, kui,,, oleks olnud teisiti,

      Kustuta
  4. Tuttav kripeldus. Aga sul oli keskeakriis juba justkui seljatatud?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Auts...:) see pole see. See on nüüd poolaastakriis:)

      Kustuta
  5. Lugesin kuuldavalt ette lause: "Kui vanalt on normaalne öelda: nii, elu on elatud. nüüd võin rahulikult pikutada, end paksuks süüa ja ainult telekat vaadata." Laps (11-aastane) vastas kohe pikemalt mõtlemata: "Kolmkümmend." Naljakas, kui vanad tunduvad täiskasvanud inimesed lapsele. Ma peaksin paari kuu pärast hakkama oma vanaduspõve nautima.

    Mu 81-aastane vanaema mõni kord kurdab, et nii raske on vana olla, kõik hädad ja vaevad. Ja siis vahetab jälle helgema tooni peale. "Aga vahel, vahel on jälle head päevad, kui ei valuta, kui ma tunnen end nii noorena. Nii noorena, et kohe nagu... kohe nagu nelikümmend oleks jälle!"

    Ma olen vahel mõelnud, et äkki leiutatakse midagi hullult ägedat alles siis, kui ma juba surnud olen. Ja kas siis jääb mõni inimene, kes hellusega tagasi minu peale mõtleb, et nii kahju, talle oleks see küll meeldinud.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!