kolmapäev, 27. detsember 2017

2017 kokku

Ma elan kõrgel ja keskmisel korrusel. Mu peal ja all on terve hunnik korruseid. Ma olen mõttes läbi mänginud erinevad võimalikud õnnetuste riskid. Aga välistanud katuselt ja keldrist tuleneva.
Ja siis. Ühel sügisõhtul. Istume. Vaatame telekat. Ja kuuleme järsku mingit imelikku häält. Piilun uksesilmast, näha pole midagi.
Veider, aga juhtub.
Läheb veidi aega mööda, Kuuleme, kuidas naabrid tulevad ja hakkavad karjuma ja paaniliselt meie uksekella helistama. Tulge appi, meil on uputus….
Nimelt, meil on vahekoridoris katuselt tuleva vihmavee äravoolu toru. Kusagil toru sees on ilmselt tekkinud ummistus ja selle ummistuse kannatus katkeb täpselt meie koridoris olevas torus. Vett… purskab. Põrandal on vett lävepakkudeni, seda tuleb järjest juurde ja ma loobusin äraviidavate pangetäite lugemisest. Sest seda vett oli nii palju. Lõpuks said mehed toru kinni ja vihmasadu tõmbas ka vaiksemaks.
Positiivse poole pealt- naabrilapsed lustisid täiega ja naabrinaisega naersime, et esimest korda elus sai koridoripõrand leotatud, pestud ja loputatud. Väga põhjalikult :)


Aga just niimoodi. Täiesti ootamatult, täiesti WTF, see pole ju võimalik. Teoreetiliselt jah, aga praktiliselt välistatud, on olnud kogu 2017 aasta.
jaanuaris, aprillis, mais, juunis, augustis, septembris, detsembris…
Vaatad sõnatuna ja lihtsalt vangutad hämmingus pead. Tegelikult?


Tänu sellele olen ma olen saanud juurde kolm uut nn mantrat.
Esiteks, et ma väga loodan, et täna, täpselt aasta pärast saan ma öelda, et see, mis juhtub, oli parim asi mu elus.
Teine- ma üritan sellest maksimaalselt õppida.(asjad kas õnnestuvad, või on neist midagi õppida)
Kolmas: mida rohkem sitta, ja mida halvemaks te mu elu teete, seda parem. See annab mulle julgust ja jõudu teha muudatus.

Selle teisega on lihtsaim ja see toimib. Ma olen tõepoolest väga palju õppinud ja vaadanud iga seda WTF olukorda võimalusena. Ma olen väga tubli olnud.

esimesega on keerulisem. Sest ma ju täna ei tea seda. Aga kuna kõik naisteajakirjad on täis lugusid, kus peategelane hiljem seda nendib- et juhtunu oli parim, kuna suunas uuele rajale, siis miks see ei võiks minuga juhtuda.

Ja kolmanda osas saan vastuse veebruaris. Kui see vastus on negatiivne, siis hüppan lihtsalt pea ees tundmatusse. See aasta on järjest ja järjest toonud mulle inimesi ja sõnumeid karjääripööretest ja elumuutustest. Aga mina olen mina.

Kui elukoolis jagataks diplomeid, siis selle aasta eest saaksin psüholoogiakursuse eest ” sooritatud hindele 5″. Ma olen sel aastal suutnud lõpuks sõnastada omaenese olemuse. Ma olen seda kõike varem teadnud, aga nüüd on need saanud mingi selge sõnastuse. Mis tegelikult ei ole hea. Sest see kinnistab. Igaljuhul, kui ma peaks endale horoskoope kirjutama, siis 2017 märksõnas on WTF ootamatud pöörded ja enesesse vaatamine.

Ma olen peegeldav inimene. Ma võtan väga kergesti omaks konkreetse seltskonna, kogukonna reeglid ja suhtlemisstiili. See on läbi aegade niimoodi olnud. Ja mind huvitas, et kui inimene on nii pikalt olnud ühes kultuuri/väärtusruumis, siis kas ta muutub ja muudab, kui ta tõstetakse teise. Ja ma olen tänaseks saanud vastuse, et nii ja naa. Minusugune muutubki, ma olen pehme väärtuste ja põhimõteteta plastiliin :). aga enamik mu kolleege mitte. Kõrvalt on seda hirmutav ja samas ka huvitav vaadata, kudias kaks suhtlemisstiili põrkuvad. See, mis ühe jaoks on nali, on teisele räige solvang. See mis ühele on normaalne probleemide lahendamine, on teisele agressiivne rünnak. Ja nii edasi.

Vist oli see VVN blogis, kus tuli jutuks, et nõmedate inimestega ei peaks suhtlema. Isegi siis, kui nad on su vanemad või lähisugulased. Ma pole absoluutselt nõus. Raskete inimestega suhtlemine  muudab su osavamaks ja hoiab maa peal.
 Okei, vägivalda ei peaks loomulikult taluma, aga mida vanemaks ma saan, seda rohkem saan ma aru, et vanemad on mu peegel. Või kõverpeegel.
kui ma mõni aasta tagasi naersin ameerikalikku- leban diivanil ja süüdistan kõigis hädades oma vanemaid, siis… nüüd ma olen sunnitud nentima, et nii see täpselt ongi. Süü pole vast õige sõna.  Ehk on see seotud vanusega? Aga vaadates oma käitumis- ja reageerimismustreid, siis ma jõuan oma lapsepõlvekoju.
Ehk siis, ma olen saanud sada vastust küsimusele, miks ma just niimoodi käitun, reageerin ja mõtlen. Aga. Seda mida sellega peale hakata, tuleb alles mõelda. Ma tean milline ma olen. Ma tean milline on minu mina, Aga ma ei saa endiselt aru, miks pole maailmas sellist kohta kus sellist mina vaja oleks.

Esimest korda elus
Sel aastal tarbisin esimest korda rahusteid. Ma ei ole tegelikult üldse depressiooniinimene. Ses mõttes, et kui vastata neile kontrollküsimustele. Mu tavapärane muster on selline, et tuju on väga paha, äärmiselt paha.
Ikka ju on,  Oleks kummaline, kui kogu aeg oleks suu kõrvuni. Seepärast ma ka väga ei pööra sellele tähelepanu.
Ma suplen enesehaletsuses ja kannatan teatraalselt kuidas keegi mind ei armasta. Ja siis saan aru, et kurat, ei armasta jah, kui ise ei tee, ei tee keegi. Ja asun tegutsema ja olukordi lahendama. Sel aastal, aga, tundsin, et asi kasvab üle pea. Iga keskmisest valjemini öeldud sõna pani mind nutma. Ja siis tuli tellitult telekast Exitressi reklaam. Ja vedasin tabletid koju. Ma ei tea, kas see oli platseebo ja enesesisendus, aga päriselt ka. Ma lõpetasin kui väike päike. Tulevikus hea teada, kui asi käest läheb.

Positiivne:
See oli juubeliaasta. Laps käis kodus. Reisida sai. Eriti äge oli Fuerteventura.
mees ehitas mu taimedele vinge riiuli ja mul oli sel suvel kohe.. päris aed :)

Mida ma õppisin:
paar kohvikoolitust oli, seljakoolitusel käisin. Aga peamiselt sain teada enese kohta. Natuke ehk liiga palju.
Hakkasin uuesti ja süsteemselt inglise keele grammatikat õppima. Selgeks saan selle siis, kui leian vaba nädala, mille veeta ingliskeeles keskkonnas :) Aga harjutusi teha on tore :)

Raamatuid lugesin sel aastal ainult 16. Väga piinlik… :) Mis ma siis tegin? Mitte midagi.





Üks tuttav rääkis sellise loo.
Lennuk valmistub õhkutõusmiseks. Inimesed on end ja pagasi ära paigutanud. Stjuardessid jalutavad ringi, loevad inimesi, kamandavad telefone välja lülitama ja rihmasid kinnitama..
Ja siis jookseb salongi üks vormis daam ja teatab kõva häälega üle lennuki:
See lennuk EI sõida Pariisi.
Üks mees tõuseb, õngitseb ülevalt oma kohvri ja kõnnib sõna lausumata lennukist minema.

Ma loodan, et järgmisel aastal jagub mul tarkust valida õige lennuk :)

3 kommentaari :

  1. Ma tiba pikkade juhtmetega - kas selle viimase loo mehe süü oli see, et talle oli olulisem sihtpunkt kui teel olemine? Teistel oli savi, kuhu lennuk lendab, peaasi, et lennata saaks?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei, see juhtus täiesti päriselt :) Tüüp oli vales lennukis. Kuidas ta sinna jõudis, on müstika. Aga nii olevat olnud,

      Mulle meeldis see lugu lihtsalt seetõttu, et iseloomustab väga hästi mu praegust seisu. Tunda ära, leida üles, istuda õigesse lennukisse ;)

      Kustuta
    2. Ma olen korduvalt proovinud valesse lennukisse minna. Õnneks on gate mind alati tagasi ajanud.

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!