reede, 29. detsember 2017

V. Mikita Kukeseene kuulamise kunst ja November

Kindlasti on see kolmest loetud raamatust nõrgim. Selline tunne on, et kirjutas eelmise raamatu valmis ja siis avastas, aga ... ee... seda ju tahtsin ka kirjutada. Kopeeris eelmisest mõned lõigud ja lisas selle uue mõtte.

Tegelikult on muidugi hea, et tähtsad asjad üle korratakse, sest, mis seal salata inimese mälu on nagu ta on. Nagu varasemalt, siis kriipsutasin ka selles raamatus mitmed lõigud ja mõttekäigud alla. Enne selle postituse kirjutamist lugesin läbi kahe eelneva raamatu kokkuvõtted... ja oh üllatust :) ei midagi uut siin maailmas. Mikita on ühel või teisel viisil sedasama juba käsitlenud. Ja näed, ma ei mäletanudki. Nii et kordamine... ja kõik see muu.

Uute mõtetena oli sisse toodud 2017 aasta aktuaalseid sündmusi, metsaraiega seotu ja mõned esinemised, loengud ja sõnavõtud.
Mis omakorda vähendas tunnet, et tegemist on raamatuga. Raamat, see peaks olema aegadeülene, jääv. Mikita oma on pigem nagu blogi?
Nagu juba varasemalt öeldud- olemasoleva idee pidev täiendamine. Ja lisaks minu meelest raamatusse  mitte sobiv aktuaalsus.
Kolmanda etteheitena tooksin välja nn moraalilugemise. Peaks, võiks, tehtagu. Jälle, selle koht ei peaks, võiks :) olema raamatus, vaid ajaleheartiklis. Kohe täna ja praegu. Need mõtted sobiksid mõne ühiskondliku või poliitilise liikumise eesmärgiks. Ja tehtagu siis.
Raamatus meeldiks mulle lugeda lugusid.
Sest lugusid Mikita oskab rääkida. Väga hästi. Täpselt minu stiil ja minu huumoritunnetus. Selles raamatus oli nalja vähem, kui eelmistes, aga piisavalt...

Mikita viimase raamatu parim osa on euroopa ja soome-ugri maailmade võrdlus. Ja ma ei väsi kordamast. Teie, kes te otsite Eestile märki. Palun, siin on teie aabits...:)
Väga hea on vanaema väärtustamise idee ( sa ju ikka oled lugenud Tavainimese postitust Kangetest naistest? Peaaaegu sama, mis Mikita, aga veel parem :))
ja teie, kes te otsite järgmiseks aastaks heategu- palun, tõlkige üks Mikita raamatutest jaapani ja inglise keelde. Tänan!

Mingiaeg tagasi näidati telekas filmi " November". Neile, kes pole näinud- see on tehtud Andrus Kivirähki " Rehepapp" põhjal. Jättes kõrvale selle filmi kunstilise väärtuse, mille hindamiseks pole mul piisavalt kompetentsi, ja keskendudes ainult subjektiivsele emotsioonile. Siis see film jäi mind häirima. Mul oli seda vaadata väga ebamugav, halb. Suhu jäi kuidagi paha tunne.
Nagu tavapäraselt eesti filmiga, unustasin selle mõtte järgmiseks päevaks.
Ja nüüd Mikita raamatut lugedes, tuli see mulle jälle uuesti meelde. Ja ma sain aru, mis mind häiris.

Sarneti filmist puudus armastus, empaatia. See oli (Mikitat tsiteerides) eurooplase visioon ja nägemus eestlaste olemistest ja tegemistest. Filmis oleva sakslase pilk ja näoilme oli see, mis tegelikult kirjeldas filmi autori seisukoha.
Kui Kivirähk ja Mikita armastavad Eestit ja eestlust. Seda läänemeresoome ja euroopa vahepealset olekut, mis teeb meist need, kes me oleme.  Siis Sarnet näebki meid Euroopast.

Kivirähk ja Mikita on tegelikult erinevad. Kivirähk sõnastab eestluse olemuse, aga läbi sarkasmi, iroonia, üle vindi keerates. Mikita võtab seda kõike väga tösiselt. Aga neid mõlemaid ühendab juba mainitud soojus, juurte ja alguspunkti tajumine. Ning nn talupojatarkus, või pragmatism, kuidas soovite.
Kahe jalaga maapeal.
Kui kõht on tühi, tuleb kana tappa. Sarnetit ma kanal pead maha raiumas ei kujutle. Või, tegelikult. Kujutan küll. Aga eesmärk oleks teine. Sarnet raiuks kanal pea maha kunsti huvides, sümboliseerides ühe maailma lõppu, elu hetkelisust, suurema jõu terrorit, tapmise väärastunud esteetikat jms
Kivirähk ja Mikita tapaks kana söögiks, austusega. Sest selline on looduse ringkäik ja elu seadus.

Kirjanduse eelis filmi ees on see, et sulle jääb sinu enese kujutluspilt, kuidas ja mismoodi. Sarneti film oli vaieldamatult ilus. Ja just ilus. Aga mitte, näiteks, minu Eesti. Kindlasti väga autentne ja allikatel põhinev. Aga mis teha. Ma olen vaatajana juba rikutud. Minu Eesti on " Tants aurukatla ümber" ja Ukuaru ja Kevade ja  kõik see, mis on on olnud varem. Isetegevuslased olid filmi kontseptsiooni seisukohalt ilmselt hädavajalikud, aga minu, kui vaataja jaoks, häirivad. Vähendades loo usutavust ja muutes selle pigem teatriks.

Kivirähk võib naerda eestlase üle, et sööme seepi ja sitta ja varastame ja nõiume. Mikita võib naerda eestlase üle, et räägime kõrvitsate ja kukeseentega ning riisume end hauanurka. " Vaimuelu (kultuur) tähendab sellist elu, kust vaimud pole veel varvast visanud"

Aga kõige selle taga on empaatia, siirus. Ja arusaamine, miks. Miks me oleme nõiad ja libahundid. Kuidas me selleni jõudsime. Ning miks see on meie tugevus, väärtus, eelis. Midagi, mille üle olla uhke.
Nagu Mikita tabavalt märgib, siis eestlase jaoks on loodus üks kultuuri osa. See, et me oleme "Mure-Eide tütred", et murekoorem läks ilmselgelt Eesti kohal ümber, on  väärtus, osa identiteedist ja ellujäämissaladusest. November on üks osa meie kultuurist.

Sarneti jaoks (minu meelest) oli see taust, et näidata depressiivsust, lohutust. Nagu öeldud, dekoratsioon etendusele, teatrile. Showle, mingitest napakatest eestlastest eurooplase pilgu läbi.
Kui filmieestlased usuvad, et oblaatide kogumine aitab kurja vastu, siis aitab film meil eurooplaste kombel selle üle naerda. Aga ei anna läänemeresoome põhjendust ja veendumust, et jah, loomulikult, see on õige tegu. Kuidas siis teisiti üldse saaks?..


Et siis selline kokkuvõte tuli raamatust, mille kohta ma ei tahtnud kokkuvõtet teha... :)

Ja siia lõppu sobib kõikidele blogijatele väga hea mõte uueks aastaks. Pärit Mikita raamatust:

mõttetu on kirjutamiseks istuda, kui pole kunagi tõustud püsti, et elada.
H.D. Thoreau

Head vana-aasta lõppu! :)

Mikita "Lindvistika"

Mikita " Lingvistiline mets"

17 kommentaari :

  1. Mul olid sarnased mõtted tema teist raamatut lugedes (või oli see juba kolmas, kokku vist ikka neli praeguseks?), et kuidagi hüplik ja kopi-paste eelmisest osaliselt.
    Vastuoluline kuju, minu jaoks oleks temas rohkem sisu kui ta vähem meedias figureeriks ja oma edevust toidaks. See kuidagi võtab funki maha.
    Tõlkest, tuttav lasi mõned lõigud inglise keelde tõlkida ja me jagasime neid FBs. Meil mõlemal rahvusvaheline tiim ja no ei köitnud eriti välismaalasi. Tõlge oli hea, mitte suvaline toores.
    Tundub, et see ikka kõnetab eelkõige meid endid ja mitte ka kõiki. Osad peavad teda parajaks udutajaks, kes soomeugri asjadest süvitsi midagi ei tea.
    Ma viimast kahte pole lugenud, algustasin eelmist ja kordama hakkas ning mul kadus huvi. Aga "Lingvistiline mets" oli hea aga vist eelkõige mu lapsepõlve tõttu. Sarnane kõnetab, sh ka vanaemalood.
    Head uut ja vana!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mina olen üks neist, eks Mikitat udutajaks peavad. Muidu poleks sellest miskit - maailm on täis kirjanikke, kes ei meeldi sulle või mulle või talle. Üldiselt me ei tea neist suuremat ja lihtsalt ignoreerime kunsti, mis meie maitsega ei sobi. Aga enesemüük meedias keerab vindi peale. Tulemusena on Mikita minu jaoks mitte lihtsalt igav, vaid eemaletõukav.

      "Rehepappi" olen lugenud. Algas hästi, kestis liiga kaua. "November" meeldis.

      Kustuta
    2. Kaur, järelikult oled Sa eurooplane :) :)

      Kustuta
    3. Ee mis? Kellele mikita ei meeldi, on eurooplane? Kes pole meie poolt, on meie vastu?

      Ma ei usu tegelikult, et lätlased, slovakid või bosnjakid meist väa erineks. No okei, bosnjakid on moslemid. Aga seenel käib kogu ida-euroopa. Metsavaime usutakse ka. Nii et Mikita loob minu arust kunstlikku müstikat - ja loob seda nende inimeste jaoks, kes on lihsalt vähe maailma näinud. Need inimesed usuvad ka väiteid "eesti liiklus on kõige hullem maailmas" ja "eesti valitsus on kõige korrumpeerunum ja lollim" ja "eesti naine on kõige ilusam". Jne.

      Nii et võib-olla on su diagnoos õige? Kui oled rohkem euroopat või maailma näinud, tundub mikita labane ja kunstlikku rahvuslikku paatost loov?

      Võib-olla käibki mikita-armastus rahvustunde piire pidi? Ma pole suurem asi patrioot. Ja mulle ei meeldi rahvusriigid. Rahvustundel põhinev või seda taastootev tippsport on mu arust jäle. Hümnid, mis kiidavad, et Jumal vms kaitseb just meie riiki (ja teisi siis ilmselt mitte) - sama. Jne. Mulle Eesti kui riik ja kui kultuur meeldib väga ja ma tahaks, et ta säiliks, aga selle kunstlik üle võimendamine - eriti rahvustunnuste kunstliku rõhutamise või tekitamise kaudu - on saatanast.

      Kustuta
    4. No vot. Sa pole raamatut lugenud :) " oled eurooplane" ei halvustamine ja vastupidi " oled läänemeresoomlane" ei ole ainult kiitus. Raamatus on välja toodud mõlema tüpaazi (see liigitus tuleb geneetilise materjali ülekaalu poolest, et kas pigem euroopa v soomeugri) eripärad.

      Nii et saagem eurooplasteks, aga jäägem eestlasteks :)! Head vana- aasta lõppu!

      Kustuta
    5. Mõttekäik, et on olemas mingi ühtne soomeugrilasele vastanduv euroopane, ei kutsugi lugema.

      Kustuta
    6. Ma olen üldiselt Kauriga nõus (soomeugriluse-euroopluse vastanduse koha pealt) kasvõi juba sellepärast, et tajun lätlasi meiega palju sarnasematena kui soomlasi ja osa sarnasusi pole isegi minu tajus: kui keelest rääkida, siis süntaks on näiteks meil pigem läti kui soome moodi (või siis lätlastel rohkem meie moodi kui soomlastel) ja hääldusalus vist samuti (eesti keelt kõneleva soomlase aktsent on palju äratuntavam kui eesti keelt kõneleva lätlase oma).

      Ühe agaga.

      Nimelt: aga kui nendel, kelle jaoks rahvustunne on miskipärast keskne, siis äkki on hea, kui neil on positiivne omamüüt (selmet keskenduda kõigi endast erinevate vihkamisele)? kõrge enesehinnanguga tuleb vähem alaväärsuskompleksi-tõmblemisi jne.

      Millel on omakorda oma aga:
      aga mis siis, kui positiivne omamüüt annab lihtsalt võimaluse end odavalt hästi, loodusrahva ja mille kõigena veel tunda, samal ajal ise saastates ja lagastades? Eestlane on (inimese kohta) üks suuremaid saastajaid maailmas, põlevkivielektri pärast - a kui palju eestlasi me leiaks, kes oleks valmis ebamugavama elu või kallima elektri võtma, et põlevkivi ahjuajamisest loobuda?

      Sisimas ei saa ma sellest vastandusest ikkagi aru, ma olen muidugi ka mitmendat põlve linnaeestlane, aga teate, sellised eestlased on samuti olemas - ja enne nõuka aega oli rohkemgi (mitte faktiliselt linlasi, vaid just mitmenda põlve linlasi - piiterieestlased, riiaeestlased ja ka tallinna- ja tartueestlased - praegu on linnaelanikke rohkem kui toona, aga paljud neist on linnas vajaduse sunnil ja katsuvad oma maaelu-harjumusi visalt ülal pidada, nt elada oma majas omaette - millest tuleb valglinnastumine jms jube keskkonnavaenulikke nähtusi).

      Minu lapsepõlve ettelugemis- ja iselugemislaual olid kõrvuti "Kalevala" ja Shakespeare, "Unesnõiduja" ja "Antiikmütoloogia", Jaigi Võrumaa-jutud ja "Kolm musketäri"; ma ei saa kuidagi öelda, et mu kultuurilised juured oleks ühtedes rohkem kui teistes. Ja kas paljulugevatel eestlasel ei ole kõigil nii?

      Ma oskan eri riisikaid metsas ära tunda, aga see ei tee mind kuigi erinevaks nt Prantsuse või Itaalia toiduarmastajast, kes nina õieli, häid söögiseeni otsima läheb.

      Mu inglise tantsuõpetaja kasvas üles majas, mille kuivkemmerg oli õues, talvel lumisel ajal oli veidi tülikas minna.

      Kustuta
    7. odavalt hea enesetunde kohta võin tuua näiteks selle, mis ma kuulu järgi roheliste parteikokkutulekutest tean - need tehakse kuskil metsa vahel Taga-Kolgamendis. kuhu tuleb ofkoors autoga sõita ja mitte igasuguse autoga, vaid ikka nelikvedu on vaja. üks mu sõbranna ilkus, et "roheliste kongressi leiab üles selle järgi, et Hummerid on ukse ees". a suurte autode armastus on eestlastele üldse omane. me oleks justkui Euroopa ameeriklased, mitte Euroopa loodusrahvas.

      Kustuta
    8. lisaks meenus tõestisündinud lugu sellest, kuidas Tartus õppis baltisaksa päritolu Ulrike eesti folkloori. mis tähendas, et ta käis läbi eesti folkloristide seltskonnaga, kust hästi paljud on maausulised või kalduvad sinnapoole. isegi kui ei olnud, oli neil kõigil "Taevapõdra rahvaste meelest" pähe õpitud. Niisiis istusid nad muudkui ja selgitasid Ulrikesele, kuidas tema, indogermaanlane mõtleb. See, mis ta ise oma mõtlemise kohta arvas, ei lugenud, sest ikkagi Masing ütles nii ju noh.

      Kustuta
    9. Tundub, et ma olen jätnud Mikitast vale mulje. Ja peaks selle õigluse huvides ära õiendama.
      Mikita ei räägi eestlastest,kui rahvusest. Ta pigem toob välja et meie ellujäämise saladus on mitmekesisus, kohanemine ja piiril olek.

      Tema teema on tegelikult hoopis loodus, paik ja koht. Ja see kuidas loodus on selles paigas elavat rahvast (mitte rahvust. Ta kirjutab ka soomlastest, venelastest,lätlastest, jaapanlastezt jne jne)mõjutanud.

      Kui üldse pole lugenud, siis see viimane vihik annab päris hea ülevaate. See annab hea kokkuvõtte ta põhiteesidest ja on õhuke.

      Kustuta
    10. Mikita on bioloog ja biofiil :)

      Kustuta
    11. Selguse mõttes - ma olen lugenud küll. S.t. mu arvamus Mikita kohta ei ole Sinu ega ühegi muu blogi põhjal tekkinud, vaid ikka otse.

      Kustuta
  2. Ma pole filmi näinud ega ka Mikita viimast raamatut lugenud (küll aga Tavainimese postitust - ketrasin peas mitu päeva), aga mulle tohutult meeldib su arutluskäik.
    Head vana-aasta lõppu!

    VastaKustuta
  3. "Novembrist" ma unustasin kirjutada. Muidugi on see kunstiline nägemus aga kas me siiski omale roosasid prille ette ei pane kui nostalgiliselt vanast ajast räägime? Ukuaru ja Kevade on ju pisut hilisemast ajast siiski ja suht kallutatud. Ma olen lugenud palju vanavarakogujate lugusid meie külaelust. See materjal on realistlikum kui ilukirjandus. Olenevalt koguja sulejooksust ka mõnus mahlakas lugemine, soovitan.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänan idee ja soovituse eest :)

      No Kivirähk ei ole ju ka väga roosaprilliline. Ilmselgelt oli vanasti pime, külm, haisev ja ega seda tarkustki palju polnud.

      Tulles tänapäeva. Kui meenutada Võsapetsi saateid, siis oleks saanud neisse suhtuda samuti kahel viisil. Põlgusega ja üleolekuga objektidesse ( nagu Sarnet minu meelest) või siis - arusaamisega, et inimesed elavad nii, neile meeldib ja jumal nendega, nagu mäletamist mööda Peeter ka tegi.

      Aga on nagu on :)

      Kustuta
    2. Kivirähk on nupukas geenius, aga mitte midagi muud. Ta kirjutab raamatuid publiku soovide järgi, tal on imehea sulejooks ja tõesti geniaalsed ideed. Nii romaanides kui publitsistikas. Aga seda, kas ta on roosaprilliline või mitte, ei avalda ta küll kusagil ega kuidagi. Tema kui autori positsioon ei tule ta raamatutest minu arust mitte kusagil välja. Rehepapp, Ussisõnad jne on kõik hea ideega teosed, aga nende põhjal ei saa kuidagi öelda "Kivirähk on".

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!