neljapäev, 9. november 2017

Filmimuuseum

Ma täiesti armastan ja jumaldan head disaini. Ja eriti head maastiku-ja linnaarhitektuuri. Õpetuseks neile, kes armastavad rääkida sellest, kui mõttetu on kunst. Ei ole. Sa ei taju seda igapäevaselt. Aga olles ilusas, esteetiliselt innustavas ja inspireerivas keskkonnas, saad eksimatult aru. See teeb meele heaks ja on mõnus. Õige.

Nii et sügav kummardus tegijate ees. Kes võimaldavad sul Maarjamäe treppidest üles jõuda punasele vaibale, prozektorite valgusesse. Ja väga põnevasse hoonesse.

Ermi.hirmus olin ma kaasa tassinud prillid. Aga polnud vaja. Kõik oli nähtav ja klipid kuuldavad. Saab, kui tahab.

See muuseum ei olnudki niipalju muuseum, kui work-shop- kes on kes filminduses ja kuidas tehakse filmi.
Mulle tundub, et päris väikestele see ei sobi. Lotte oli küll olemas, aga pigem eeldas see ikkagi suuremat teadlikkust. Koolilapsed vajaksid kindlasti giidi või vanema abi, kes aitaks interaktiivsusest võtta maksimumi.  Samuti ma kahtlustan, et tänapäeva noored elavad natuke teistsuguses meediaruumis. Ja Kark ja Kiisk ei ütle just palju.
Minuga samal ajal oli üks klassieksursioon ja mulle tundus, et neile sobis. Lapsed said mõistada ja ise meisterdada ja proovida. Ja muidugi liiga palju infot :)


Üks sihtgrupp võiks olla koolilõpetajad. Et saada aimu, mis toredaid elukutseid üldse maailmas olemas on.

Minuvanusele täiskasvanule on see mõnus nostalgiaretk- suur osa väljapanekust põhines heal vanal (nõukogude) Eesti filmiajalool. Ning loomulikult, palju põnevaid teadmisi. Kuna mul aega oli, siis kuulasin ja lugesin. Ning näppisin kõiki nuppe, mida andis näppida. Mina lustisin täiega ja mis seal salata, valasin nii mõnegi liigutuspisara. Sest nii ilus.. lapsepõlv tuli meelde.
Ja taaskord imestada, kui palju inimesi on ikkagi ( veel tänapäeval) filmitegemisega seotud.

Ma lükkan nüüd selle muuseumi kontseptsiooni peapeale, aga ma soovitaks seda kohta täiskasvanu sünnipäevaks. Tõsiselt. Saaks väga hea teemapeo.

Mulle meeldis. Ja kindlasti soovitan minna.

Out of topic.
Kuna ma läksin sinna keset tööpäeva ja mul oli plaan jalgsi tagasi tulla, siis panin end riidesse soojalt ja sportlikult. Loomulikult ei meikinud, puhkus ju. Ja et reisiks oli vaja juuksepesu ajastada, siis polnud ka mu soeng enam esimeses värskuses...
No kessee ikka keset päeva muuseumis käib. Pensionärid ja koolilapsed, eks.
Kohapeal selgus, et toimub mingi üritus. Mind see ei seganud, teenindajad olid abivalmid ja juhatasid mu edasi.
WCs avastasin, et mu püksid on katki. Ma kannan oma riided ribadeks ning täna juhtus olema just see päev, kui mu paljunäinud püksid vandusid alla.
Sättisin koti ja salli elegantselt ette st taha ja asusin näitust uurima.

Olin just lõpetanud meeleoluka fimivõtte koos Raivo E Tammega, taaslavastades "Seenelkäiku", kui ruumi astus üks mu uutest ülemustest.
Ahmisin õhku, kogusin end.
Ja asusin sädistades seletama, et mul on puhkus. Ja nii tore, et puhkus, siis saab päeval muuseumi tulla. Ja et mul on puhkus...:)
Juuksed sorakil ja püksid lõhki..:)
Meie esimene ja eelmine mitteametlik kohtumine toimus ühel sünnipäeval, kus meid tutvustati, Olukorrale vastavalt olin ma joviaalses ja elevas meeleolus. Tõsi. Välja nägin tookord suurepärane.

Kui mind huvitaks, mida ta minust arvab, siis oleksin ma päris mures, mida ta minust arvab...:)
Loodetavasti sai tüüp aru, et mul on puhkus....:)
Ja hiljem põrkasin kokku veel kahe tuttavaga.

Moraal. Kuula oma ema. Ära mitte kunagi välju kodust klanimata.

3 kommentaari :

  1. kui su uus ülemus oli mees ja kui ta ei ole kunstnik, siis ta ilmselt ei tea, mis sul seljas oli või kui pikad ja millist värvi su juuksed on. isegi palju naisi ei tea, kas nende tuttavad on blondid või brünetid. inimesed ei vaata teiste välimust, kui see just silmapaistvalt tavainimesest erinev pole. ma näiteks ei tea millised mu tuttavad prille kannavad, ma lihtsalt ei märka ega mäleta. lähimaid prillidega sõbrannasid ikka tean.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oi, vaatavad ja teavad küll :) See on ikka nii individuaalne. Ma ise ka ei märka aga mul on kolleeg, kes igal hommikul teeks nagu röntgenülesvõtte inimestest, kellega ta suhtleb. Sama ühe bossiga ajaloost, detailideni võis kirjeldada, mida üks või teine naine kands, mis jalas oli või kunas juukseid lõikas.

      Juuksepesu ajastada? Kuidas üldse õnnestub inimestel olla puhaste juustega kauem kui üks päev, müstika :D

      Kustuta
  2. mina ja Ebba oleme selle kandi, ehk Maarjamäe
    floora ja fauna iga ruutsentimeetri läbi nuuskinud.
    Ebba on ammu lahkunud, mina käisin veel aastaid samu radu...

    Orlovi lossi trepi kaudu jooksime koerte randa Russalka taha.
    See oli meie peaaegu igapäevane rutiin. Enne oli tavaliselt
    tuttavat rebast või jänest taga ajades Ebba keele võhmale
    jooksnud. Koerad jooksid siis veel rihmata.

    See on uskumatu lahmaks Tallinast nagu ka Raadi kant Tartu all,
    mõlemad vanad lennuväljad, mõlemad nüüd siis muuseumid.

    Aga mitte see ei käivitanud triggerit.
    Me oleme siin kaua kaasa elanud Indy saamatusele elus läbi lüüa.
    Vaatamata lugematutele koolitustele ja kõrghariduse paberitele.
    Vastus sellele müsteeriumile, ülla-ülla, tuleb temalt endalt.
    Keegi näeb teda nii nagu on ehk pesemata juustega, siis on lõpp.

    OT: mina olen Indy fänn ja kogun bänne :D

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!