Ma leian, et selline asi on täiesti lubamatu. Sama teema on ka nt L. Tungal " Seltsimees laps". Jätame aga raamatu pooleli ja teeme muudkui filmi :) Ok, see oli poolnaljaga.
Tegelikult ma ootan juba seriaali. Rollid oleks ma pisut teisiti jaganud, kui praegu treiler lubab. Aga pole viga.
Raamat oli üle ootuste hea . Ehk ka seetõttu, et ootused olid madalad. Huvitav ja lihtne lugeda. Esimene osa oli tugevam, teine pisut nõrgem, kuigi teises osas juhtus rohkem.
Suurim väärtus ongi ilmselt, et tegemist on ajastut ja aega kirjeldava lihtsa ajalooõpikuga.
Kohati mind natuke häiris, et prostituutide elu pahupoolt ei kajastatud. Et paar korda saadi küll peksa, aga muidu on selle ameti elu üks lill.
Samas, vaadates suurt pilti, pole sel ka tähtsust. Me oleme ja olime kõik litsid. Manipuleerides ja ellu jääda üritades mitme võimu vahel. Nõustudes oma eetika ja väärtuste kinnimaksmisega.
Ma ei tea Sanderi poliitilisi vaateid, aga valusalt de ja vu on see kõik ka täna.
Maksuamet kutsub kaebama ametiautodega erasõitude peale. Delfis on kommentaatorid valmis maha laskma üle 2100 euro teenivad "rikkurid"..Ajakirjanik peab laulupidu piinlikuks natsionalismiilminguks ja vene keelele nõutakse järjest suuremaid õigusi. Lisaks võib paralleele tõmmata maailmas toimuvaga, EL-ga. Ja mis seal salata, meie igapäevase argipäevaga. Elu ongi üks suur muutustega kohanemine.
Kogu see teema, st muutustega kaasaminek, on üks neist, mis mind alati käivitab. Just seetõttu, et seal pole õiged vastuseid. Ja tehes läbi muudatuse ja oletades, et nüüd on selge... selgub, et järgmine muudatus on ikkagi teistmoodi.
Vaikimisi eeldatakse, et uuendusmeelne, avatud ja muutustega kohanev on positiivne omadus. See, kes takerdub, takistab ja igatseb vana, see on stagnant. Konservatiiv, vanamoodne. Vana.
Aga. Kas muudatustega kaasaminek on alati hea.
Ka siis kui need pole mõistlikud? Ja eriti siis kui sa ei tea kas on mõistlikud. Sest seda, kas nad tegelikult oli õiged ja head, saad sa teada alati pärast.
Kas seda, kes salgab vana ja lepib kohe uuega saame nimetada reeturiks? Või hoopis innovaator, avatud, uuendusmeelne? Või on jääja ja traditsioonide hoidja reetur, mitte lastes elul areneda?
Konkreetselt raamatust, näiteks. Viviani jutt NL kunstist oli väga veenev. Nagu tegelikult kogu NSVL kontseptsioon. Ideaalis ja teoreetiliselt. Ma suudan väga selgelt aru saada ja ette kujutada, kuidas sellest ideest vaimustuda, Noor inimene, tahab välja ja uusi värskeid tuuli. Kuidas sa saad seda pahaks panna.
Ja kas nt pr Kukk on manipulaator ja selgrootu, suutmata valida poolt. Või on see normaalne talupojatarkus. Kui jah, siis me ju nõustume, et printsipiaalsus ja põhimõtted pole olulised...
Täna me teame, kuidas läks. Aga toona ju mitte.
Muudatused on nagu lein. Samad etapid. Ja minu jaoks on alati peamine küsimus, millal tohib kaduda lootus, et äkki.. ei muutugi.
Kas andes järele muudatustele ning hakates nö õigesti mõtlema, me äkki reedame selle, mis oli. Ja kui me ei nõustuks, siis ei muutuks mitte midagi. Ehk siis, meist saab seetõttu muudatuse põhjustamise kaassüüdlane.
Meie ja minu valikud ei ole täna nii fataalsed ega põhimõttelised
Aga seda enam. Kui juba nii lihtsaid valikuid on teha nii raske. Siis kui raske võib olla teha valikuid, mis muudavad su elu täielikult...
Autor on ise kusagil rääkinud, et palju on kirjutatud jääjatest ja vähe neist, kes jäid. Ma tegelikult pole nõus. Minu meelest on kirjutatud küll ja veel. Viivi Luik, Oksanen on esimesed, kes kohe pähe tulevad.
Nišši näen ma hoopis teises kohas. Sanderi jääjad on rikkad kapitalistid. Mõni küll pöördub uude usku, aga põhimõtteliselt, Tema tegelased on inimesed, kelle elu oli EV ajal hea ja mõnus. Teenijatüdruk ja autojuht on alamklass.
Nõukaaja filmides on kujutatud neid jääjaid, kes olid ekstra vaesed ja keda siis NL nö päästis.
Samas ei suuda ma hetkel meenutada ei raamatut, ega ka filmi tavalistest keskklassi inimestest. Täna, kui meedia ja info jookseb sisse uksest ja aknast, tunnen ma ometigi mitut inimest, kes ei tea poliitikast ja oludest midagi. Toona oli infole juurdepääs kordades keerulisem.
Ma ise olen siinsamas blogis avaldanud oma päevikukatkeid 1991 aastast. Kui Eestis kõik muutus. Mina elasin nagu lilleke, teadmata ja hoolimata. Ja just seetõttu ma usun ja eeldan, et ka toona oli väga mitu inimest, kes avastasidki ühel hommikul üllatusega, et kehtib rubla ja poes kõlbab ainult vene keel.
Ilmselt päris sõda ja pommitamist oli raske maha magada. Aga nagu näitab mu enese näide siis toidupuudusega on võimalik harjuda ja seda tõepoolest isegi mitte tähele panna. Kui vähemalt kartulit on:)
Nagu öeldud, siis muudatustega kohanemise teema ja valikute tegemine on intrigeeriv. Aga samas oleks väga lahe lugeda ka neist, kes ei teinud läbi neid etappe. Vaid kellele see tuli lihtsalt järsku.
Aga rikkad inimesed ja nende elu on ilus lugeda. Mistõttu ma ka seda seriaali ootan. Kõik need kostüümid ja see ajastu...:)
Sanderi raamatust käib läbi palju tuntud nimesid. Täitsa huvitav, kui palju on dokumentaalset materjali? Kas sellist ohtu pole et nt Valgre pärijad kaebavad laimamise pärast, nagu käinuks Raimond litsimajas, kohtusse..:)?
A ju on siis kõik autori ja muud õigused paigas ja kokku lepitud.
Väga mõnus puhkuseraamat. Soovitan.
Ma pole seda lugenud aga meenutas hiljutist jutuajamist sõbrannaga Kanepi raamatu teemadel. Et meil võivad olla seadused, mis kaitsevad isikuandmeid jne aga siis tuleb keegi ja paneb sinu raamatu sisse kinni. Jäädavalt. Taas, võibolla on kõik kokku lepitud ja OK. Kes neid asju alati teab.
VastaKustuta