Iga jumala teenindaja ja müüja ja suvalisega oli vaja alati nalja visata ( mis minu meelest polnud üldse naljakas), päevateemadel arutada (mis polnud üldse teenindaja asi), oma arvamust avaldada (no keda see ometi huvitab!?) ja nii edasi.
Sain natuke vanemaks, ja sain sellest enam- vähem üle. Isegi pisut naljakas tundus kõrvalt.
No vot. Ja siis ühel ilusal päeval, kui olin oma pooltunnikest vestnud juttu täiesti võõra vene prouaga, kes jalutas oma kassi. Ja juttu alustasin mina, Sain ehmatusega aru, et olen nüüd samasugune.
Ma olen nüüd samuti jõudnud "sellesse ikka".
Sellest, kuidas mul on spordisemudeks pargis jalutavad vene härrasmehed, olen ma varasemalt kirjutanud. Aga ma olen viimaste päevade jooksul alustanud vestlust müüjaga, kes oli väga seksikalt pruun, arutanud meie uue teismelise puuviljamüüjaga lapstööjõu kasutamise eeliseid ja pahupoolt. Jutustanud pikalt taksojuhtidega ja suvaliste inimestega spaas ja pidudel. Ühesõnaga, mind on vist vaevanud totaalne suhtlemispuudus ja vajadus sekkuda teiste inimeste eraellu.
Mina, kes ma ei spordi ega suhtle.
Ma ei teagi, on see kiidu- või laiduväärt. Kirjutan postituse seepärast, et mulle teeb muret kiitmine. Nimelt alustan ma inimestega üldiselt juttu põhjusel, et mulle midagi väga meeldib või tahaksin seda tunnustada. Söögikohas, teenindusasutuses on see lihtsam. Saadad kokale sõna või kiikad ise üle ukse. Ja mulle tundub, et nad võtavad kiidusõnad meelsasti vastu.
Aga natuke kripeldab, kui ma täisesti võõra inimese juurde astun ja tema soengut ja kleiti kiitma hakkan. Kuna ta on võõras, siis üsna ükskõik, mis ta must arvab ja edasi arvab.
Aga kas ma ei pane inimesi sellega ebamugavasse olukorda. Mina olen ilmselgelt nii rikutud, et kui keegi võõras astub minu juurde ja ütleb midagi head, siis ma mõtlen:
mida ta tahab, mis tal vaja on. ohtlik. ettevaatust.
Ehk siis kas meie kultuuriruumis on see ikka aksepteeritav tegevus.
Lihtsam ei ole ka nendega, kes on nn meediaruumis ja mulle meeldivad. Mõned kiidusõnad olen pannud blogisse. Aga mulle tundub kuidagi nüri teha sellest blogist " teate kui lahe asi" blogi.
(kuigi, ma loen üht välismaa blogi, kus igal teisipäeval ilmub selle autori 5 lemmikhetke eelmisest nädalast ja see mõjub täitsa maitsekalt).
No näiteks. Kui varasemalt oli kvaliteedimärk Mikk Salu, siis nüüd olen avastanud et kaToivo Tänavsuust on saanud väga väga hea ajakirjanik. Ma ei tahaks olla mingi Hillar Kohv, kes saadab toimetustesse kirju. Ja kas minu, mingi suvalise tüübi tunnustus üldse midagi tähendab.
Mul endal on kiitusega väga keerulised suhted. Nagu öeldud, siis esimene reaktsioon on kahtlustamine. Mind solvab kiitus, mis tunnustab asju, mis on elementaarsed või alla mu võimete ( " kui juba kolmede eest kiidetakse"), mulle ei lähe eriti korda kui kiidab inimene, kes asja ei jaga. Ja täiesti nõutuks teeb kiitus asjade eest, mida ma ise pean pigem ebaõnnestumiseks.
Seega, mul ongi nüüd dilemma. Kas "ära tee teistele seda mida sa ei taha endale". see tähendab, et tuleb lõpetada teiste ahistamine.
Või siis " tee mida tahad. Kui talle ei meeldi, siis on see tema probleem".
Vaat kui keeruline elu :)
Niisama-lobisemine eiteakellega ärritab mind endiselt, aga kiita tahaks küll, jah ... ainult et mina hästi ei julge. Paari nädala eest pangas oma järge oodates sügelesin kangesti ühele lapseootel emale ütlema, et tal on väga kaunis kleit - oligi! -, aga ei julgenud. Lihtsalt niisama, tühja koha pealt kedagi või midagi kiitma minna tundub sobimatu, eriti kuna ma ise eelistan tähelepanu üldse mitte saada. Keeruline asi see suhtlemine.
VastaKustutaEestlase värk. Kolisin kolm kuud tagasi USAsse. Siin on väga tavapärane taoline suhtlemine. Esmati eestlase jaoks veidi võõrastav, aga kui ära harjuda, siis pigem julgustav. Ilmselt need inimesed, kes elavad kas Hispaanias või Itaalias oskavad veel rohekm sel teemal kõnelda. Samas, nemad on suhteliselt soojades maades, kus see veel tavapärasem, mina olen sellises parastavas vöötmes
VastaKustutaOh, see on üks õudselt hea teema. Minagi olen kiitmise osas sageli nõutu.
VastaKustutaMulle meeldib kiitmine ainult siis, kui see on põhjendatud. Ja siiski enamasti sellel suunal, et mina kiidan kedagi.
Kui mulle ütleb keegi, et oh, ilusad teksad, aga need on mingid täiesti suvalised tumesinised püksid, ilma igasuguse erilise disainita, siis mulle mõjub see võltsina. Tekitab küsimuse, et kas ma peaks nüüd ka ise selle inimese riietust aeg-ajalt kiitma, kuna tundub, et komplimendid riiete kohta on talle olulised. Kas ta ütleb mu suvaliste siniste pükste kohta nii, sest tahab märku anda, et kuule, tee minu riiete kohta ka komplimente? Sest ma riiete kohta väga sageli komplimente ei tee, kui just pole tõeliselt silmapaistev asi, mis mind kuidagi liigutab. Aga seda juhtub väga harva ja ma lihtsalt ei pea riideid nii tähtsaks.
Kui teen töös midagi hästi ja saan kiita, siis muidugi on hea meel. Aga samal ajal ajab punastama ja on natuke piinlik ka. Veider.
Kui ma ise olen hea töö tunnistajaks, siis ma igatahes ütlen välja. Ma tahaks anda oma panuse, et see komme juurduks. Olen seda aastate jooksul tööl näinud liiga vähe ja kui keegi on oma töös silmapaistvalt hea, siis minu meelest on tal õigus seda teada.
Ma kiidan, kui väärib kiitmist ja ise ka enam ei põe, kui mind kiidetakse. Ei usu, et hea sõna kellelegi paha teha saaks.
VastaKustutaA kõige rohkem igapäevaelus öeldakse midagi tunnustavat hoopis mu nunnule koerale, mind tema kõrval ei märgatagi, mis parata 😊.
Ja small talki räägitakse ju ikka sellega, kes heal meelel vastu kõneleb. Kui teine punastab ja kokutab, siis jätad inimese rahule. Õnneks eestlased muutuvad pisitasa aina avatumaks selle koha pealt.
Mul oli lapsena piinlikkusevärinaid, kui mu ema komplimentis võõraid, kes ilmselgelt ei tahtnud temaga juttu teha ja tõmbasid veel eriti rõveda virila näo selle peale ette ja mu ema ei paistnud märkavat, et teda just niimoodi vaadati ja muudkui vatras mingist mõttetust asjakesest edasi.
VastaKustutaMa teen komplimendi, kui ma jõllitamisega vahele jään. Kui see ilus või äge inimene küsivalt mind vaatama jääb, siis ütlen, mis mulle meeldis või silma jäi. Ja siis ka esialgu hästi lühidalt. Nii saab natuke ennetada seda isekat 'ma kavatsen nüüd sind tülitada ja kulutada sinu aega, sest minul on hädasti tarvis sulle midagi meelitavat lausuda, sa parem ole tänulik'
Selle eest saab sotsiaalse ja kohanemisvõimelise inimese punkte, kui sa oskad ükskõik kellega jutu üles võtta ja kõigil osapooltel on seejuures tore. See on imetlusväärne oskus, mida kõigile pole jagunud.
Keegi teeb mulle komplimendi, siis ma ütlen aitäh. See vajab harjutamist. Komplimendid ajavad segadusse ja vahel ei saa arugi, et misse nüüd ometi olema pidi. Aga tublisti endale kogu aeg meelde tuletada, et keegi ütleb ilusti, siis ütled ilusti aitäh, harjub enamvähem sisse.
Ma kasutan iga võimalust, et kellelgi hästi öelda. Head ütlemist ei ole ju ometi kunagi liiga palju.
VastaKustutaRitsiku viis tänada on minu meelest kena. Ei ole vaja pidevalt kahtlustada.
Ma olen märganud, et Lõuna-Eestis on selline võõrastega rääkimine rohkem levinud ja ei vaadata imelikult. Minu ema on seda alati harrastanud, vahel on temast kahjugi, sest valdavalt räägivad talle vastu välismaal elanud eestlased, kes sellisest kombest ei heitu. Nooremana oli mul selle üle kohutavalt piinlik, nii ebaeestlaslik käitumine. Praegu mulle meeldib lõuna poole liikudes see komme ja natuke avatum olek. Kuigi eestlaslik kinnisus on ka seal levinud rohkem võrreldes varasemaga. Lõuna-Eestis ei ole hullu midagi, kui keegi sult küsib, et kus käisid ja mis tegid, see rohkem jutujätkuks. Põhja-Eestis inimesed kangestuvad ja siis tuleb meelde, et midagi nii lubamatut ei tohi teha. Väike Eesti aga kultuurilised erinevused siiski olemas. Muidugi need erinevused on siiski segunenud hoogsalt.Põlise lõunaeestlase pilgu läbi.
VastaKustutaKiitmise-kartus on ilmselt meie rahvuslik omapära jah. "Pole paha" on eestlase suust juba suur tunnustus, kaasteeliste jaoks jagub häid sõnu tihtipeale vaid peielauas. Jagan 'tari' kogemust, et kui oled piiri taga, avatumate inimeste keskel elanud, tuleb endalgi hea sõna kergemini suust. Minu seisukoht on: kiidan, kui kiitma kisub. Kui kiidetavale ei sobi, on see tema probleem.
VastaKustutaMis aga vanuse ja suhtlemis-soovi seosesse puutub, siis mulle meeldib mõelda, et selle taga on suurenenud enesekindlus. Et Elu elamine on olulisemaks muutunud kui juurdlemine selle üle, mida teised arvavad minu viisist elada.
Suhtlemine võõrastega on minu jaos märk, et selle inimese vaimse maailmaga on kõik korras. Ta on sisemiselt tasakaalus ja endaga rahu teinud persoon. Inimesed, kes kõnetamise peale kangestuvad, tunduvad ootavat mingit hoopi kogu aeg. Nad on nagu alati valmis vaid halvimaks enda puhul. Kiituse eest ei pea vastu kiitma ega kahtlustama varjatud tagamõtteid, aitäh ja naeratus on piisavad. Kui sõnu ei tule üle huulte, siis piisab ka naeratusest. Minu ema kippus ka võõrastega suhtlema, aga ma ei häbenenud seda, lihtsalt oli jube igav oodata ta järgi. Vahel unustas ta jutuhoos lausa õiges bussipeatuses maha minna ja kõmpis siis jala mitu kilomeetrit rohkem, kuid vähemalt oli soe tunne tal hinges heast suhtluskaaslasest. Aga noh, me olime lõunaeestlased kah.
VastaKustutaHea teema! Ma olen ka vanusega rohkem kiitma hakanud, ma isegi kahtlustasin, et see tuleneb pigem töökeskkonnast (erinevad rahvused ja mõjutused) kui vanusest aga kui sa kirjutad siin, et mida vanemaks, siis äkki ikka vanus. Ei tea. Ja mulle meeldib, ma ei kiida suvaliselt. Kui ikka väga hea on - teenindus, abi, söök - siis ütlen. Me peaks palju rohkem märkama, enamasti see ikkagi inimestele ju meeldib!
VastaKustuta