Tõsi, rohkem kui kord on mu elus juhtunud, et ma nn valin välja oma inimesed, aga töö ja elu käigus kujuneb kuidagi nii, et oleme ikkagi erinevates seltskondades ja meil puudub võimalus lähemaks suhtluseks ja ma ei saagi tegelikult iialgi teada, kas meist oleks saanud sõbrad või mitte.
Reaalses elus on see kuidagi arusaadav. Nagu ma ütlesin välimus. Mingid eelnevad kogemused, kehakeel.. mis iganes, aitab ja teeb selle otsuse.
Ühel päeval, aga, avastasin, et see kehtib ka blogimaailmas.
Ma olen kehv kommenteerija. Lihtsalt, mul pole nagu midagi tarka öelda ja ma ei suuda seda teha nii lühidal moel, kui kommentaar eeldaks. Lisaks unustan ma kohe ära, kus ja kelle juures see kommentaar kirja sai, nii et reeglina ma ei lähe ka tagasi, vaatama, et mis mulle siis vastati.
Kasutan juhust ja vabandan ka kõigi selle blogi kommenteerijate ees. ma ei vasta teile mitte õelusest või laiskusest. Vaid ma lihtsalt ei oska. Login jälle sisse. Vaatan, loen... ja panen jälle arvuti kinni, sest kuidagi nõme tundub kirjutada iga kommentaari alla. ... jaa, just... on jah nii.... sul on täitsa õigus... päikest ....
Nii et andke mulle andeks.
Kommentaare on väga väga hea saada. Tagasiside on hea. Väga hea on teada, et sa pole oma mõtetega maailmas üksi. Ja on mitu kommentaatorit, kes muudavad sind targemaks ja paremaks inimeseks. ehk siis, kommentaaridest on ka kasu.
On neli blogi, kus ma kommenteerin haruharva, sest mulle on seal varasemalt mitmel korral vastatud kuidagi nipsakalt või ebaviisakalt ja ma ei näe mõtet oma tuju rikkuda. Võimalik, et see polnud niimoodi mõeldud, aga nii on välja kukkunud ja nii on.
Siis on peotäis blogisid, kus ma ei kommenteeri, sest ma saan aru, et meie maailmad ja väärtushinnangud on liiga erinevad. Milleks tüli kiskuda ja teise tuju rikkuda. las jääb. võtan teadmiseks, et on olemas erinevaid elusid. Ma olen võõras kohas, võõras seltskonnas. Neil on oma reeglid ja oma seltskond.
Ma üldjuhul ei kommenteeri ka seal, kus on juba väga palju kommentaare ees. Mulle kuidagi tundub, et blogija on oma tänu ja heakskiidu juba saanud,. Ja kui mul pole mitte midagi uut lisada, siis ... nii jääb see kirjutamata.
Ja siis on see neljas grupp. Kus ma kommenteerin haruharva, sest mulle tundub, et nad on omad.
Seda on väga raske seletada. Ma ei tunne neid inimesi, paljudel ei tea isegi õiget nime. (Ja tegelikult ei tahagi seda teada) Aga ma kuidagi tunnetan, et me oleme nn koos ja omad. Et ta ei vajagi mu kommentaari, heakskiitu, tagantkiitmist, alternatiivset vaadet...vaid vaikimisi teab, et ma olen ju alati tema poolt. Ja meil kahel ei ole vaja neid mänge mängida.
Mõistusega saan aru, et tema ju ei tea, et mina nii arvan. Ja et minu sümpaatia ei tarvitse olla vastastikune. Ja tegelikult ta ootab väga mu kommentaare.
Ma sain selle postitusega nüüd ilmselt endale mitu pahast lugejat.. aga mind tõesti huvitab see fenomen.
Miks see on nii? Miks me tunneme mõnede inimeste suhtes sümpaatiat ilma neid tundmata, nägemata, kuulmata?
Elu on kummaline.
Kui sa Wordpressi üle tuled, siis sa saad Wordpressi blogides kommenteerides iga kord teavituse, kui keegi sinu kommentaarile vastanud on. Ja hästi lihtsasti jõuad tagasi sinna blogisse, kus see kommentaar on, et omakorda jälle vastata, kui tarvis, või vajutada Like, kui tahad märku anda, et kle jaa, ma olen nõus :)
VastaKustutaKommentaarid on ikka toredad, muidugi. Ei peagi iga postitust kommenteerima, aga kui aeg-ajalt kommenteerid, annad endast märku, et ma olen ikka olemas ja lugemas. Kirjutajal on ju seda tore teada.
Aga ma noogutan praegu kaasa, et mingi tunnetatav "laine" on olemas ka kirjalikus maailmas. On blogisid, mille autori puhul tunnetan, et pole minu inimene. Puhtalt vaatluse mõttes võib ju aeg-ajalt lugeda, aga mingit vastupandamatut soovi iga postitus näljaselt alla neelata - nõup. Õnneks on blogimaastik nii lai ja mulle küll tundub, et lugejaid jagub igasse loomaaeda :)
Aga seda ma ütlen, et endiselt on sinu blogis kommenteerimine üks kadalipu läbimine. Kõigepealt ma pean ennast Gmailist välja logima. Siis ma pean vajutama nuppu, et ma pole robot. Siis pean ära märkima fotod, kus on poe silt või auto peal, mõnikord mitu korda. Ja alles siis saan kommentaari avaldada. Mul läks kuid aega, enne kui üldse jälile sain, et mul on võimalik sinu blogis kommenteerida. Kui see lihtsam oleks, ma kommenteeriks tihemini.
VastaKustutaAutor on selle kommentaari eemaldanud.
KustutaMul polnud aimugi.
KustutaJa seaded on mul.ka sellised et kõik saaks kommenteerida... eks uurin asja.
WP blogi on mul olemas, aga see lihtsus teeb samas asjad keerulisemaks. Mul on seal ca 2400 jälgijat, kellezt reaalselt loeb ca 4 %. Teised laigivad, sest see on nii lihtne Aga tegelikult... huvi ei tunne.
Sellel siin on jälgijaid mingi 100 ringis ja kindlasti osa kattuvad. Üht postitust loeb aga ca 500 inimest...
Ehk siis mu point. Lihtne ei ole alati hea. :).eriti kui eesmärk ei ole klikid vaid sisuline mõttevahetus.
mingi brauseriga kustusid siin kommentaarid lausa ära - mul ei ole enam täpselt meeles, kas siis, kui kommenteerisin muu kui bloggeri kontoga, või üleüldse, lõpuks aitas nii või teisiti teine brauser. aga enne sellest arusaamist läks mitu pikka-põhjalikku kommentaari korstnasse.
KustutaPaar viimast aastat kirjutan kommentaari ära ja siis kustutan selle 99% tõenäosusega enne postitamist. Ja üldiselt on see mulle meeldima hakanud. Ma saan nagu selle "probleemi" endas lahendatud - emotsiooni välja, ja ma ei näe vajadust teisi sellesse kiskuda. Väga harva, lihtsam oleks ehk öelda - mitte kunagi, ei tunneta ma seda nn "oma inimese" tunnet. Ja siis tundubki, et mida ma ikka targutan või emotsioone üles peksan. Tõsi, vahest on ka "minu" mõtted juba ära öeldud ja siis ei näe ma ka erilist mõtet lisada. Nüüd siit lugedes, et kommentaarid on siiski oodatud :D postitan seekord ära, kuigi jah... :) Blogikommentaar on üldiselt seisukohavõtt ja vananedes saan aina enam aru, kui mõttetud on seisukohad(palju parem on olla liikumises;), kuna need muutuvad ja pahatihti ka põhjustavad vastuseisu. Et ma võin küll öelda, et - jah ka mina arvan nii, aga sellega olen ma ju koheselt seda seisukohta mitte jagava inimese jaoks vastanduja. Liigne mõtlemine, nõus... Aga jah. Paljud teemad ei kõneta ja need, mis kõnetavad on minu arvates pahatihti nii maitse/tunde/hetke küsimused, et tundub omamoodi veider öelda, et - vot nii on. Aga jah, kõigele eelnevale vaatamata meeldib mulle vägagi vahest torkida ja emotsioonide ori olen ma ju kaa - kuis muidu ;) Nii, et ikka tuleb ette, et saab teravaks mindud.
VastaKustutaJa üks oluline nüanss veel, tihti välja kirjutatud kommentaarid(mustandina) loovad piisava ajalise puhvri aju jaoks emotsioonidest üle vaadata ja siis tundubki mõtetu kirjutada seda, mis on niigi selge :D
Seda blogi siin loen juba pikemat aega ja võiks öelda, et kohati peaaegu "minu" inimene kirjutab seda :D Jah, mulle endiselt taoliste meie-teie teemadel meenub multikas lapsepõlvest - "Ei lind ega loom" veidi kurvavõitu lugu nahkhiirest, kes ei leidnud oma kohta ei lindide ega loomade seas. Vot see tegelane oli "minu" "inimene" :)
Tänan :)
KustutaMulle tundub, et Sa sõnastasid väga olulise põhjuse, miks nö mitte kommenteerida. Tõesti. Blogimine on vähemalt minu jaoks võimalus mõtted nn selgeks mõelsa. Ja kui kõik on juba selge. Siis. Mis siin enam heietada :)
Sinu, minu, ja üldse inimeste ainsad andurid on
VastaKustutasilmad, kõrvad, nina, käed, noh mõnel ka 7 meel.
Neid inimese meeli ei ole meie blogiruumis.
Suhtlemine tänapäeval baseerub tekstil, selles on kõik
oluline olemas ja ole ainult mees/naine, ja õpi lugema ;)
Muidugi tahaks silma vaadata ja kätt hoida, näpp pepus.
Sa ei ole kehv kommenteerija, sa oled lihtsat müügimees.
Sa suhtled elavate inimestega ja arvestad nende tunnetega.
Sa ei kujuta ka oma õudsamas unenäes konflikti kliendiga.
Sa oled alati analüütiline, tasakaalukas, lepitust otsiv.
Nii ei saagi kommenteerida, hea kommentaar on alati ärritav.
Ehkki oled ka mind korduvalt bänninud, ma mõistan, ja loen
su blogi (sõltumata su bännilistist) alati huviga.
Kesasi sa Hen Zen muidu oled? Mida sa sööd?
KustutaKummaline, ma talitan sageli samamoodi nagu Lihtsamalt kirjeldas - kirjutan kommentaari valmis, aga kustutan selle enne postitamist. Olles emotsiooni välja valanud, võin teema selja taha jätta, kommentaariumi koormamata. Samas, kas pole mitteavaldamine pisut egoistlik sinu ütluse valguses, et tagasisidet on hea saada?
VastaKustutaVarasematel aegadel arvasin nagu Hen Zengi, et hea kommentaar on alati ärritav. Nüüdseks olen teisel lainel, kommenteerin ainult "oma inimeste" postitusi, ja sedagi harva. Muidugi, blogijad on erinevad. Küllap leidub neid, kes kommentaatoritega käeväänamist naudivad. Enda blogis katsetasin kommentaariumiga mõnda aega, siis loobusin. Üles-alla käivad emotsioonid, mis lugemisest/vastamisest tekkisid, hakkasid väsitama. Minu viga muidugi - oleks ju võinud kommentaariumil lasta oma elu elada, aga tundus, et kenasid tulekb tänada ja torkijaid korrale kutsuda. Kuid eks tagasisidet saan vahel nüüdki, läbi muude kanalite.
"Oma inimeste" äratundmine veebis. Hmm. Blogi-isiksus ja reaalne persoon võivad olla teineteisest väga erinevad. Mistap võtan blogijat täpselt sellisena, nagu ta mulle blogis paistab. Sest meie tutvus, olgu see siis ühe- või kahepoolne (juhul kui ma kommenteerin), jääb nagunii üksnes teksti tasandile. Väljaspool veebi kohtumine on ju pigem erand kui reegel.
p.s. Minagi olen (tehniliselt) hädas olnud sinu blogis kommentaari üles saamisega! =)
Mul on kommenteerimisjama ainult telefonis, kuna ma ei hoia google kontot lahti ja selle mitmekordne autentimine ajab mu alati hulluks. Anonyymsenanaga peab linnukesi panema ja pilte vaatama aga see on ok :)
VastaKustutaJah, see "minu inimese" tunne blogis on tuttav. Ma tajun ka seda vahel aga selge on, et see on siiski vaid kirjalik suhtlus. Harva kui ma taban end mõttelt, et milline see inimene reaalselt on vms.
Blogi valides peab ikka miski köitma. Päris teisest ooperist või täiesti võõra mõttemaailmaga sisu ma lugeda ei taha. Enamik blogisid, mida ma loen, on väljakasvanud käsitööd tegevate inimeste ringist. Osasid tean aastaid ja vanasti saime aeg-ajalt ka kokku. St saame siiani aga blogima on neist jäänud vähesed.
Siit olen saanud pisut teise suunitlusega lugemist ka aga stabiilselt lugema olen jäänud vast paari - kolme neist.
Kui teema kõnetab ja mul on soov omalt poolt midagi lisada, siis alati teen seda. Kustutan palju, pikemale kommentaarile võib kuluda palju aega, sest ma korrigeerin, lühendan, muudan palju enne kui postitan.
Harva kui ma lihtsalt provitseerin niigi tulist vaidlust, pigem ehk siis kui lauslollus silma jääb.
Ma hakkab nüüd pilte valima ja loodan, et kommentaar ära ei kao nendes imepisikestes kastides sõrmedega kobades :p Puhkuse ajal ei taha arvutit käima panna ju.
Kk
Üritasin nüüd seaded natuke leebemaks sättida, näis kas õnnestus.
VastaKustutaAsja hea pool on muidugi see, et kui WP tuleb kuhjades spämmi, siis siin pakub vaid harva keegi oma neeru müüa.
Nii et, kommenteerimine ainult visadele ja tugevatele :) :)
huvitav, mul on WP spämmifilter kõik sellise kinni pidanud. Selliseid kommentaare tuleb, aga kui ma ekstra spämmikausta ei vaata, ei saa ma neist teadagi.
KustutaKuna on kommenteerimis-teemaline sissekanne, siis ma olen sunnitud kommenteerima - olen enamiku sinu öelduga väga nõus ja noogutan kaasa. (Ja ülejäänuga olen ka enam-vähem nõus.)
VastaKustutakas sa oled veevalaja?
VastaKustutaEi:) kaksik. Õhu märk samuti
Kustuta