teisipäev, 3. juuli 2012

Dazai "Inimeseks kõlbmatu"

See raamatu tundub mulle hoiatusraamatuna. Mõeldes riikidele, kus lapsi on vähe ning seetõttu kantakse neid kätel, on järjest reaalsem oht, et selliseid inimesi, saab olema järjest ja järjest rohkem. Selline ongi meie tulevik? Lapsed, kel lastakse kasvada turvalises ülereguleeritud mullis. "Ma pole kunagi tundnud nälga" räägib raamatu minategelane. Nii ka need lapsed- nad pole tundnud nälga, igavust, valu, kaotusi..Kas nii kasvavadki sellised tahtetud isikud, kes on lähedaste poolt positsioneeritud igaveseks lapseks ning kes võtavad mugavusest ja soovist meeldida, vastu saamatu ja abitu isiku  rolli. Inimesed, kes lõpuni ootavad, et abi ja sekkumine tuleks väljastpoolt? Inimesed, kes omamata edukogemust usuvad, et neist endist ei sõltu mitte midagi ning janunedes oma mina tunnustuse järele, soovist olla märgatud ja oluline, soovist kõigile meeldida, ei julge ümbritsevaga konflikti minna. Tasakaalu rikkuda.


Ma isiklikult tegelikult usun, et omadused, nagu ettevõtlikus, energia, tahtejõud on tegelikult kaasa sündinud. Neid on võimalik ilmselt arendada, aga end lõpuni muuta ei saa. Kuid kui kriitiline mass muutub, võib olla muutuvad siis ka väärtused, mille põhjal kõlblikust hinnatakse?


Raamatu pealkiri- "inimeseks kõlbmatu", eeldab, et kõlblikuks inimeseks olemiseks on kusagil olemas reeglid. 
Huvitaval kombel on suur osa blogijatest, kaasa arvatud mina, positsioneerinud end "mitte normaalseks". Parim kaitse on rünnak? Silt "ma ei peagi olema normaalne" võimaldab mõelda ja arvata teisiti, ilma, et peaks põhjendama ning vabandama. Kas normaalsust ongi siis üldse olemas, kui iga inimene väidab, et tema küll normaalne pole?

Me oleme ammu väljas kogukondlikust külaelustiilist. Miks me siis ikka veel nii väga tahame meeldida ühiskonnale, sobituda massi. Raamatu tegevus toimub Jaapanis, mis kuuldavasti on väga kollektivistliku mõttelaadiga ning kirjutatud sõja-ajal, kui üsna ootuspäraselt pidi ühiskonna liige olema valmis tööks ja kaitseks. Aga täna?
Kui sa oled alaealine või Bill Gatesi pärija, ehk siis söök ja  katus olemas, miks siis ei suudeta olla õnnelikud passiivse, tahtetu, asotsiaalsena? Miks tekib tajumisest, et me ei vasta ühiskonna ootustele ja eeldustele, depressioon ja soov tõestada, et ma tegelikult pole selline?

Vahel läheb mul meelest ära, miks peab kogu aeg olema energiline, tegus ja töökas?
Et olla edukas. edukas milleks? Et teha paremini tööd, mis annab sulle kuuluvuse, tähenduse ja leiva laulale? Kui töö saab otsa, nagu mina usun, siis mis saab meie "protestantlikust tööusust". Läbi mille me end sel juhul identifitseerime. Kui töö ei saa enam anda meie olemasolule tähendust, aga passiivsus tekitab identiteedihäire. Kuidas siis saab.


Hiljutise seasõja kontekstis mõtlesin mõtet, et olgugi kehvades tingimustes elatud elu, aga kui paljud samuti väga kehvades tingimustes elanud inimesed saavad enne surma öelda, erinevalt tavalisest seast, et nende elul on olnud tähendus, mõte, eesmärk. Olgu seks ideeks saada kellegi praeks, rihmaks või harjaks- aga, ses on mõte. Kas sinu elul on mõte?

3 kommentaari :

  1. Ma ei ole seda raamatut lugenud, aga sinu jutu peale tuli paar mõtet:

    "nad pole tundnud nälga, igavust, valu, kaotusi" - päriselt? kas on olemas inimest, kes ei ole kunagi tundnud igavust, valu ja kaotusi, olgu siis näljaga, kuidas on, sest see on ressursside olemas olles kõige kergemini elimineeritav?

    Siddhartha väidetavalt algul elas nii, aga äkki need väitjad päriselt ei tea.

    või teisest otsast vaadates, kui see lugu peaks tõsi olema olnud - sellise enneolematu ja pärasttulematu vati sees kasvanud Siddhartha sai ometi Buddhaks, nii et mõtte saab ka ise üles otsida.

    *

    Mis blogijate ebanormaalsusse puutub (muide, kas tõesti kõik blogijad määratlevad end nii? äkki me lihtsalt ei loe nende normaalsete blogisid?), siis ma ei usu, et blogosfäär oleks ühiskonna suhtes representatiivne. näiteks on siin kindlasti keskmisest suurem kirjaoskus, st oma mõtete kirjaliku väljendamise võime.

    Viimasel ajal on muidugi veel see asi, et blogosfäär oleks nagu juba retro, vanainimeste meelelahutus.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen kirjapanduga nõus:)

      aga mõtterida a la : praegune põlvkond on hoitum kui eelmised- nö lapseks jäämine pärsib vastutus-ja kohusetunnet- kui sa oled isekas ja elad vaid lõbudele- mis siis maailmast saab jne
      intrigeerib mind ja ilmselt mõtlen ma sel teemal veel ka edaspidi kuni enda jaoks rahuldava "vastuse" leian.

      Kustuta
    2. ühtpidi hoitum, teistpidi ohustatum.
      Meil näiteks puudus üles kasvades oht sattuda netipedofiili küüsi.
      Või mis tahes netiohud. netivägivald näiteks.

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!