esmaspäev, 2. juuli 2012

Majonees ja lõssipulber

Kus viga näed laita, seal tule ja aita - ütleb vanarahvas. Moraalne auvõlg ENSVL maksumaksja ees, kelle raha eest sain ma tasuta õppida, lapsepõlvepikenduse ja õlut jõin ma ka- ning üliarenenud õiglustunne, mis ei luba heade kohta halvasti öelda, sunnib sekkuma, kui head blogisõbrad vahel uskumatute avaldustega esinevad..

Niisiis, mis on lõss. Kui panna äsjalüpstud piim seisma, siis mingil hetkel ta kihistub. Väga lihtsustatult öeldes on ülemine kiht koor ning alumine ongi seesama lõss. Lahja, kooritud piim. Kui sa sööd juustu, kohupiima või kodujuustu, siis sööd sa ka lõssi. Lõss on inimorganismile väga sobiva aminohappelise koostisega, ülimalt soodsa kaltsiumi ning fosfori suhtega jne. Ühesõnaga, hea ning kasulik toode.

Suur osa lõssist on aga vesi. Veega on kolm paha asja- ta kaalub, annab mahtu ning ei säili. Väga suur osa bakteritest vajab eluks just ja eelkõige vett ning õhku. Need- transport ja säilivus, on ka peamised põhjused, miks lõssist tehakse pulber.
Miks karta toodete kuivatamist?- ei oskagi põhjust oletada. Kui sa pead normaalseks vinnutatud liha-kala ja kuivatatud puuvilju, rosinaid jne, siis ei tohiks ka lõssipulber sinus hirmu tekitada.

Valkudel on omadus peale füüsikalist ja/või keemilist mõjutamist muuta tooted tummisemaks, maitsvamaks, kreemisemaks. Mistõttu kasutatakse nii lõssi-, kui ka vadakupulbrit väga paljudes toodetes paksendajana. Muuhulgas siis ka majoneesis.

Majonees ning tema sugulased bearnaise ja hollandi kastmed, on teatavasti valgu, rasva ja happe emulsioonid.
Kodus majoneesi tehes kasutame valguna muna ja klopime selle kokku värskest munast. Paraku saab ühest munast päris tubli purgitäie. Minu jaoks näiteks liiga palju. Majoneesi teha on küll kerge, aga  päris üle päeva ma seda teha siiski ei viitsi. Ostan poest.
Miks tööstuslikku majoneesi ei tehta värskest munast? Peamiselt kahel põhjusel- salmonellahirmu ning säilivuse pärast. Ürita kujutada ette: tootjalt viiakse valmis majonees kaupluste logistikalattu- tänaseks on vaid paar keti, kus toode jõuab tootjalt poodi otse. Logistikeskusest saadetakse toode kaupluse lattu. Seal mingil hetkel viib müüja selle saali ning paneb riiulile. Ikka nii, et värskem toode taga ja vanem ees. Siis tuled poodi sina. Ja võimalik, et loksud 20 kraadises trollis pool tundi kodu poole, "värske" majonees kotis. mmm... ilmselt sa seda värskest munast tehtud toodet enam süüa ei taha ka siis, kui sa mikrobioloogiast midagi ei tea.....
Seepärast tehakse majoneesi munapulbrist ning et ta oleks veel maitsvam, siis lisatakse vadaku - või lõssipulbrit.

Ehk siis, majonees ja lõssipulber ei ole saatanast vaid igati tublid toiduained. M.O.T:T:

Kuidas teha kodus majoneesi, vaata siit

11 kommentaari :

  1. Minu jaoks oli see väga hariv kirjutis ja majoneesiretsepti lihtsus üllatas mind. Olin arvanud seni, et seda on võimalik vaid tööstuslikult toota. Ja need, kes seda ise teevad, kuuluvad toiduvalmistajate kõrgemasse klassi, nagu ise leiva küpsetajad või kodus jäätise tegijad. Et ehk saab tulemus parem küll kui poekaup, aga sellega on palju mässamist, peeneid koostisosasid ja spets vahendeid peab hankima jne. Mida mina ei viitsi ette võtta. Aga selle majoneesi kodus valmistamisega saaksin küll hakkama, eriti kui kogemata poemajonees otsas juhtub olema ;)

    VastaKustuta
  2. Ma usun, et paljud koogiküpsetajad on majoneesi tegemise tehnikaga pahaaimamatult kokku puutunud: nt õlikeeksi valmistamine algab just nagu majoneesi valmistamine, ainult et keeksi sisse tuleb ka jahu.

    VastaKustuta
  3. Toit on ideoloogiliselt laetud teema. Kurtmine vana hea nõukaaja/pätsuaja/tsaariaja/rootsiaja järgi, kui laevad olid puust ja mehed rauast, vorst ei sisaldanud soja, sai jahuparandajat ega majonees lõssipulbrit, käib asja juurde.

    VastaKustuta
  4. Mulle, vanale raisale, siin meenus, et ühel hetkel hakkas see trollis värske majoneesiga loksuv tegelane nõudma ka, et maasikajogurt oleks barbiroosa ja apelsinimahl apelsinikoorevärvi, sest teadmine, milline see päris toit algselt välja nägi on kadunud. Kel oleks aega jahmerdadagi, majadus tahab kasvatamist / firmaomanikule kasum teenimist.
    Järjest rohkem järeleandmisi kvaliteedis on väga normaalne. Alguses lõssi- ja munapulber majoneesis, hiljem jogurti pähe müüdav roosa tärklise-piimakissell...

    Tööstuslikult ei tehta majoneesi hoopis kolmandal põhjusel - KASUM oleks liiga väike. Nagu ka kotletti ei tehta tööstuslikut lihast - liha maksab rohkem kui sabasulgedega purustatud kana koos õlitööstusest järgi jäänud rapsipressimisjäägiga. Kasum ennekõike. Turundusega saab teha imesid - kui ei säili igavesti ja päev peale, tähendab see, et täna tehtu on juba eile halvaks läinud :)

    VastaKustuta
  5. Ma avastasin ükspäev, et eriti roosat jogurtit jms tahavad just vanainimesed. Üks naisterahvas kaebas mulle bussipeatuses, et tahtis oma vanale emale poest diabeetikute jogurtit, aga otsas oli. Ma küsisin, kas diabeetikule maitsestamata jogurt ei sobi, magusa mõttes saaks kasvõi diabeetikute moosi juurde panna, seda ikka tavaliselt müügil on.Ja siis tuli välja, et ema tahab, et jogurt oleks nagu "päris", st paksendajaga, et konsistents oleks tuttavlikult tummine, ja ilusat värvi. Mina oma maitsestamata jogurtiga olen täielik moodne inimene ja vurle.

    VastaKustuta
  6. Jah, see on samuti igasugu uuringutega tõestatud, et (Eestis veel/vast mitte, aga) arenenud läänes pole noorem põlvkond (vabandust ma jälle teen noorematele liiga) tõepoolest "päris" asju näinud ja nõuab roheliseks värvitud hernest ja punast jogurtit jne.
    Ning teine, vastupidine probleem on vastupidine äärmus a la suhkur = paha, suhkruasendaja = hea. Kuna kõik mis ei kasva puu otsas "on paha", visatakse pesuveega välja ka täiesti süütud asjad a la lõssipulber.

    Turundusega saab tõepoolest teha imesid. Me kõik näeme seda iga päev.
    Ersats on aga kardetavasti mitte ainult kasumist või reklaamist lähtuv paratamatus, kuna rõhuv osa maailmast siiski nälgib ja ressursid järjest vähenevad- töödeldud toit saab järjest enam päästvaks reaalsuseks ning otse aiast pannile väheste priviligeeritute luksuseks.

    VastaKustuta
  7. Ehh, indi...
    Kui GMO massidesse tuli, räägiti ka arengumaade toiduprobleemi lahendamisest ja muud blablablad. Mis tegelikkus oli? Lapsed Aafrikas nälgivad edasi ja valge maailm läheb üha rasvasemaks.

    Ses osas olen ma selle väheste priviligeeritutega tuleviku osas nõus, et toomisvahendid, maa sealhulgas, saavad järjest enam kuuluma "õigetele" inimestele ning vaesele näljasele koidab uus orjaaeg peotäie vähese toiteväärtusega aganate eest.

    Mitte, et Eesti maa ei toidaks 1,5-2 miljonit inimest korraliku päristoiduga ära, aga lihtsalt maaomanikud on investorid ja nemad juba lolli, vaese ja isesüüdi peale ei mõtle muul viisil kui võimalikult väikse palga eest(ideaalis käärd leiba ja klaas vett, aitab küll) võimalikult suur kasum saada, et ikka enesele kullast sanitaarkeraamika soetada.

    VastaKustuta
  8. Ma hoiaks need 2 teemat siiski lahus. Kuigi ma suhtun GMO-sse negatiivselt, ei saa eitada, et geenitehnoloogia on tõstnud saagikust ning vastupidavust.

    Aga et maailm sellest hoolimata nälgib- siin on minu meelest suurimaks süüdlaseks ikkagi ja peamiselt poliitika ning normaalse turu solkimine.

    VastaKustuta
  9. Nii ongi :) Ahnus ei ole kriminaliseeritud ja kui kuskilt, nt arengumaadest on võimalik võtta tagasi andmata, siis seda ka teiste vaikival nõusolekul tehakse.

    VastaKustuta
  10. GMOde kohta: ma olen siiski aru saanud, et sordiaretus on geenimodimisega võrreldes palju kohmakam tööriist ja untsu võib kah palju rohkem minna (meenub üks kahjurikindlaks aretatud kartulisort, mis läks muuhulgas ka mürgiseks tagasi nagu metsik kartul), st kui küsimus oleks ainult ohutuses ja saagikuses, oleks GMOd väga viis (sh keskkonnakaitseliselt, kui arvestada, et nii saab mürke vältida). Probled tulevad siiski enamajaolt suurfirmade sigatsemisest. Ka see, et "appi, nüüd on varsti kõigi vanade peente, kuid vähemsaagikate sortide asemel GMOd" tuleb peamiselt suurfirmade sigatsemisest ja ahnusest. see protsess läks käima tglt ju juba enne GMOsid.

    VastaKustuta
  11. mu teada seda probleemi, et untsu läheb, geenmodi ei vähenda, pigem vastupidi. K
    una 1 geen määrab üldiselt ära rohkem kui ühe asja korraga, on suurepäraselt võimalik mingi põhjamere kala seest geeni noppimise teel omast arust süütut külmakindlat viigimarja luues muuta sigimatuks kogu kohalikku mesilaspopulatsiooni, kes sealt viigipuuõitest nektarit kogusid.
    Mina kardan GMO-d eelkõige bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi tasakaalust väljakukkumise ohu tõttu. Inimest pean ma nii vintseks liigiks, et MEILE see läbikatsetatud värk jah suurt hullemat midagi ei tee kui igapäevased mürgid nagunii, aga muu loodus äratab mus muret. Tavaline sordiaretus üldiselt sellega hakkama ei saa, et muudaks mingi piirkonna ökosüsteemi täielikult.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!