Ilmselt olen ma liiga tavaline ja igav inimene. Ma elan oma tavalist elu, oma kodu- töö-pood trajektooril.
Mulle tundub, et see kirg tekibki pigem võõraste kohtade suhtes. Võõrana üritame me saada kohast maksimumi ja tavaliselt saamegi, rohkem, kui kohalikud.
Kardetavasti ma ei ole erand. Ma kahtlustan, et väga mitmed tallinnlased ei oska vanalinnas ekskursiooni läbi viia, ega võõrale soovitada hotelli või söögikohta. Tavaline raadius, mida me kinnisilmi teame, on kordades väiksem.
Raamatu seisukohast on autori teadmised loomulikult rikkus. Ja mulle meeldib, et ta ei räägi meile ainult ajaloo- Peterburist vaid ka kaasaegsest, tänasest Peterburist.
Raamatut lugedes tekib mul mitu korda küsimus- kui kaua võib minevikul liugu lasta? Autor käsitleb oma raamatus seda teemat üsna põgusalt, kuid lepib. Et Peterburi ja tegelikult kogu Venemaa elab mineviku najal. Täiesti kahtlemata on linna ajalugu muljetavaldav. Oli väga-väga traagiline blokaad. On suurepärane, et sõda ei ole ja see läbi sai. Ja kõik need kirjanikud, kunstnikud...
Aga täna? Aga praegu?
See raamat on kirja pandud mitu aastat tagasi ja siis ka pigem vaatega minevikusündmustele. Midagi samalaadset oli Eestis mu mäletamist mööda ka 90-datel. Kauboikapitalism, kõikumine kahe maailma vahel. Mulle tundub, et me oleme siiski kuhugi kohale jõudnud. Mu viimane peterburikogemus paneb kahtlema, kas ka nemad.
Igal juhul oli raamatus ehmatavalt ja kurvastavaid tuttavaid kirjeldusi juhtimisstiilist ning firmakultuurist, mida ka Eestis kohata võib. Veel? Selles valdkonnas tahaksin küll ruttu Rootsi suunas liikuda.
Ma olen oma suhetest venelastega varem kordi kirjutanud, seega ei hakka end kordama. Aga midagi selles on. On see vene või slaavi hing. Või lihtsalt ajalugu, mis on rahva selliseks muutnud.
Ja midagi on ikka väga teistmoodi, kui meil. Siis Eestis.
See joviaalsus, kollektivism, võimuhierarhia ja teatud kultuurilised eripärad. Loed sellest, ja tahad eemale, ära. Tunned kergendust, et see on meil läbi.
Ma elan täna sisuliselt vene getos, aga see on ikkagi pisut teistmoodi, kui oli tollal ja kui on seal,
Autor on vene-eesti-soomlane. Ma ei kujuta isegi ette sellist topelt, või isegi kolmik-identiteeti. Ilmselt on tasakaalu ja iseenda leidmine samuti kolm korda keerulisem.
Autori stiil mulle väga meeldib, Hästi siiras ja aus. Rikkalik, lopsakas, kirglik. Täpselt Venemaast rääkivale raamatule kohane.
Ei tee nägugi teesklemaks, et oli vastik ja raske. Armastusest vihkamiseni ja vastupidi, olevat vaid üks samm.
Ja väga meeldib, kuidas ta lõpuks leiab selle õige nurga, et leppida ja rahule jääda. Kõik algab mõtlemisest, eks:)
Nagu alapealkirigi ütleb- optimismi lühikursus.
Ma ei suuda autorit paljuski mõista, aga ma austan teda, et ta on suutnud leida selle enda oma. Ja muuta leppimise armastuseks.
Kommentaare ei ole :
Postita kommentaar
Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!