Kultuur ennekõike

Imelise Kölni Toomkiriku ukse kõrval seisab pikk järjekord inimesi, kõigil koerad kaasas.

Mis te siin teete, tunnen huvi?
Meil algab kohe koerte kool, vastab üks noormees.

Kultuurne kasvatus:)

Seksistlik muinasjutt

Seitsme maa ja mere taga elas ükskord Kuningas.
Tal oli imeline roosiaed. 

Jama oli selles, et ta ei leidnud sinna kuidagi aednikku. 

Esiteks oli kuningriik, nagu öeldud, seitsme maa ja mere taga. Noored aednikud valisid töö lähemal või siis sõitsid hoopis kümne maa ja mere taha. Et kui juba, siis juba.

Teiseks ei viitsinud selle kuningriigi noored sellist musta ja keerulist tööd üldse teha. Nad pikutasid pigem palees ja tegid midagi, mis ei nõudnud mõtlemist ja rasket tööd. Selles riigis räägiti palju sellest, et noored peaksid sellist ametit õppima. Aga noored ei viitsinud ega tahtnud.

sugulasrahvas

Ma pole ammu Saksamaal ja niimoodi üksinda käinud.
Aga väga veider tunne on.

Nende intonatsioon ja kõnelemiskõrgus on sama kui eestlastel. Kuna palju sõnu on tuttavad, siis tundub kogu aeg, et kuulen eesti keelt.
Kusjuures, ka näod on eesti omad. Soomes ja Prantsusmaal näen ma selgelt, et tegemist on võõraga, siin on kogu aeg tahtmine pöörduda võõra poole eesti keeles.

Äkki ongi tegelikult eestlased?

Ma tean, et teadlased on selgeks teinud, et meie dna on pigem Läti ja Vene. Loogiline.
Aga ju need mitusada aastat on ikkagi midagi andnud.
Meie nägudele ja arusaamadele.

Ma võiksin siin vabalt elada,

Minnalaskmisest

Vahel tahaks lasta rooli käest ning kihutada vastassuunavööndisse.
Mitte suitsiidsetel eesmärkidel, vaid selleks, et anda kontroll ära.
Võtta valge paber ja kirjutada päeva pealt lahkumisavaldus.
Võtta hunnik laenu ja osta mis süda ihaldab.
 Armuda ülepeakaela ja minna tema järel maailma otsa.

Ma ei tee seda ja selle kohta öeldakse, elab turvatsoonis, kardab riskida.
Samas, kas need, kes seda teevad, ei tee täpselt sama.

Lasta minna ja lebada kuid haiglas või kodus, et mitte vastutada, hoolitseda, muretseda... Võtta laenu, et osta endale turvalisus. Üht suhet lõpetamata tormata teise, et saada kasvõi näiline tunne, et oled turvaliselt kaitstud.

Samad eesmärgid, erinevad lahendused?

Töö on igav ega vasta ühiskonna vajadustele

No kuhu veel...
http://noortehaal.delfi.ee/news/elu/haridusteadlane-ulikool-on-igav-ega-vasta-uhiskonna-vajadustele?id=71077025

Nostalgianeljapäev : Minu Krimm

See reis toimus aastal 2006. Tänaseks on kindlasti palju muutunud, aga kuna ma tahan, et kõik mu kirjutised oleksid samas kohas, siis kopeerin selle siia.

Minu esimene kokkupuude Krimmiga toimus ammu.  Siis, kui olin 5 aastane. Põdesin tihti angiini ning kuidagi õnnestus sebida sanatooriumituusik Jevpatoriasse. Sõitsime emaga, mina esimest korda elus lennukiga, Krimmi. See oli millalgi sügisel- ma arvan, et võis olla isegi oktoober.
Sellest sõidust on mul jäänud põgusad ja lünklikud mälestused. Ma mäletan puid, millel olid pikad kaunad. Ma mäletan imemagusaid viinamarju. Ma mäletan merd, mida nägin esimest korda elus. Ema keelamist- ära sinna väga lähedale mine- emadel on ju alati õigus- ühel hetkel tuli tsahh laine ja ma olin ülepea kaela läbimärg. Ma mäletan avaraid ruume ja end vaimustusega hõiklemas- спать пора! Maitsvaid "hapnikukokteile" ja lõputut istumist füsioteraapia toru kurku surutud.
Ning oma hämmingut tagasisõidul lennukis-emme, miks nad eesti keeles räägivad!, millepeale rahvas naerma pahvatas ja minul piinlik oli.

I.Turgenev Senilia

Ma ei tea, mis toimub tänapäeva koolides, kuid meie ajal olid sellised lühilood aktiivselt kasutusel. Lugesime läbi, analüüsisime koos klassiga, otsisime tekstist üles õiged vastused, et mida autor täpselt silmas pidas ning seejärel kirjutasime takkapihta veel kirjandi ka. See oli üsna lihtne- klišeede tööriistakohver oli nurgas olemas ja samas on see üks raskemaid asju maailmas. Kui ma suudaksin geeniust analüüsida, siis oleksin ju ise geenius?
Mul endal kulub mingi asja ütlemiseks alati palju sõnu, seda enam  naudin oskust panna kirja lühidalt ja täpselt  nähtus või meeleolu. Midagi, mida me kõik näeme ja teame, aga pole osanud seda sõnastada.
Minu lemmikud selles raamatus olid Vene keel, Palve, Elureegel, Tee armastuseni.
Ilus ja lihtne.

Need lood on kirjutatud ca 130- 140 aastat tagasi. 1878 alustas Eestis näiteks ilmumist Sakala. Ma loen seda teksti, mis on ka tänapäeva kontekstis nii õige ja aktuaalne- inimene pole muutunud mitte põrmugi.
Ja siis mõtlen, et tegelikult on ju stiil ja keel ajas muutunud?
See oli kena, soe suwine päew Lõikuse kuu hakatusel 1576. Armsalt ja rahuliselt säras päike Harju maa üle... kirjutas umbes samal ajal Bornhöhe
Ja piibel on siiani arhailises kirjastiilis ja kui ka jagatav õpetussõna on kaasaegne, tehakse seda ikkagi teatud stiilis ja teatud intonatsiooniga.
Tahtmata kuidagi küsimuse alla seada Turgenevi geniaalsust, julgeks ma ikkagi oletada, et  ka Turgenev ei kirjutanud neid lugusid nii, nagu ma neid täna loen. Kuivõrd ma üldse saan usaldada ja oletada, et kirjaniku algne tahe on alles?

Linda on toonud oma blogis näiteks Aaviku tõlked
http://tutarlapslinnast.blogspot.com/2013/11/luuletusi-proosas.html

Mingi vahe on praeguse tõlkega võrreldes sees, kuid mitte nii suur kui näiteks eelmainit Bornhöhe raamatutest kaasajal saanud on.
Loomulikult, on mul lugejana hea meel, et ilukirjandus on kaasajastatud, aga retooriline küsimus jääb.

Ja seda imetlusväärsem on, et mitu-mitu toimetajat ja tõlkijat hiljem on alles jäänud nii sügav ja ilus tekst.

Sõbrad

Pühapäeva hommik.
Kell sai seitse,
Äratuskell klõksatas solvunult, et ta ei pidanud täna helisema.

Kass hüppas voodisse " Kurr... laiskvorstid, päike on kõrgel taevas, kass on toitmata ja teie magate..."
Tõmbasin teki üle pea, mul oli plaanis veel vähemalt 4 tundi magada.
Minu hämmastuseks ajas mees end voodist välja.
Ju läks vetsu... Minutid möödusid.
Tundsin, et pean ka ära käima.
Avan toa ukse.
Diivanil, üksteise kõrval, pilk telerile, kihutavatele autodele naelutatud, istuvad Kass ja Mees.
Hajevil kõrvalpilk mulle, et seejärel taas keskenduda näidatavale.

Mitte Kurr... polnud see, vaid hoopis Vorr.. mel...

Parim töökoht

Rahvusvaheline suurfirma.
Loomulikult, väga palju sõltub omanike taustast ja rahvusest. Ehk. Kõik sõltub inimes(t)est.

Kuna suures firmas on inimesi palju, siis ilmselgelt on vaja nendevaheliseks kommunikatsiooniks luua süsteem. Ühel hetkel avastad, et sul on küll väga-väga kiire, aga see aeg on täidetud tabelite, graafikute täitmisega, Uute süsteemide ja maatriksite leiutamisega, Memode ja powerpointide lugemise- tegemisega. Ja koosolekud-koosolekud-koosolekud.
Hullult tekib juurde pesudotegevusi, mida tehakse selleks, et õigustada oma ametikohta või mitte uppuda rutiini või siis lihtsalt sellepärast, et inimesi on nii palju.

Midagi hingele

Mu FB uudisvoos on umbes kolme kodutute loomadega tegeleva MTÜ lehed.
Iga päev, kui aega saan, vaatan neid pilte, loen neid lugusid.

Ja kurvastan.

Ma ei tea, kes neid tekste kirjutab, aga ta teeb seda pagana hästi.  Kohe nii hästi, et ma olen mõned neist lehtedest juba oma uudisvoost kustutanud,
Lugege näiteks seda lugu
https://www.facebook.com/media/set/?set=a.841845182543444.1073742236.151912581536711&type=1
Pole võimalik alustada iga hommikut pisaratega.
Pole võimalik võtta enda juurde elama kõiki maailma kodutuid loomi.
Ja ma ei saa kogu oma sissetulekut kodututele loomadele annetada.
Masendav on, kui palju on kodutuid loomi.
Ma lugesin eilsest Ekspressist, et mu numeroloogiline elutee märk on selline, et minust ei saagi kunagi liidrit ja tugevat juhti. Aga kui mul see oleks, siis tahaksin sellega tegeleda küll. (Ja ärge kommenteerige, et esoteerika ju ei takista jne. Ma tegelikult tegin ju nalja. Tõsiselt rääkides pole mul aega. Ma toetan rahaliselt. Ja ei välista, et ükskord lähitulevikus löön ka reaalselt käed külge)

Hala

Mingi sada aastat tagasi tegin tööle saamiseks testi. Ilmselt olid vastused triviaalsed- tööle mind võeti, ainus, mis mind tookord üllatas ja mida siiani mäletan, on väide, et mul olevat väga hea stressitaluvus.
Kõik need järgnevad sada aastat olen ma selle teadmisega elanud. On muuga kuidas on, aga stressitaluvus on mul väga hea. Test ju ütles nii.
Mingid viimased aastad on mu usk hakanud murenema.
Sügisel võttis kolleeg depressioonile haiguslehe. Mina olen järgmine, mõtlesin.
Aga depressiooni mul siiski pole. Ma olen selleks liiga kohusetundlik ja tubli. Mu aju on minust tugevam.

Internet on aidanud leida diagnoosi valudele rinnus ja kroonilisele düsbakterioosile. Ikka stress.
Eile sõitsin mööda teed ja mul tulid pisarad silma. Kuuseheki pärast. Mul hakkas kahju neist pügatud kuuskedest.
Ilmselgelt ei ole see normaalne.
Ma olen hakanud inimeste peale karjuma ja ka mu viimased blogipostitused näitavad, et nii ei saa.
Aga ma ei suuda.
Arsti juurde minek on veel suurem stressor.

Inimese parim sõber

Ma ootan pikisilmi isejuhtiva auto turuletulekut. Mul on vaja üsna palju ringi sõita ja oleks väga mõnus, kui ma ei peaks ise enam ka rooli hoidma.
Oleks mugav.
Eile kuulsin taas üht uudist, mis oma ootustelt on väga sarnane paljude eelmistega: mingil põhjusel usuvad visionäärid, et isejuhtivate autode kasutuselevõtt vähendab autode hulka.
??
Et mingil võluväel ei muutu ainult tehnoloogia, vaid muutub ka inimene. Inimene muutub isetumaks, eraomand muutub vähetähtsaks ja saabub lõpuks kauaoodatud kommunism?

Ka täna ja praegu on võimalik kasutada nii öelda isejuhtivaid masinaid: selle nimi on takso.
Millegipärast pole see massiline. Hind, jah, seda küll. Aga midagi on veel.

Väga suur osa inimestest vajab transporti üsna samadel kellaaegadel. Neid masse saab ja võib ja teenindabki ühistransport. Tehtagu liinid mõistlikeks ja tuunitagu busside- trammide- rongide puhtust. Eestis on pikk tee veel minna, aga ma usun ja loodan, et varsti on ka meie ühistransport samal tasemel kui Lõuna- Euroopas.

Jonas Jonasson Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi Kuninga

Täiesti napakas raamat.
Ja ilmselgelt ei olnud ma selle lugemiseks õiges konditsioonis. See eeldab sillerdavat merd, valget liiva ja rohkeid klaasikesi kokteile sinna kõrvale. Ning seda, et sa ei mõtle ega juurdle.
Mul oli hall Eestimaa talv ja tonnides stressi.

Jonasson meenutab mulle Kivirähki. Ma ei tea, kuidas seda stiili nimetatakse: võetakse tuntud tegelased ja pannakse need suvalistesse olukordadesse ja lugudesse. Kuna Kivirähki tegelased on tuttavamad kui peaminister ja kuningas mistanimioligi, siis Kivirähk kõnetab mind rohkem.
Selle stiili ühiskonnakriitilist osa ma mõistan. Enese ja oma riigi üle naermise võime peaks näitama adekvaatset enesehinnangut. Konkreetses raamatus- a la et inimröövi eest saab Rootsis 2 aastat ja kiivrita sõitmise eest 15, on piisavalt utreeritud, et juhtida tähelepanu riigi prioriteetidele, väärtushinnangutele jne.
Ma saan ka aru selle mängu ahvatlusest: võtta inimesed ja panna nad enda loodud reaalsusesse. Kujundada nende saatust. Ja soovi korral maksta kätte nõmeduste või siis vastupidi, tunnustada meeldivate tegude eest. Luua läbi mõne isiku teatud tüpaazi koondkuju, üldistades sellega ühiskonnas juhtuvat.
Segadus tekib minus siis, kui mõtlen, et tegemist on reaalselt eksisteerivate inimestega. Mul on nendest tegelastest ja inimestest natuke kahju. See on ikkagi kirjaniku subjektiivsus, mis paneb nad laulu sisse ja nende ümber mingit lugu luues kujundab paratamatult nende mainet.
Ja sa ei saa mitte midagi selle vastu teha.