Kui Eestist saab Tallinn (koolireformist)

Täna ma ilmselt palgatööni ei jõuagi- maailm tahab päästmist...:) on alles päev.
Ma saan aru, et see teema mind enam (varsti) ei puuduta ja poleks mingit põhjust sõna võtta. Tänu laste "õigele" sünniajale pole ma pidanud muretsema ei oma lastele võimaliku kehtestatava religiooniõppe, ei keskkooli katsete ega ka selle pärast, et lapsel tuleks kolmel korral uue klassiga kohaneda ning "oma kooli" ja "päris klassi" tunde puudumisega. (Jah, see viimane argument on muidugi selline so-so. Ma ise olen vahetanud kooli 3 korda. Ma sain hakkama- ma olen hea kohaneja. Aga kõik ju pole sellised...).
Aga kogu see demagoogiline loogika ajab lihtsalt jooma.

Kondoomita seksi juttu

Postimees avaldas hiljuti intrigeeriva pealkirjaga uudise- "Hirm kallimat kaotada sunnib neidusid nõustuma kondoomita seksiga". Lugesin uudise läbi ja kirjutasin isegi juba valmis kirgliku arvamusavalduse- siis, tuli pähe läbi lugeda ka antud uudise allikas.  http://www.tai.ee/failid/Noorte_fookusgrupid_kondoom_04.2009.pdf  ja nagu oligi arvata, siis loomulikult oli "uudiseks"nopitud  vaid killuke fookusgrupi uuringust. Kogu "uudis" oli taaskord kontekstist väljarebitud klikimagnet.

Igasugu pudipadi

Üks koolilaps halas järjekordses masendusoos- milleks me koolis seda ja toda õpime, seda ei lähe mul ju kunagi elus vaja...
Lohutasin tavapäraselt a la sa saad koolist üldise põhja, vundamendi millelt edasi minna; õpitu aitab luua seoseid ja teha tulevikus järeldusi ning saadud baasteadmised aitavad õigesti infot juurde otsida jne jne bla-bla bla.
Hakkasin mõtlema, et kui palju siis tegelikult koolimaterjali elus vaja on läinud. Ma usun, et lugemis-kirjutamis - ja arvutamisoskuse vastu ei protesteeri ka kõige mässulisem teismeline. Ehk siis põhi- ja keskkool?

Kuidas tekivad mälestused

Leidsin suvilas sobrades oma ema kirjad tema emale. (Noorematele lugejatele: oli kunagi aeg, kui inimesed ostsid ilusa pildiga postkaardi, kirjutasid sinna lähedastele paar rida, kleepisid margi peale ja saatsid ära. Ja siis käisid postkastis uurimas ja piilumas, kas vastus on juba kohal..)Ilmselt oli ema nad peale vanaema surma kokku korjanud ja endale võtnud, sest oma lapseajast, kui kodus sai elatud, ma neid ei mäleta. Sealt selgus päris üllatavaid asju, mille kohta mul täielikult mälestused puudusid. Näiteks, et olen ühe perioodi elanud vanaema-vanaisa juures.

Rongaisadest

Eilne Saladuste perelugu (isa läks uue naise juurde ning jättis oma kolme lapse ema virelema), võttis mu pehmelt öeldes ikka päris tummaks. Jah, ma tean, et selliseid lugusid juhtub maailmas iga päev ning mina oma planeedil olen lihtsalt üks suur erand, kel on meeletult vedanud.
Kuidas, kuidas on see võimalik, et isa ei hooli oma lastest? Ma suudaks leida mingi loogika, kui naine on see, kes asjad kokku pakib ja teise juurde läheb. Aga kui sina oled teinud valiku elada koos uue partneriga?

Tüdrukud, Naiste nimedega laulud. Laulud naiste nimedega.

Ühel võistlusel oli vaja nimetada eestikeelseid laule, mis nimetavad mõne naise nime. Nagu ikka, kui vaja, siis on pea tühi. Ajaloo huvides panen siis oma mõttetöö vilja kirja. Kes oskab täiendada, siis palun (vähemalt ühe rea peaks suutma sellest laulust ka ümiseda)..:)

1. Aile-Lii, oled kaksikrõõm (Joala)
2. Aino on ainus (Singer Vinger)

Väikelinn Eesti

Üht minu hiljutist  postitust luges avaldamise päeval ca 5 korda(!) rohkem lugejaid kui loeb minu tavalist keskmist postitust. Kuigi mulle meeldiks ju mõelda, et põhjuseks oli minu üleöö paranenenud kirjutamisoskus, siis tegelikult oli põhjuseks, et postitus rääkis kahest inimesest, keda enamik blogijaid isiklikult tunnevad.

Targad inimesed palun aidake

Kas on võimalik ühendada Twitter Google Analyticsiga? Tahaks näha palju reaalselt loetakse, mitte end jälgijateks märkinute arvu:
Tänan ette, kui keegi viitsib vastata.

Õhtusöök pannidega

Eile õhtul kell pool üheksa heliseb telefon.

-Tere, helistan firmast X - kas te teate meie firmat?
-Ei..?
-Te osalesite suvel Ivo Linna kontserdi ajal meie firma loteriis.. (oi, kui piinlik. Tuleb meelde küll. Oli vist mingi reisifirma. Kas ma tõesti võitsin reisi?!)
Mul on hea meel teile teatada, et võitsite peaauhinna!
-Tänan! Oi, kui hea uudis !
-Peaauhinnaks on õhtusöök teile ja teie kaaslastele. Lisaks võib sõpru ka kaasa võtta. Milline kuupäev sobiks?
-Sõpru kaasa...? Kui palju siis?
-No kokku 8 inimest, aga soovi korral võib ka rohkem.
-?? Mis seal siis täpsemalt toimub? Õhtusöök, midagi veel?
-Jah. Kõigepealt toimub meie firma toodete esitlus ja seejärel pakutakse suupisteid....

No comments.

Heathcliffi blogi eksnaisest ja hukkunud pojast

Kukus käimas Vox Populi saade. Saatejuht palub inimestel avaldada arvamust erakorraliste valimiste teemal. Saatesse helistab vanahärra, kes sissejuhatuseta hakkab saatejuhti sõimama- "Mis saade see teil on?  Mida see Vox Populi tähendab? Kas see on vene keeles? Miks pole saate nimi eesti keeles? Ja miks ma Ansipi valitsusest rääkida ei saa..." jne jne jne samas vaimus.
Ma ei esita küsimust, kust sellised inimesed tulevad. Sellele saab kiiresti vastuse, kui viibida tunnike lasteaias või koolis. Kus on masendavalt palju lapsi, kes sõna otseses mõttes kisendavad armastuse ja tähelepanu järele: "Vaata mind, ma olen ilus tark ja hea!".
Paljudest neist saab asja. Nad kasvavad suureks. Peavad blogi. Valivad elukutse, kus on avalikku tähelepanu või osalevad reality saates. Saavad kätte vajaliku tähelepanu ja on rahul.

J.Petrone "Minu Eesti"

Ma ei tea, kas põhjus oli selles, et see raamat on niivõrd üle(s) haibitud. Sellest, et mu ootused olid tänu positiivsetele arvamustele ülikõrged? Selles, et mu eelmine raamat - Julie ja Julia põhines samuti koomikal, mis tulenes peategelase saamatusest; Sellest, et mulle ei meeldi peeglist vastu vaatav pilt...? Ma ei tea. Ma saan aru, et saan järgnevalt hakkama pühaduseteotusega. Aga ma tegelikult pettusin.
Eelkõige häirib mind selle raamatu stilistiline ebaühtlus. Paralleelselt jookseb 3 raamatut. Näpuotsaga  ameeriklaste juhtumisi Eestis, Minu Epp- kena armastuslugu ja Epu Eesti ehk siis Epu üldistused eestlastest ja oma perest.
Esimene, ehk Minu Eesti- muudab kurvaks ja nõutuks.

Peldikuprobleem

Mul on üks tööülesanne eurobürokraatidele. Võiks ära standardiseerida Euroopa Liidus kasutatavad kempsupotid. Kui sinu reisitee viib õnnetuseks läbi mitme riigi lennujaama ja magamata ka oled, siis lõpuks mingis riigis jooksed omadega täiesti kinni.
Kas see on nüüd see riik, kus vesi pahiseb tõustes (ja tegelikult ka siis, kui asi veel pooleli, urr..:( ) peale. Või peab jalaga kuhugi vajutama. Või käega seina kohal liigutama andurit otsides . Või...
Ühesõnaga. Tööle, seltsimehed. Direktiivid ootavad vormistamist.

Seagripist teismelistele

Kopeeritud ühe kooli kodulehelt. Minu meelest väga vaimukas, ega nende jõmmidega muudmoodi suhelda vist ei annagi...:)
Meie 740 õpilase hulgas on ikka veel 6-7 keskmist kasvu või suuremat last, kes pole siiani märganud, et mitte üksnes suvi, vaid ka sügis on juba läbi saanud. Käia meie kliimas riides nagu Küprosel on mitte ainult rumalus, vaid lausa idiootsus. Neil päevil kohtasin kooli peatrepil neidu, kelle naba oli paljastatud circa 24 cm ulatuses. Ka koolist lahkumisel torkas silma, et jope ei katnud selle kaunitari paljastatud kehaosa. Väljas oli temperatuur lausa –3°C. Sellest on ääretult kahju, sest valikuid on vähe: kas seagripp lähitulevikus või kaugemas perspektiivis steriilsus. Meestega on asi veelgi hullem: kas seagripp neil päevil või eesnäärmeproblemaatika ja kiilaspäisus juba tudengipõlves.

Kui mul oleks 3 miljardit eurot...

..siis esimese asjana kirjutaksin lahkumisavalduse.Ja terve aasta ei teeks mitte midagi- magaks, vedeleks, reisiks, loeks. Kindlasti ei koristaks ma kunagi oma elus enam tube ning ei triigiks pesu.
Kõik lähedased kindlustaks materiaalselt. Ja ülejäänud raha eest asutaks 3 fondi.
Esimene. Koolidel oleks võimalik esitada taotlusi järgmiste projektide elluviimiseks.
1. Keeleõpe.
Eesmärk, et põhikoolilõpetaja valdaks õpitavat võõrkeelt suhtlemistasemel. Toetust saab taotleda kõikide võõrkeelte- vene, prantsuse, eesti, saksa jne õpetamiseks v.a. inglise.
Fond katab järgmised kulud:
Ühes õpperühmas õpib maksimaalselt 10 õpilast. Õpetajad vahetuvad üle nädala (nagu eliitkoolides). N-ö sõpruskooli leidmine ja sellele järgnevad õpetajate ja õpilaste vahetused, keelepraktikad. Välisriigist Eestisse

Põrgulik Taevas

Ma mõtlesin päris pikalt, kas seda postitust avaldada või mitte. Teemade puhul, mis puudutavad miskitpidi religiooni, näivad Eesti kristlased kaotavat oma eneseiroonia ja huumorimeele- kristlased on siin riigis puutumatud, kelle vaated ei kuulu kritiseerimisele. Samas, nagu keegi kuskil väga tabavalt märkis, on täiesti okei visata sinu üle nalja ning kritiseerida sinu vaateid ja uskumusi, kui oled näiteks venelane, keskerakondlane, homo, blondiin või lihtsalt naine...:) (Selektiivne poliitkorrektsus on hea teema. Kui kellelgi on rohkem aega, võiks sellest oma mätta otsast kirjutada- jätke mulle link, loen hea meelega).
Aga, ok. Erinevad arvamused muudavad maailma rikkamaks, eks?:)

Asjad meie ümber

Üks müügimees käis kontoris külas ja jättis nö näidisteks lauatäie asju. See pole esimene kord kui ma (heast südamest tehtud) kingituste kohal nõutult istun. Headel kolleegidel kulus minut, et laud puhtaks teha. Mida, te kulla inimesed, nende asjadega küll teete?
Eks ma olen pirtsakas ka. Aga ma ei taha oma vannituppa Coca-Cola saunalina, või kööki EMT kruusi, lisaks lugematud kaelapaelad, nokamütsid, t-särgid, käpikud ja logokalendrid... jne jne jne.
Samuti ei viitsi ma messidelt kaasa korjata värvilisi pabereid- ma tean, et ei loe neid mitte iialgi, aga paberipakk lauaservas ainult kasvab. Piisab firma kontaktidest, ja kodulehel on ju kõik kirjas? Ma olen tänulik koolitajatele, kes saadavad materjalid elektrooniliselt ning kes rinnasildid pärast tagasi korjavad või kasutavad nende jurakate asemel hoopis kleepse. Ma ei väsi ikka veel imestamast kõiksugu kleepsukampaaniate edu üle. Kas tõesti on olemas nii palju inimesi, kes siiani on elanud ilma nugade ja pannideta?
Ma olen ka see friik, kes ammu on loobunud reisidelt kaasa toomast suveniire. Ma tean, et mul pole neid kusagil hoida ja ma ei taha endale kohu tolmukogujaid.
Vabandust, kui see eelnev ülbena tundus, aga ausalt- siin, minu planeedil, on täpselt vastupidine probleem. Minu probleem on see, et asju on liiga palju. Lisaks tundub, et mu kodus on asjadel paljunemiseks ideaalsed tingimused- kuigi ma (enda meelest) neid liigselt juurde ei osta, suudan ma ikkagi vähemalt kord aastas kotitäie taaskasutuse ja/või prügikasti jaoks kokku koguda. Asjad ei mahu muidu lihtsalt ära. Vähem asju, palun.

"Eesti Naise" isakuju

Viimane "Eesti Naise" number oli pühendatud nö isateemale. Et siis isadepäev on varsti tulekul.
Huvitav oli see, et näidisisadeks olid Hannes Kaljujärv ja Mart Helme. Mõlemad mehed, kes on teisel ringil. Mõlemas artiklis ka vihje, kuidas "esimesed" lapsed lahutust üle elasid.
Nii Kaljujärv ja Helme on väga sümpaatsed mehed, kindlasti head isad ja hinnatud tegijad oma alal. Ma pole kursis nende eraelu detailidega ja ei huvita ka. Kuna mõlemad mehed on ajakirjas ka varem figureerinud, ju siis oli ajakirjanikul moblanumber intervjuu kokku leppimiseks lihtsalt kiirvalikute all?
Aga. Kas selles kontekstis- näidisisa, peab esile tooma ja upitama teise ringi mehi? Mehi, kes ei suuda hoida ja tööd teha suhetega, kelles pole piisavalt püsivust ja koostööoskust. Või siis oleks võinud kommentaarid olla ka esimestelt lastelt- mida nad tundsid, kui isa ühel päeval kolis nendevanuse naise juurde ja esimeste laste emadelt- kas ka tema peab seda meest heaks isaks ...?
Või oli see mõeldud lohutuseks lastele, kes seda ajakirja ehk loevad- et pole viga midagi. Isa läheb küll ära ja loob uue pere, aga elu läheb edasi ja ajakirja pildi peale kutsub ta sind ikka...
Ma ei tea. Niimoodi me ju loome väärtushinnanguid. Natuke oleks võinud ajakirjanik ikka pingutada ja leida näidiseks isad, kes on suutnud lapsed suureks kasvatada nii heas kui ka halvas. Selliseid peresid veel on. Ausalt.