Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

reede, 9. oktoober 2026

Vägivallatu vastupanu

Kas  enne võtavad  Eesti üle venelased või AI? Ja kas vastupanu osutamise reeglid sobivad mõlemal juhul. 
See retooriline küsimus oli mul mõeldud clickbaidiks vägivallatu vastupanu koolituse postitusele.(Kontekst: Ole Valmis äpp- vägivallatu vastupanu.)

Mu esimene reaktsioon oli, et pakutud on äärmiselt naiivsed lahendused. Sellised, mis sobivad täna, näiteks metsade lageraie vastu protestimiseks. Ene oma blogiga  pakub vähemalt kord nädalas  vastupanu näiteid kahest demokraatlikust riigist.

Ma ei ela küll okupeeritud riigis, aga ma elan vene keskkonnas ja pean iga jumala päev nn võitlust oma kultuuri ja keele eest. Ning jah, kodumaise eelistamine, patriotism, ignoreerimine, keele mitteoskamise(teesklemine) ... ok.

Aga nüüd olen ma selle peale järjest mõelnud. Kui ikkagi homme. Siis. Mida ja kas üldse saaks teha.

Kui ma mõtlen tagasi nõukaajale, või praegu nt Põhja- Koreale, Venemaale. Siis millised ja kas üldse on võimalusi. Kõik ei  saa olla  Mart Niklused  ja  Lagle Parekid, mõnel on vaja üksikemana viis last toita. Su vastupanu on elu ja surma küsimus.
Ja tänases Lääne ühiskonnas tekib mugavusküsimus. Suhelda, minna välja mugavustsoonist, minna üldse kusagile ja teha midagi...? Kui internet on blokeeritud, kas siis tänane inimene suudab ja viitsib lugeda lendlehti.  Kas kõik see: massimeeleavaldused, poliitiline organiseerumine, rahvuslike sümbolite taastamine, Balti kett, kodanike komiteed, alternatiivsete institutsioonide loomine,  tänavasiltide muutmine, valeinfo andmine okupatsioonivägedele, salajased raadiosaated, lendlehed, inimtõkked, streigid ja sõduritega suhtlemine.... täna veel töötaks? 
Ning ilmselt tuleks siia valemisse lisada ka tolerantsus ja avatus ja sallivus. Me ei julge ega taha olla radikaalsed, ebaõiglased. Me mäletame ajaloost.  Jõuetus ja kaassüü on ebamugavad tunded, mida  inimesed püüavad vältida, mistõttu nende projitseerimine teistele on üks võimalus. Kui  neid teisi karistatakse,  muutuvad  jõuetus ja süütunne võimukuseks või  isegi  vagaduseks ja  ennast  õigustavaks  nördimuseks. Ja siis oleme juba üle piiri astunud.

Variant B on nn põrandaalune, partisanitegevus. Sel puhul ma muidugi küsiks, kas see ikka on vägivallatu.

Ma kontrollisin oma "sõbralt", kas kusagil ja üldse on ainult vägivallatu vastupanu tulemusi andnud. ICNC ( International Center of Nonviolent Conflict ehk Rahvusvaheline Vägivallatu Konflikti Keskus) toob lemmiknäitena meie enda, Eesti vabanemise; Tšehhoslovakkia 1968, aga  vastupidise tulemusega ja lisaks veel üht-teist. Kõikidel juhtudel raskendas  tegevus okupantidel kiiresti kuuleka režiimi kehtestamist, kuid ei lõpetanud okupatsiooni.  Enda st  Eesti näite puhul teame, et lõpu tõid tegelikult võimaluste aken ja õiges kohas õiged inimesed. Kes suutsid teha õigel ajal õiged kokkulepped.

Mis tekitas ühe suurima diskussiooni dilemmana, kas okupatsioonivägedega/ valitsejatega võib koostööd teha. Kollaboratsioon  on selline väga piiripealne asi. Samas, ma väidan, et kui sulle partisanivõitlus ei sobi ning sa pole ka valmis oma elu mängu panema, siis lihtsalt kodus mossitamisel ja tegelikkuse ignoreerimisel pole mõtet. Ja sageli pole see võimalikki. Vaja on infot.  Info on okupantide poolt ülevõetud jõu-, meedia- valitus- ja haridusstruktuuridel.
Jah,  sellega kaasneb oht, et sa harjud. Mugavdud. Elu läheb ju edasi. Igal ajal on elatud. Kuhni sõnul on see inimestele omane - kinnituse otsimine ja  muutusepimedus, kaks viisi, kuidas paradigmasid õõnestavat  reaalsust  ignoreeritakse. 

Teine huvitav teema, mis üles kerkis- meil on täna välismaal päris arvukas diasporaa ja esindused ja saatkonnad... kas nad on valmis ja võib-olla olulisemgi, kas nad peaksid olema valmis, selleks, kui tulevad põgenikud Eestist? 

Ilmselgelt. Kui mitte midagi ei tee, siis ei juhtu ka mitte midagi.  Mulle tundub, et ikkagi sai pisut vara sellest postitus. Ma tahaksin veel natuke mõelda.


Aga jätkan koduse vastupanuga..:)
Meie koridorinaabriteks kolisid uued inimesed, kellel on kass Tuuli. Tean seda, kuna kolimisel tuli jutuks, näinud polnud. 
Minu kassil on kombeks, kui uks laht teha, koridoris ringi nuuskida, pisut pikutada ja siis mõne aja pärast "kinost" tagasi tulla.
Täna, tulin õuest. Naabritel oli uks lahti ja ukseavas istus Tuuli. Süsimust imeilus kass. Tegin oma ukse lahti ja nii need kaks teineteist põrnitsesid. Suured ümmargused silmad peas, täiesti tardununa. Kumbki ei julgenud ühtegi liigutust teha.
Lõpuks pani naaber ukse kinni ja mina ka.
Kass on nüüd 5(!) tundi ärkvel olnud. Käinud ust nuuskimas. Ja minu suureks üllatuseks põrnitses pea pool tundi koridorikapi peeglit. Valveasendis, saba võnkumas. Ma pole mitte kunagi midagi sellist näinud.


See peegel on seal ignoreerituna olnud sada aastat. 
Kapp, kus ta tavaliselt on käinud sisse- välja nuuskimas ja magamas, oli korraga salakamber, mille uksel vaatas teine,  tema endaga täiesti samasugune kass..
Korra piilus kappi sisse. Väga ettevaatlikult.

Loodetavasti rahuneb ikka maha. Selline elamus...




 

 

41 kommentaari :

  1. Meenus kohe ukrainlaste kriitika lääne vägivallatu vastupanu tehnikale, mis seadis vabatahtlike elud ohtu. Lääne inimesed ei oska täielikku seadusetust ja seda, et võim võib teha inimesega ükskõik mida, (veel?) lihtsalt ette kujutada.

    https://kyivindependent.com/investigation-a-secret-program-suicidal-missions-and-death-torture-in-occupied-ukraine/

    Kriitikud pooldasid mittevägivaldsetest lahendustest pigem selliseid, mis toetavad sõjalist vastupanu: vaikset luuret, mitte avalikke aktsioone.

    Ma ise kaldun arvama, et avalik aktsioon võib olla mõttekas täie teadmise juures, et see on pmst märterlus, olukorras, kus lahenduse lootust ei olegi. Enda isikliku autonoomia kehtestamine elu hinnaga.

    Teisalt... Gandhi? (aga britid päris seadusetult ei tegutsenud, kuigi olid väga brutaalsed)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. India kohta leidsin sealt, et „Gandhi vägivallatus ajas britid Indiast välja“ on liiga lihtne narratiiv. VV oli oluline, kuid samal ajal oli ka relvastatud vastupanu ning Briti impeerium väljus IIMMst majanduslikult ja poliitiliselt nõrgenenuna.
      NIng neljas näide oli Taani Saksa okupatsiooni ajal: streigid, administratiivne vastupanu, elanikkonna koostööst keeldumine, juutide päästmine. Kuid samas taas Saksamaa sõjalise okupatsiooni lõpetas tegelikult Saksamaa kaotus IIMMs ning Taani vastupanuliikumises oli ka relvastatud sabotaaži.
      Ehk siis ikka, mitu asja korraga ja VV pigem teeb võimudele olukorra raskemaks (kui üldse).

      Kustuta
    2. Taani on ühtlasi näide sellest, mida Snyder kirjutas: et vastupanu kaitses elanikke seal, kus varasem bürokraatlik aparaat säilis. Ametnikud võisid küll olla uue võimu all, aga kui nad tahtsid võimu hammasrataste vahel kruusakivike olla, siis bürokraatlikud reeglid andsid selleks võimaluse.

      mu mäletamist mööda olid Taani ja Holland tal selle teguri valvenäited, sest muidu olid need üsna sarnased kultuurid, aga Hollandis oli juutidel kordades raskem ellu jääda kui Taanis. Sest Hollandis tõmmati vana struktuur maha ja Taanis valitsesid natsid selle kaudu.

      See on asi, mida Snyder rõhutab ka Kesk- ja Ida-Euroopa puhul. Et Kesk-Euroopas oli küll ajaloolist antisemiitlust, aga juute hakati massiliselt tapma ikkagi natside all, kelle tuleku ajaks oli NSVL vanad haldusstruktuurid hävitanud.

      Kustuta
  2. mis aga võimudega koostöö tegemisse puutub, siis okupeeritud Ukraina näitel tundub jälle, et lihtsalt leplikkusest ei piisa, uus võim tahab aktiivset ja avalikku kollaboratsiooni. Lihtsad ždunid, kes on pommitamise kuidagi üle elanud ja kellel on isegi veel ulualune alles, võidakse lihtsalt kodudest välja tõsta, et Venemaalt tulnud uustulnukad saaks sisse kolida, nagu Mariupolis käib.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah nõus. Ma pigem pidasin silmas seda, mis oli nõuka ajal ja Ken Saani Mullist välja- inimesed lihtsalt blokeerivad kogu ümbritseva ja lihtsalt elavad. "Koolis on nii, aga kodus naa. Mingeid asju võõrastele ei räägita jne jne"

      Kustuta
    2. jah, lihtsalt kui me räägime praegusest Venemaast, siis seda varianti ei pruugi enam laual olla.

      See on see, kuidas Venemaal endal elatakse, aga okupeeritud aladel on hullem.

      Kustuta
    3. pmst on see ka põhjus, miks ukrainlased ise nii visalt ja vihaselt vastu on pannud. Enne 2014 oli seal tõenäoliselt päris palju neid, kes oleks mõelnud, et eks elati ka nõuka ajal ja saab ka nüüd. Ja siis nägid nad, mis hakkas nn "rahvavabariikides" toimuma. Venemaa tegi ise oma kontrollimatute sõjapealikutega oma okupatsioonile antireklaami.

      Üks asi on vägivald ja räkit jms, teine asi on sõjapealikute haldussuutmatus.

      Kustuta
  3. Oluline teema, loodetavasti ei muutu liiga kiiresti aktuaalseks, ehkki ärevaid signaale tuleb järjest ja kohati päris tõsiselt võetavatest allikatest.

    Ma ise ei näe vägivallatul vastupanul mingit perspektiivi. Paraku on justnimelt mugavus tapnud lääne inimese vastupanuvõime. Ausalt öeldes, ei kujuta tänapäeval arenenud läänes ette tõsiselt võetavat massilist vastupanu ei vägivaldset ega vägivallatut kui see sunnib inimesi mugavustsoonist välja minema. Hea kui viitsitakse end iga mõne aasta tagant valimiskastide juurde lohistada. Teise maailmasõja tüüpi vastupanuliikumised on ajalugu, mis ei kordu endise Varssavi pakti piirist lääne pool. Ida pool ehk veel, sest liiga värskelt meeles, mida tähendab vene ülemvõim, no vähemalt minu põlvkonnal. Ukraina sõda näitab noorematele ja kinnitab vanematele idanaabri metsikut loomust.

    Kollabratsionism on keeruline teema, sõltub palju sellest kas sisuline, karjerismist kantud või hoopis varjatud vastutöötamine. Meil endal Eestis küll näiteid tegelastest, kes väitsid, et tegid koostööd pidades silmas võimaluste piires Eesti huvide edendamist. Takkajärgi lihtne väita, tegelikku põhjust teab vaid inimene ise.

    Tänapäeva tehnoloogia juures muutub organiseeritud vastupanu okupatsioonivõimule väga keeruliseks, liiga lihtne kodanikke jälgida, kontrollida ja pisemagi üleastumise eest karistada.

    P.S. Lähemal ajal saame näha USA vahevalimiste näitel kas lääne juhtiva "demokraatia" ja võimsaima suurriigi rahvas viitsib või üldse tahab vastu seista diktaatoripürgimustega presidendi parteile.

    P.P.S. Miks peaks AI'le vastupanu osutama ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Minnesotalaste vastupanu ICEi omavolitsemisele oli tegelikult hea ja suhteliselt edukas vägivallatu vastupanu näide. Aga see pole muidugi näide, mis töötaks samamoodi Vene vallutuse keskkonnas, sest isegi kui USAs on palju võimureid, kes seadust ei täida, on seal osa institutsioone ikkagi püsti ja suhtkoht töökorras ja võim päris kõike (veel?) teha ei saa (kusjuures iga selline jõuline vastupanu lükkab kaugemale seda aega, kus saaks, õiguste kaitse võetakse ju ära tasapisi, mitte kõike korraga). Aga iseenesest tegid minnesotalased just seda, millest Solženitsõn mõlgutas: et kui arreteeritav ei läheks vaikselt ja vaguralt NKVDga kaasa (üritades koostöövalmidust üles näidata, mis muidugi teda ei päästa), lööks lärmi, siis äkki tuleks appi ka naabrid ja inimesed tänavalt ja NKVD-l ei oleks enam nii julge toimetada.

      Mõtlesin ka, et on üks poolvägivallatu vastupanu vorm, vaikne saboteerimine. Kui on bürokraatia, siis venitades ja dokumente valesti registreerides, ups juhtus. Tööstuses toodangut rikkudes (vt kuidas natside vabrikutes töötama sunnitud vangid tegid mitteplahvatavaid mürske ja päästsid sellega ilmselt palju brittide elusid). Häkkides. Ja nõnda edasi.

      OK, see, et Must Säde (üks Vene enda vastupanuliikumine) olevat Omski rafineerimistehase sihtimiseks ukrainlastele andmeid jaganud,, ei kvalifitseeru vist enam vägivallatuks. Kuigi teoreetiliselt on võimalik tööstust ka sedaviisi rünnata, et kannatada saab ainult tehnika.

      Kustuta
    2. kas raudtee releekapi põlemapanek on vägivallatu? see paneb raudtee mingiks ajaks seisma, aga otse viga kellelegi ei tee.

      Kustuta
    3. "... isegi kui USAs on palju võimureid, kes seadust ei täida, on seal osa institutsioone ikkagi püsti ja suhtkoht töökorras ja võim päris kõike (veel?) teha ei saa..."

      Tean, et lähen (jälle) libedale teele, siit kohapealt sõna võttes, sest kogemus ütleb, et te sealpool vett teate alati paremini, kuidas meil siin asjad käivad :) - aga:

      raporteerin, et meil on mitte OSA, vaid enam-vähem KÕIK institutsioonid veel püsti. Ja sajandat korda kordan - USA on NII suur ja lai, et see, mis toimub näiteks Minnesotas ja mis toimub näiteks New Mexicos või Arizonas või Georgias või Kansases vms - need kõik on erinevad maailmad. Erinevad seadused, erinevad poliitilised suundumused, just name it.
       
      Võrdluseks EU: kas ja kuipalju eestimaalasi muretsesid näiteks Hispaania Ceuta immigratsioonikriisi pärast? Ise küsin, ise vastan: ei muretsenud. Liiga kaugel, who cares. Hispaanlased aga, näe, muretsesid. Sarnaselt näiteks New Mexicos eriti ei hoolita sellest, mis toimub Washington DC-s. Osariigid on omaette üksused juba konstitutsioonipõhiselt, geograafilistest vahemaadest rääkimata.

      Olgugi et meil on üks ja sama president, üks ja sama Ülemkohus ja Kongress -  kogu USA ühte patta panemine on viga, vahet pole, ons see viga tingitud teadmatusest või vahkvihast või millest iganes. 

      Mis nüüd puudutab vägivallatut vastupanu, siis meenutan, et meil on proovitud ka vägivallaga. Täpsustama ei hakka, teritage mälu. Ainult et need proovijad on kahjuks olnud läbikukkunud amatöörid, kui pehmelt väljenduda. 

      TL;DR: ootame pikisilmi vahevalimisi.

      p.s. Laigin Indigoaalase postitust! 

      Kustuta
    4. Epp, nalja teed, eestikeelset Ceuta-juttu oli väga palju. Siiamaani käib aeg-ajalt uudistest läbi, kuigi see pole enam nüüd enam nii värske.

      Seaduse mittetäitmise all pean silmas neid juhtumeid, kus just ametnikud on tegutsenud seaduse või Ülemkohtu otsuse vastu. St ma näen eemalt vaadates, et kohus töötab, kongress käib koos, tore, tehniliselt võttes töötab, aga kas see aitab, kui sellest lihtsalt jõuga üle sõidetakse?

      Kustuta
    5. ja hetkel on nt maru palju uudiseid Prantsusmaa rahutustest.

      Kustuta
    6. Epp, muretsesid küll.
      Migratsiooniteema on kogu aeg õhus. Mõistagi on meile olulisem-lähedasem Läti ja Valgevene piiridel toimuv, kus Eesti, Soome, Leedu, Poola ja EL’i Frontex solidaarselt õla alla pannud.
      Samuti on ELis üsna arvukalt (Prantsusmaa ja Saksamaa just pikendasid taas 6 kuuks ) ajutisi piirikontrolle Schengeni siseselt, et kuidagigi rändepingetega toime tulla.
      See ehk ei paista tõesti üle vee ära…
      Aga imestama paneb küll, kui lobedasti sa siinpool olijaid ullikesteks pead. Ei pane siin keegi USA arvukaid osariike ühte patta, ikka täiesti ogar peab selleks olema. Või siis venelane, et väita «Ой, знаем мы, как там у них в европах всё устроено!»)
      Vähemalt mitmuses ;)

      Kustuta
    7. mulle meenus, kuidas isegi blogosfääris, kus viimasel ajal on elu muidu kaunis hõre, tulid Kristallkuuli pool üles ühe Saksa liidumaa - väikese liidumaa! valimised. Mitte föderaalvalimised.

      Kustuta
    8. USA osariigid võivad olla paljus iseseisvad kuid riigi kui terviku majandusliku, poliitilise ja sõjalise käitumise määrab president ja valitsus, viimasel ajal president tihtipeale läbi executive orders enam-vähem ainuisikuliselt. Äsjane tore näide on diislikütuse tehing vanakuradi endaga lootuses mõjutada vahevalimisi. Praegu maailm näeb ja saab oma nahal tunda USA kui superriigi jõhkrat majanduslikku, poliitilist ja sõjalist survet ja kujundab oma arvamuse selle põhjal. Mõned osariigid või osa rahvast ei pruugi nõus olla kuid keskvõim teeb nii nagu heaks arvab.

      Ameeriklase imago maailma silmis sõltub palju sellest kuidas USA rahvusvaheliselt käitub. Võimalus näidata, et keskmine ameerika valija on normaalne tuleb kahe aasta pärast. Samas rikutud mulje parandamine võtab aega. Üks kord ämbrisse astumine võib olla juhus, kaks korda enam mitte. Läheb kuidas läheb aga kummitama jääb hirm et ameeriklased võivad seda jälle teha.

      Kustuta
    9. Notsule vastuseks: eks seda saboteerimist sai isegi omal ajal harrastatud. Julgen arvata, et paljud eestlased üritasid vähem või rohkem õnnestudes meelega nõukogude värgile kaikaid kodaratesse loopida. Avalikult korra vastu julgesid üksikud astuda, vaieldav kui palju kõva häälega teisitimõtlejatest kasu oli. Vaikselt väiksemas ringis olid ju enamus teisitimõtlejad.

      Su kirjeldatud gümnaasiumi ajal loetud Solzhenitsõni mõtted olid kindlasti üheks ajendiks miks minust desertöör sai. Nimelt otsustasin, et ei lase end kõrvad lontis vene kroonusse lohistada vaid ajan viimase võimaluseni vastu. Kuna jõuga ei saanud tuli kavalus appi võtta, no ja läks õnneks.

      Kustuta
    10. TTle. AI pidi ju inimkonna üle võtma, sa ise ka kirjutasid sellest. Ega me siis ju vastupanuta ei alistu?! 🙄🙄

      Kustuta
    11. Me sulandume läbi teadvuse pilvelaadimise digitaalselt AI'ga kokku nagu juhtus Neandertaallastega bioloogiliselt, väidetavalt kanname praegugi väikest kogust nende geene. Milleks võidelda, tegu ju positiivse arenguga.

      Kustuta
    12. Huvitav, kas see teadvuse pilvelaadimine oleks mingi selline asi, millest saaks opt-outida ja kas ma peaks juba praegu kuhugi selleks avalduse esitama.

      Kustuta
    13. Kindlapeale tõmbate mind nüüd rattale ja kisute neljaks, ja järgnev pole 100% tõsiselt mõeldud :), aga: 

      tabasin end mõtteharjutuselt. Et kui mis oleks, kui mulle antaks valida nö. sinise ja punase tableti vahel, a la Matrix. a) Trump võtab maailma üle. b) AI võtab maailma üle. Kaks valikut. Kolmandat ei ole ega tule. Võta või jäta.

      Valiksin Trumpi.

      Kustuta
    14. Ma pean tunnistama, et ma ei saa sellest ai ülevõtmise kontseptsioonist aru, mis see kaasa toob, mis jääb ja muutub? Kui lihtsalt ära sureme, siis ju suva?

      Kustuta
    15. No mu mõttemäng käis seda teed pidi, et me ei sure, aga maailma elu ja olu juhivad/haldavad MASINAD. Metalsed, külmad, emotsioonitud.

      Aga selle mõttemänguga ei ole mõtet kaasa minna, vähemasti mitte tõsimeeli. Ma ei ole mingi AI asjatundja, kui isiklik kogemus välja arvata.

      Kustuta
    16. Ma olen üha enam veendunud, et Matrix on tegelikult dokumentaalfilm.

      Kustuta
    17. Jah, sa oled seda ennegi öelnud Matrixi kohta; ja mina omakorda olen ühe enam veendunud, et sul on algusest peale õigus olnud...

      A valiku kohta, Trump vs AI ei maksa mult ratsionaalset selgitust küsida ega oodata ega loota :) See on sihuke alateadvusest tõukuv vastus: AI - mitte mingil juhul, järelikult: Trump.

      Kustuta
    18. trumpi eelis on kindlasti see, et ta ei ole surematu ja on päris vana juba.

      Kustuta
    19. teisalt on Thiel jt ennast talle kõrvast sisse uuristanud, nii et nagu ma ütlen, ärgem kaotagem pessimismi: võib saada Trumpi ja AI korraga!

      Selle vahega, et mingit päris otsustavate masinate ülevõtmist ma ei usu. Seda küll, et masinatest saavad tööriistad diktaatorite käes.

      Kustuta
    20. "Ärgem kaotagem pessimismi" :):):)

      p.s. Kordan veelkord üle: mu mõttemängu EI pea tõsiselt võtma :) Ja "masinad võtavad üle" on mul siin pigem metafoor, eks.

      Kustuta
    21. Justnimelt - jutt pole masinate ülevõtmisest vaid inimese teadvuse ja AI teadvuse ühinemisest. AI võimendab inimaju nagu ekskavaator võimenduseks käsitsi kaevavale inimesele. Ekskavaatorit ja tema juhti võib vaadelda kui sümbioosi füüsilise töö tasandil. AI ja inimteadvus intellektuaalsel tasandil. Samas kumb muutub selles sümbioosis domineerivaks sõltub ilmselt intelligentsi tasemest ;)

      Kustuta
  4. Ilmselgelt pole ma Eesti uudiste-maastikuga kursis. Poleks pidanud sel moel sõna võtma. Elik tegin sedasama, mida teistele ette heidan - arvasin, et tean siinpoolt suurt vett, kuidas teil sealpool asjad käivad. Võtan täiega omaks. My bad!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ah, pagan, see komm läks valesse kohta. notsule ja Rebasele oli mõeldud. Ja käis immigratsiooni kohta.

      Mis osariikide ühte patta panemist puudutab, siis pannakse küll. Näiteid ei hakka tooma, ja edasi vaidlema, sest... kui ma ausalt ütlen, siis iga kord, kui internetis plõksimiseks läheb (loen ka ennast plõksijate hulka), meenuvad mulle ühendriiklastest sõbrad-tuttavad., kes reaalselt, päris-elus, igapäevaselt nn. vastupanuliikumisega tegelevad, ja mul hakkab piinlik õõnsaid, reaalsete tulemusteta tähemärke toota.

      Kustuta
    2. nii või teisiti, mulle tundub, et sul jäi silma vahele, et mu kommentaaris oli tegelikult päris suur kompliment USA toimimisele. Et isegi kui keskvõimu esindajad lähevad ja üritavad Minnesotas okupatsioonivägesid mängida, siis praktikas on see ikkagi valgusaastate kaugusel sellest, mida teeks Vene võimud siis, kui seal keegi reaalset vastupanu avaldaks, rääkimata sellest, mis nad Ukrainas teevad.

      ja üldine taustamõte oli see, et edukaks vägivallatuks vastupanuks on vaja, et vastupanijatel oleks õigused, millel reeglina oleks mingi kaitse (isegi kui võim seda vahel rikub). Nt ei kartnud meeleavaldajad, et neile Tiananmeni väljakut tehtaks.

      Kustuta
    3. mõtlesin siit edasi - järele mõeldes on lausa võimulolijate enda huvides, et riigis oleks vägivallatut vastupanu võimalik avaldada. Sest alternatiiv oleks see, et võimu vahetumiseks on alati putši või kodusõda vaja ja see tähendaks, et võimul olles peavad kogu aeg silmad kuklas olema.

      Kustuta
  5. Kui nüüd USA-teemast mööda minna, postituse teema juurde tagasi, siis notsu küsimus raudtee releekapi kohta on osaliselt mu meelest vastatud Indigoaalase poolt. Ühelt poolt jaa, pole väga vägivaldne. Teiselt poolt - raudtee ei tööta, viie lapse üksikema ei pääse tööle, mida ta lapsed õhtul ja järgmisel päeval jne söövad? Ah? Mh?

    Kõige kuradim ongi mu meelest tõsiasi, et sellele ja sarnastele küsimustele pole tänases ühiskonnas mustvalgeid vastuseid, ei siin- ega sealpool vett. Jube lihtne on virtuaalis soovitada, et visku tanki ette (ülekantud tähenduses, eks.) Ja virtuaalselt on jube lihtne viskuda. Aga jututoad ja päris-elu on kaks ise asja.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. sünkmusta huumori võtmes: venemaal otsib see üksiema mingi alkassi, vormistab käpelt abielu ära, joodab mehe täis ja veab sõjakomissariaati. Kui mees sõjas surma saab, maksab riik prisket kompensatsiooni.

      Kustuta
    2. aga sama küsimus käiks muidugi ka tavalise streigi kohta, ilma midagi põlema panemata.

      Kustuta
  6. Indigoaalasele: "Kui internet on blokeeritud, kas siis tänane inimene suudab ja viitsib lugeda lendlehti."
    Oleneb inimesest... Hamas näiteks tegutseb Gaza tunnelites ilma igasuguse internetita. Tavalised telefoniliinid, kullerid, nn. kirjakastid. Jälitamisvõimalus praktiliselt null.

    Iseasi, jah, nagu sinagi küsid: kas lääneriigi nn. tavakodanik kel instinkt pole Hamas' tasemele kruvitud, tahab ja viitsib kiviaega tagasi langeda? Nagu eespoolgi ütlesin, veebis on kõik kõvad sahmima, aga kui tuleb telo käest panna, Threadsist ja FB-st jne välja lülituda, mis siis saab? Esimese sammuna kõik kambakesi sõltuvusest vabanemise teraapiasse? :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hea point. Ma koolitusel lisasin ka funktsionaalse lugemise oskuse..

      Kustuta
    2. sellest vaatenurgast on ühismeedia "enshittification" lausa hea asi. Paljud räägivad, et pole ammu oma FB kontot vaadanud, sest see keskkond on nii talumatuks muutunud, inimeste juttu ei näe, aina reklaam ja sponsitud sisu.

      Kustuta
  7. tehnilisepoolne märkus, aga Venemaa internet ei ole hermeetiliselt blokeeritud. Esiteks on blokitud ainult osa keskkkondi, teiseks saab neidki VPNiga kasutada (viimasel ajal räägitakse küll sellest, et see peab olema mingi eriline VPN, sest tavalise kasutajatele saab riik jälile ja jälgib erilise hoolega). Ja ka praktikast on näha, et need Vene anarhistid, kes riiki saboteerivad, saavad omavahel - ja Ukrainaga - kuidagi suheldud, Venemaa ülisuurtest vahemaadest hoolimata.

    Hiinaga on sama lugu, et VPNiga saab palju rohkem netti kasutada. Suurem osa ei oska ega kasuta, aga eks vastupanijad olegi alati aktiivsemad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. + sellised vanakooli lahendused riigi kontrollitavas internetis nagu kodeeritud sõnumid, mis näevad vagurad välja.

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!