Imeline nädal 29

Täna, 18.juulil kell 6.52 sai minust ühe tüdruku  vanaema. Mida ma  tunnen? Loomulikult olen väga õnnelik.  Aga sünnid ja surmad tekitavad eksistentsiaalseid kirjeldamatuid  emotsioone.  Kui iganes  ratsionaalselt ja teaduslikult sa kõike tead,  siis see, et just neist rakkudest saab just selline Inimene,  kes hingab,  arvab  mõtleb ja tunneb... Ime. Surelikkus jõuab kuidagi lähedale.  Evolutsiooniline hirm, kas sünnitus  laabub.  Arusaamine,  et mina olen vana ja surm on elu osa ja samas teadmine,  et elu läheb edasi...

Beebi silmadesse vaatamine on kui

Bulgaaria 2 ja dopamiin

Mul oli ainult üks eesmärk. Magada. Välja.  Ja kolm soovi.  Et oleks normaalne hommikusöök, varjuline koht lugemiseks ja ujumiseks sobiva temperatuuriga  merevesi. 

Kõik oli. Ma  pean  veel õppima kahte asja- vetteminek.  Kuidas see ikka nii külm on, kui vesi on  tegelikult ju soe. Ja  vaidlen Notsule vastu,  pekk ei aita. Ning vees hõljumine.  Ma ei saa aru,  kuidas see võimalik on. Soolane Must meri kannab horisontaalselt ka liigutamata.  Aga vertikaalis vajun põhja. 

Bulgaaria on samasugune kui neli aastat tagasi.  Endiselt ida ja lääne vahel. Aga läänet on juba kröömike rohkem. Millest on kahju. Inimesed on endiselt sõbralikud. Aga kohalikud pirukad asenduvad vaikselt burksiga.  Lidl müüb maailmakuulsa Bulgaaria jogurti kõrval poola kraami.  Ja võidab odavam  nagu igal pool. Mu hotelli kõrval oli pood Berjozka, nagu hotellist öeldi, kulinaaria ja gastronoomia, mida te nõukaajal sõite. Oligi majoneesisalateid, kapsarulle, kotlette. Aga ka sushit, poke bowli, suppe ja Karumsi kohukest! Ma tahan süüa kohalikku. Šopska salatit, Tarator suppi, imelist jogurtit... loodan,  et Albaaniaga läheb paremini ja nad õpivad naabrite vigadest.