Osaleja väitis, et peamine probleem olevat stress, sest õppekavad on liiga rasked. On rasked, sest meil on kaasav haridus ja osad lapsed ei saa seetõttu hakkama. Saatejuhi küsimusele, et kas lihtsustamine ei diskrimineeri kõrgema õppevõimega lapsi, head vastust polnud.
Ma ei tea kuidas teiega, aga mina näen probleemi lahendamiseks päris mitut mitte nii ekstreemset võimalust.
See selleks.,
Ma isiklikult usun, et tegelikult see, kas eksamid on seotud lõpetamisega või mitte, ei muuda suurt midagi. Gümnaasiumikatsed muutuvad rangemaks, tugevamad koolid teevad oma eksameid edasi.
Huvitav oli hoopis see, et õiget vastust pole, see on diskussioon kahe täiesti erineva maaimavaate vahel.
Miks on vaja käia koolis ja mis eesmärki see ühiskonna jaoks täidab.
Esimene, nimetame seda siis vana kool. Eeldab, et inimene/laps on olemuselt mugav ja laisk ning teeb nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Suurim hirm on, et kui eksamit ei pea tegema, siis laps lõpetab pingutamise. Eesmärk on tulemus st elus hakkama saamine läbi oskuse tööd teha.
Teine, nimetame seda siis moodsamaks. Eeldab, et lapsel on olemas sisemine motivatsioon ja uudishimu. Suurim hirm on, et laps saab stressi st vaimne tervis saab häiritud. Eesmärk on rahulolev mugavustsoonis olev laps.
Seda meetodi demonstreeriti saates " Kõige targem rahvas". Kui sa pole seda näinud, vaata järele, sest see oli tõesti väga hea sari. Mind paraku väga ei veennud, sest valim oli väike, katseperiood lühike ning tulemused kahe grupi vahel liiga sarnased või vea piirides.
Ma ei ole ilmselt õige inimene teemat kommenteerima, sest mõtlesin, kuidas ma mõtlesin, aga ma pole vist oma elus õppinud mitte midagi, mida poleks hinnatud väljaspoolt. Mul puudub kogemus, õppida ainult enda jaoks ilma igasuguse välise surve (on vaja selgeks saada, saada diplom, parandada tervist, vajalik oskus vms) või hinnanguta. Isegi huviharidus. Ise tahtsin minna, keegi ei sundinud. Ja sellest hoolimata. Muusikakoolis pandi hindeid, trennis mõõdeti sentimeetreid,. Laul ja tants olid eriti julmad, kui olid hea, said eliitrühma ning esinema ja hindamine oli täiesti subjektiivne.
Mis mind häirib, on see, et rääkides individuaalsusest me unustame taaskord ära, et lapsed on erinevad. Ma tunnen reaalselt lapsi, kes keelduvad võistlemast, kui " kõik saavad esimese koha". Nende õed ja vennad pole sellised, seega see pole kasvatus, vaid nad ongi sellised. Sellistest lastest saavad tipptegijad. Kui me vaatame Rakett69 osalejaid või Eesti rikkaid, siis samuti, märkame seal kindlat mustrit.
Sest kogu maailm ei mängi samade mängureeglite järgi. Ja inimesed on erinevad.
Mina näide on väga halb näide, aga paremat mul pole. Mina olen MIKS inimene. Kui ma oleks laps, siis ma küsiks- miks ma pean käima koolis? (mida teie oma lastele vastate?). Minu vastus oli omal ajal see, mis VisaHing 3-s. (Et saada haridus, et minna kõrgkooli, et olla lugupeetud jne). Ma olen nõus, et tänapäeva koolis ei pea käima teadmiste pärast. Vaid eelkõige sotsiaalsete oskuste saamiseks.
Ning mis seal salata, haridus, vähemalt tol ajal, sisaldas igasugu pudipadi. Mulle ei meeldi mängimine,. Selleks, et midagi meelde jääks, tahan ma seda puust ja punaseks välja kirjutada, teha endale skeemid ja graafikud. Siis selle ära vastata ja ära unustada. Ehk siis eesmärgini jõudmiseks oligi vaja välist sundi, mis oli loogiliselt põhjendatud.
On asju, mis mind ei huvita, aga ma mõistan, et klassikalise põhja saamiseks on vaja need selgeks õppida ( Puskini luuletused või korrutustabel). Samuti ei tunne ma end mitte kuidagi halvasti, kui nt Tänak minust kiiremini sõidab.
Kas ühesse lausesse mahub õnn, rahulolu ja pingutus ning rutiinitaluvus, kohusetunne ja oskus teha ka nõmedaid ja ebameedivaid asju? Ma täiesti usun, et selliseid inimesi on olemas, sest kõik algab mõtlemisest ja sa võid vabalt nt kalade rookimise enda jaoks meeldivaks ja motiveerivaks mõelda. Aga suures plaanis. Minu meelest mitte.
Minu jaoks ei ole saatanast mitte konkurents, saavutamine, hindamine, järjestus. Vaid see, kui lapsele pole leitud " tema oma". Midagi, seda, milles tema on maailma parim, või mida ta naudib, mis talle sobib ja meeldib. Ja mõtlema peab ka minusuguste, laste peale, kel puudub sisemine huvi ja motivatsioon midagi enda jaoks teha.
Aga jah. Miks me siis peame käima koolis? Ilmselt jõuame siit välja elu mõtteni. Aga kuni aasia laste koolis käimise mõtteks on konkurentsivõime ning stressitaluvus, seni oleks ka meil ohtlik seda täiesti eirata.
Hmm, ma vist kirjutasin täna enam-vähem samast asjast, aga sinu postitust lugesin peale seda. Ega ma ei oska midagi tarka öelda. Mulle tundub, et mina sain koolist ka eelkõige sotsialiseerumisoskused. Huvitusin ma ikka ainult sellest, mis mind niigi huvitas, ülejäänu tegin ära, aga unustasin. Ühestki õpitud erialast mulle mingit elulist kasu ei ole olnud, võib-olla ma lihtsalt ei oska õpitut elus rakendada? Häda on ilmselt isiksuseomadustes ka, mulle ei meeldi võistelda ja ma arvan, et sul on õigus, kui sa ütled, et ühiskondlikult edukaks saavad need, kellele meeldib. Aga vähemalt mulle enam-vähem meeldis koolis, seltsielu oli tore, mul on kahju neist lastest, kellele see osa koolist ei sobi, ma ei tea, mis motivatsioon neil peab olema, et end läbi vedada.
VastaKustutaNende eksamite osas, ma arvan, et see ei mõjuta palju, samadel põhjustel, mis sinagi.
Aasia lastest rääkides ei tohiks unustada ka seda, et neid põleb palju rohkem läbi (neil on rohkem koolilaste enesetappe) kui meil. Meie oma pisikese rahvaarvu juures ei saaks seda endale hästi lubada, isegi kui meil oleks teistsugused väärtused ("nõrgad peavadki surema" vms).
VastaKustutaMa kahtlustan, et rutiinitaluvus ja oskus teha ebameeldivaid asju on asjad, millest on kasu ühtedel inimestel, ja hea konkurentsivõime ja -taluvus on teistel inimestel. ma mitte ei usu, et Steve Jobsid jt oleks head kalarookijad.
Ja siis on veel kolmandad, minusugused (ja Marca-sugused), kes toimivad peaaegu ainult sisemise motivatsiooni peal, aga konkureerimine reeglina pigem häirib. V.a mõnes nišiolukorras, nt mälumängus.
Pikka aega on kooli üks oluline roll olnud ka see, et lapsed oleks kuskil teiste täiskasvanute silma all jalust ära, kuni vanemad neil ise silma peal ei saa hoida. Sellel pole lapse edasise elu eesmärkidega mingit pistmist peale selle, et ellu jääks.
a ma olen muide kõva kalarookimise huvitavaks mõtleja. Kui lapsena tuli briketti laduda, turbabriketti, mis on üks jäle ja must töö, siis ma kujutasin ette, et me varastame neid brikette, muidu külmume talvel ära, nii oli kohe lõbusam ja motiveerivam.
KustutaMu lapsed koristasid sedamoodi mitme aasta eest ära ühed varemed meie aias, omal algatusel, mängisid, et on orjastatud Iisraeli rahvas Egiptuses...
Kustutaa ma ei saa tegelikult probleemist aru. Kui põhikooli saab lõpetada niisama, aga keskkooli saamiseks on konkurss, siis peaks olema ju hundid söönud ja lambad terved. On võimalus konkureerimisest pääseda, on võimalus konkureerida.
VastaKustutaProbleem on selles, et põhikooli lõpetav laps võib olla nii ebaküps, et ei ühenda kohe lõpetamisele järgnevat konkurssi, mis ka kutsekoolis võib olla päris krõbe, ära iseenesega. Või ei ole ta valmis uskuma, et temaga võib minna nii, nagu ta parajasti ei soovi. Mul oli üks... sada imet tegime ära, ei mõjunud, ikka eeldas, et tema saatus saab olema tänavalt ilusate silmade järgi avastatud ja kohe vormeliradadele kutsutud superautode remondimees... ise keeldus õppimast, mis asjaoludel mutrivõtmetel numbrid peal on.
KustutaMa ise tegutsesin kooli ajal hirmu peal, kartsin pööraselt õpetajate pahandamist, järelikult tuli õppida suurepäraselt. Huvi ei olnud, kool segas raamatulugemist ja rahulikult olemist.
Kui palju sest hirmuõppimisest hiljem kasu oli? ma mõtlen selles mõttes, et kui palju külge jäi (vt Indigoaalase kirjeldus "ära vastata ja ära unustada").
KustutaMul on iseenda pealt ettekujutus, et külge jääb ainult see, mis on oma huvist selgeks tehtud (meelde jäävad vastused küsimustele, mis on juba endal tekkinud), aga ma olen muidugi liiga väike valim, et selle pealt järeldusi teha.
Hea küsimus, küllap vähe. Ma olin õige mitmes aines HEV-andekas, nii et asju, mis praegugi meeles, eriti õppima ei pidanud, aga mida pidin... ega neist midagi ei mäleta küll. Vastasin ja unustasin. Ainult aju sai trenni.
KustutaMinu tillukese valimi põhjal väidan, et siin puudub korrelatsioon. Ma tean inimesi, kes on nn hirmuõppinud ja mäletavad iga viimast kui koma. Ja siis minusugused, kes ei mäleta ei hirmu ega armu abil õpitut.
KustutaSee on pigem prioriteetide, mälu, keskendumise ja mõtteviisi tulemus.
Minu koolialane pettumus oli oktoobrikuine - kutseeksam, teooria ja praktika. Õpilane, kes ei teadnud, mille poolest OÜ ettevõtlusvorm erineb teistest, sai 5+ ja teised said 5, sest ta praktline töö oli korrektne ja toode huvitav.
KustutaOk, dokumentides oli kõigil 5, aga maht, ettevalmistus ja kaitsmine olid väga seinast seina. Tekitab küsimuse, miks me siis pigutame kvaliteedi ja teadmiste nimel kui miskine õpiväljund annab lõpuks ikkagi vaid ühetaolise hinde. Mina pidasin seda tol hetkel ebaõiglaseks. Ja mitte seda, et kõik olid 5 väärt, vaid seda, et 5+ said ka need, kelle teadmised tegelikult ei olnud maksimumi väärt. Kutsetunnistused said kõik.
" Ma tean inimesi, kes on nn hirmuõppinud ja mäletavad iga viimast kui koma. Ja siis minusugused, kes ei mäleta ei hirmu ega armu abil õpitut."
Kustutakusjuures mul on ka päris jõuline seisukoht, et iga viimase kui koma mäletamine on tarbetu. Kui sõna otseses mõttes komadest rääkida, siis nende reeglid on näiteks sestsaadik, kui ma neid ise õppisin, paar korda muutunud. Ma ei näe suurt mõtet arbitraarsete ja sama arbitraarselt muudetavate nõudmiste põhjalikul teadmisel. See on selline läbi rõnga hüppamise harjutus, mida võib lõbu pärast teha, aga rõngaste läbimise skoori põhjal hariduse kvaliteeti hinnata on kahtlane.
Kas keegi on niiviisi hirmuõppimisega ka midagi sisulist omandanud?
nb, siin ei räägi ma hapudest viinamarjadest, vaid ma olin ise sellistes asjades üle keskmise osav ja vahel ka nautisin vastavaid võistlusi + eksamiolukorras esinen ma alati ka omaenda keskmisest paremini. Mis ei pane mind läbi rõnga hüppamise võistlusi mõttekamaks pidama. Eriti kui ma olen oma silmaga näinud, et minust suuremate sisuliste teadmistega inimene esineb minust eksamil kehvemini ja saab halvema hinde.
KustutaReaalained meeldisid, sest seal pidi suht lihtsatest seostest aru saama, pähe õppimist on minimaalselt. Keerulised valemid, seadused, reeglid, ... põhinesid vähestel lihtsatel - kui neid teadsid oli vaja vaid kombineerimisoskust. Praeguste teadmiste alusel seletavad 26 fundamentaalset konstanti ära kogu universumi kui neid osata kombineerida ;)
KustutaMina ei usu, et "rahulolev" ja "mugavustsoonis" sisemise motivatsiooni puhul ühte lausesse käib. See sisemine sund surub mugavustsoonist välja või vähemalt seda tsooni laiendama. Vt näiteks Rentsi kivi ääres vahel suurest hirmust ja vihast värisemas, aga ikkagi ronimas. Ega see kõik (ainult) instalaikide nimel pole.
VastaKustutaHea tähelepanek. Kui on kõva seesmine motivatsioon, siis varisevad kõik tsoonide piirid ja inimene läheb nagu kiirrong ja ainult see pakubki rahuldust.
KustutaMu kontekst oli lõpueksamid. Lapsed saavad rahus omas tempos õppida, ei pea eksamiteks valmistuma. Ehk siis minu jaoks stressivaba = mugavustsoon. Kindlasti on nende hulgas ka selliseid, kel on sisemine mott teha eksamite asmel ise ja midagi muud.
KustutaAga eks inimesed ongi erinevad :)
Ma mõtlen, et ilmselt ma polegi õige hindaja. Mulle sobis nõukogude koolisüsteem. Mulle emeldisid eksamid ( tol ajal olid need suuremas osas suulised), sest meeldis esineda ja nn tark olla.
KustutaSeega ma ilmselt lihtsalt ei saa aru " stressist, mida eksamid lastele põhjustavad"
Ma lugesin teie kommentaare eelmisele teemale ja sain aru, et ju mul ikka väga vedas üpetajatega. Vähemalt minu suhtes oli mõistvust, empaatiat. Meil oli õpetajaid, kes juba toona nn mängisid ja lasid teha uurimistöid ja nn vana kooli omasid. Ehk siis, kogemused on erinevad :)
Füüsiline ja vaimne pingutus on veidi eri kategooriad, vähemalt minu jaoks. Füüsilise puhul on mul põnev mugavustsoonist välja murda ja ette võtta uusi "võimatuid" asju, vaimse puhul märksa raskem, sest pole piisavalt püsivust ega kannatlikust, tulemus või areng peab tulema kohe!
KustutaIndigoaalane, mind paelub su korduv väide, et sul puudub sisemine motivatsioon üldse midagi teha. Kas see tähendab, et kui sul on puhkus, siis sa lamad ainult voodis vms? või tasapisi ikkagi hakkaks midagi tegema (praktikas, nagu ma olen aru saanud, hakkadki, aga ma ei saagi aru: kas hakkad - nt lähed reisima -, aga mingist välisest või välja projitseeritud survest, et olla nagu normaalne inimene või?).
VastaKustutaMul on seda nii raske mõista, uskudagi, seepärast hiilib sisse kahtlus, et sisim motivatsioon puudub siis, kui talle ei anta aega tekkidagi - kui väline surve on kogu aeg nii suur, et pole mahti märgata, mida ise tahaks, sest väliste ülesannete täitmisest ei jää jaksu üle. Jõudeaja puudusest. Kogu aur läinud selle tegemisele, mida teised tahavad, isetahtmiseks oleks vaja kõigepealt tükk aega hinge tõmmata.
No näiteks minul on sisemine motivatsioon ainult trenni teha. Kõik muu on selline, mida ma PEAN tegema - pean tööl käima, pean süüa tegema, pean koristama, pean poes käima... sest kui ma neid asju ei tee, siis on tagajärjed mingit moodi negatiivsed. Aga mulle ei meeldi neid asju teha, ma ei taha neid teha, ja kui ma nende negatiivsete tagajärgede vältimiseks neid tegema ei peaks, siis jumala eest ma ei teeks neid iialgi.
KustutaJa ära iial alahinda inimeste võimet ja valmidust ainult voodis lamada! Mina laman vabalt. Okei, üldiselt tahan siis mingit Netflixi kõrvale vaadata ja vahepeal trennis käia, aga oleks ainult minu olemine, siis muud ma tõesti ei teeks.
Eieiei. Mitte tegemiseks, vaid õppimiseks.
KustutaMa pole midagi uut õppinud ilma välise surveta. Ma teen uusi asju(tegevusi) ilma välise surveta, aga see pole olnud õppimine. No nt sõitsin elektritõuksiga, sest ise tahtsin, aga seal pole ju midagi õppida.
Võimalik, et ma lihtsalt defineerin õppimist erinevalt.
Ma ei saa ikka veel ühest aru - kui sa ühes kohas ütled, et unustasid kohe ja ei mäleta koolis õpitust midagi, ja teises kohas räägid, et survest oli kasu, sest sa õppisid. Kas sa õppimise all pead silmas sedasama üheks korraks õppimist, mis seejärel peast välja lendab? kui jah, kas selle väärtus seisneb sinu jaoks siis just eduelamuses?
KustutaMinu jaoks on õppimise põhifunktsioon, et midagi saaks selgeks või arusaadavaks, selles kontekstis ei arva ma ühekorrasooritusest eriti palju. Kuigi eduelamused on kindlasti nauditavad.
Mulle praegu meeldib eduelamuse tunne. Pean saama maksimumi, vähemalt töötan selle nimel. Aga see pole alati nii olnud. Sotsiaalsed oskused koolist? Ilmselt on palju muutunud ja on lapsi, kellele see tõesti meeldib. Maal põhikoolis oli koolivendade terror aastast aastasse, koolikell oli kergendus. Õppida oli lihtne, aga ma olin üksi.
VastaKustutaKeskkoolist tulid kontaktid, silmaring, tõekspidamised, austus, väärtused. Täiesti teine maailm. Motivatsioon? Mingi üldine õhkkond oli klassis, et tuli õppida "oksendamiseni". Raske oli ja tuupimine polnud lahendus, aru tuli saada. Minule oli seda vaja, pingutamist. Osades ainetes kartsime õpetajaid ka, aga see polnud nagu see, et äkki saad kahe, vaid pigem see, et äkki ma näin klassis liiga rumal (tausta tõttu, jne). Pop oli olla tark, vist. Samas ma pole ka nii süvitsi kunagi sel teemal mõelnud. Pigem sellest aspektist, et roppu moodi vedas, et nii haritud kampa sattusin. Muidu ma ei oleks siin, kus ma hetkel olen. Selles ma olen kindel. Kui ma oleksin saanud ise kulgeda omas tempos, siis ilmselt oleks ma peale põhikooli lõpetanud kuskil allapoole oma tegelikke võimeid ja ka soove. Mul ei olnud siis sellist sisemist tugevust või sundi. See põhikooli vanus on ju selline jabur, vähesed teavad, mida nad üldse tahavad või ei taha. Näen seda oma ristikate pealt, neljast 1 teab täpselt ja temaga on ka kõige vähem muret. Teisi on emme ikka pidanund hambad ristis motiveerima ja "lohistama" klassist klassi, et hukka ei läheks :D
Jah, eduelamus on kriitilise tähtsusega. Sellepärast ma rõhutangi, et igale lapsele leitaks " oma", see aitab üle elada ebaõnnestumisi.
KustutaKool on laias plaanis ettevalmistus edaspidiseks eluks. Elu aga on neetud tiheda konkurentsiga seotud kui tahad kuhugi jõuda. Seega eksamite pisukene stress on minu arust igati tervitatav nähtus, kust lapsed muidu üldse stressitaluvust õpivad??? Kõik võidavad on ikka eriti totter süsteem, igasugune mängu lõbu kaob ära. Tööinervjuul ägedasse firmasse võidab üks sajast, "kõik võidavad" pehmodel pole mõtet isegi üritada. Praktiliselt kõigi mängude mõte on võita mitte niisama mängida. Olümpiamängude deviis: "Tähtis on osavõtt mitte võit" on kaotajate lohutuseks välja mõeldud enesepettus. Vaevalt ükski olümpiale jõudnud sportlane spordib vaid lõbu pärast ega unista vähemalt medalist.
VastaKustutaInimühiskonnas on sama karm konkurents nagu mujal looduses olelusvõitluse näol, reeglid lihtsalt veidi teised ja "ellujäämiseks" vajalikud omadused pole enam puhtfüüsilised vaid suures osas vaimse "tugevusega" seotud.
Samas aasia süsteem on stressi ja konkurentsi treenimisega üle piiri läinud. Mitmed mu laste aasia päritolu koolikaaslased võtsid pidevalt kodus järelaitamistunde ja suures mahus. Koolis olid hinded neil mõnevõrra paremad kuid suur osa "lapseks" olemist puudus - mänguväljakud, rattasõidud, rannas või matkamas käimised, ... Ülikoolis peale esimest aastat kadus nende eelis, küll aga on järgi jäänud hulk psühholoogilisi ja sotsiaalseid probleeme, sest kogu aur pandi kooliajal tuupimise peale.
Inimesed on erinevad ja kindlasti ei sobi kõigile sama meetod. Samas löövad läbi need, kes suudavad igas süsteemis endaks jääda kuid samas piisavalt adapteeruda, endale kasuliku ja vajaliku välja sõeluda ja mittevajalikust minimaalse pingutusega üle lasta.
Mind küll kool väga palju eluks ette ei valmistanud. St see osa tundidest, kus päriselt midagi õpiti, see jah (kuigi vähemalt mingi vanuseni oleks ma seda saanud ka kodus õppida, nagu näitas kuu aega murtud ninaluuga kodus olemine algklassides ja kaks kuud popitegemist põhikoolis, millest kummastki mulle mingit mahajäämust ei tekkinud). Aga muidu erines see süsteem kardinaalselt mu edasisest elust.
KustutaMa pidasin silmas kooli rolli nii stressiga harjutamisel kui sotsiaalsel suhtlemisel, vähemal määral teadmiste omandamisel. Teadmisi on oluliselt lihtsam ja efektiivsem omaette õppides omandada.
KustutaMind põletas koolistress üsna tugevasti läbi, kasvõi puhtalt seepärast, et kui tagasi vaadata, magasin vist kogu põhikooli aja igal öösel vastu koolipäeva, mida oli 6 tükki nädalas, keskelt läbi 5 tundi ööpäevas, aga kindlasti luges ka see, et hetkekski ei saanud end lõdvaks lasta, kogu aeg pidi mingiks rünnakuks valmis olema. Ma läksin kooli õppima, mitte end pidevalt kaitsma selle eest, et keegi järsku lööb või võtab mu asjad ära või sülitab vms. See topeltstress - et olla pidevalt valvel, aga ühtlasi ka õppimisega kuidagi hakkama saada - oli hullem, kui miski elus kunagi. Ma ei saa aru, mis laadi eluks seda adekvaatseks ettevalmistuseks küll pidada oleks võinud. Eluks, kus keegi võib pidevalt rünnata ja pidevalt peab valmis olema vasturünnakuks või enesekaitseks. Vene vangla? Seda suhtlusstiili võiks nimetada vist antisotsiaalseks suhtlemiseks.
KustutaJa suhtlusoskust ta samuti pigem torpedeeris, sest mul oli koolis paar aastat, kus ma ei suhelnud mitte kellegagi, v.a juhuslik möödaminnes-vägivald. Koolivälisel ajal olid vähemalt sõbrad olemas, nendega läbikäimine oleks palju arendavam olnud.
Pmst kulus mul aega ligi 40. eluaastani, et koolis õpitud haiglased ideed inimeste maailmas elamisest ümber õppida. Päriselt pole siiani õnnestunud, mõistusega saan aru, et haiglased, aga kõhutundeid mõistusega ei muuda, ainult praktiline treening aitab.
ja seda ma pidasingi silmas, öeldes, et "erines kardinaalselt edasisest elust". Nagu öö ja päev. Edasine elu on palju loogilisem ja vastab palju rohkem sellele, mis kodus õpetati ja mida ma raamatutest lugesin. no näiteks et inimesed ei viruta üksteisele asja eest, teist taga.
KustutaSinu ja minu koolikogemus on siis suht erinev olnud. Eks kiusamist tuli ikka ette aga nagu vanglaski päästab mingisse gruppi kuulumine. Ma olin koolis oivikute grupis. Kuna me polnud päris nõrgukesed ja kaakidel oli aeg-ajalt kontrolltööde puhul abi vaja oli üldiselt sihuke külma sõja seis. Et keegi niisama oleks möödaminnes äsanud küll ette ei tule.
KustutaSamas valvel olek ja grupikuuluvuse tähtsus tuli kasuks edaspidises elus. Põgenikelaager naftaplatvormil polnud mingi sanatoorium, vägivald igapäevane tõsiasi. Me paar eestlast hoidsime iraanlastega punti, üksi oleks meist buldooseriga üle käidud. Kunagi ei tea, milline kogemus või oskus elus kasuks tuleb😉
sisuliselt sa ütledki, et see, mis toimis koolis, toimis hästi vanglas, sest ega põgenikelaager vanglast lõpmata palju erine.
Kustutaiseküsimus, kas kool oli sind selle jaoks ette valmistanud või olid sul lihtsalt algusest peale omadused, mis toimisid mõlemas keskkonnas.
Indigoaalane peab vist kooli eesmärkidest arutades silmas pigem seda, millest hiljem tsiviilelus kasu oleks.
Minule kui üksikule hellitatud lapsele oli kool paras shokk. Karmi sotsiaalse suhtluse õpetamisel suht suur roll. Koolis pidin ise hakkama saama (ujuma või uppuma), emmest-issist enam kasu polnud.
KustutaTsiviilelu ... paraku ei tea kunagi kuhu elu võib viia. Ega 30'te Eestis osanud inimesed ette valmistada sõja, Siberi või paguluse vastu. Vaatan praegust maailmapoliitilist olukorda ja pole sugugi kindel milline kuu aja pärast "tsiviilelu" välja näeb ja millised oskused võivad marjaks ära kuluda.
Ristikas mul just rääkis, kuidas venna klassis kabet mängitakse. Kui seis kipub minema keeruliseks, siis lepitakse viigiga, et lapsel ei tekiks kaotusest tulenevalt negatiivset emotsiooni. 2. klass ja ta pole siiani õppinud kaotama. Mis elukogemuse siit saaks? Et alati saab kokku leppida? Ma ei tea, kas see on abiks. Lootma vist peaks :)
KustutaStressist. Mul on suur suguvõsa, näiteid varrukast võtta. 9. lõpueksamid ja lapse klassiõe arstist ema jagab noortele rahusteid. Vanemad lubavad võtta, muidu laps keeldub kooli minemast.
Mina lapsena küsisingi miks peab koolis käima st ühte või teist ainet õppima. Jama oli, et osadele asjadele vastuseid ei saanudki ning neid sai siis "õpitud" sest kohusetunne oli. Samas eksamite tegemine ei olnud tavapärasest vastamisest mitte eriti stressirikkam. Kas õppimine, selleks, et midagi konkreetsel hetkel vastata osata aitab aga pikas plaanis teadmiste omandamisele kasu, selles ma tegelikult kahtlen. Kui õppimise eesmärk on hästi vastamine, siis see on vale alus. Õppimise eesmärk võiks olla asjadest aru saamine ja seoste loomine, aga mina tunnen, et hindeline õppimine pigem piirab seda. Hakkan paratamatult keskenduma hindele, mitte teadmistele. Hinne tuleb hea, aga tegelikud teadmised kannatavad.
VastaKustutaSpordi tegemise rõõmu võttis kooli hinnete/normide süsteem aastateks ära, kõik lapsed ei taha alati võistelda ja võita. See, et keegi teine tahab võistelda ja võita, on mulle täiesti arusaadav ning teisi võistlemas vaadata ka meeldib.
Ps see ei tähenda, et ma ennast üldse proovile panna ei tahaks. Vahel ikka tahan - käisin kunagi ülikooli sisseastumise akadeemilise võimekuse testi tegemas. Ei olnud plaani sel hetkel ülikooli uuesti minna, aga tahtsin näha, mis tulemuse saan. Muidugi oli hea teadmine, et ületasin selle lävendi, millega automaatselt oleksin sisse saanud.
Ma vastan kõikidele korraga.
VastaKustutaNagu ma postituses kirjutasin, ongi kaks erinevat maailmavaadet ja mul on seda uut, moodsamat raske mõista, sest mu elukogemus on erinev. Ja nagu loen kommentaaridest, siis meil kõikidel on erinev, isegi ei sõltu vanusest/põlvkonnast.
Ma ei tea tänase päevani, kelleks ma tahan saada, sest ma olen kõiges keskmiselt hea. Minusugustele on väga sobiv, kui mind nn sunnitakse õppima nii füüsikat kui muusikat, sest ise ei viitsiks ma kumbagi. Ja kuidas ma muidu teaks, mis on huvitav?
Kui ma ütlen, et pole midagi õppinud nn välise surveta, siis aeg oli selline. Eile mõtlesin, ja tuli meelde, et tõsi, täiskasvanuna üritasin ise õppida pildistama + miljonid koolitused. Aga rõhk on sõnal " üritasin", kui pole survet, siis ma ei saa selgeks,sest pole ju vaja. Ma saan neid teadmisi alati üle vaadata, kontrollida, leida jne.
Samas kooliaegseid Newtoni seadusi ja Lermontovi luuletusi võin siiani tsiteerida, sest need on peas. Sest pidi. Kas ma sain neist ka aru ja suudan luua seoseid? Jah ja ei, Siin sõltub juba enda sisemisest motivatsioonist ja huvist. Kas jäi nn luuletuseks või muutus teadmiseks.
Mida ma koolist sain? Rutiinitaluvus, meeskonnatöö, kohusetunne, vastutustunne, ajaplaneerimisoskus, esinemisoskus, prioritseerimine jne jne jne. See on tagantjärele olnud põhjus, miks oli vaja koolis ( kohal) käia.
Ehk siis. Me kõik oleme erinevad.
Mis mind moodsa lähenemise puhul " hirmutab", sama, mida TT kirja pani. Ma näen enda ümber iga päev konkurentsi, stressi, rutiini, koostöövajadust jne. Kui lapsed seda koolis ei omanda, siis kus nad seda õpivad? Ja nagu ma postituses kirjutasin. Me võime omadel lastel lasta kasvada roosas mullis, aga muu maailm mängib teiste reglite järgi. Venemaa vs Euroopa konflikt on hea näide. Et sinu mängureeglitest sõidetakse lihtsalt üle. Sa pead olema valmis suhtlema ka mölakatega.
Ning taas. Loomulikult, kõik sõltub taas konkreetse lapse/inimese eesmärgist ja elust ja kaasasündinud iseloomust. Lihtsalt, me ei tohiks suures " et kõigil oleks hea ja laps ise valib" metoodikas ära unustada teistsuguseid lapsi. Neid, kellele meeldib võistleda; neid, kellele meeldivad reeglid ja süsteem; neid kes on andekad, aga laisad jne .
Ma ei tea selle konkurentsi- ja stressitaluvuse jne kohta, kui palju neid on üldse võimalik omandada. Ma tulin näiteks koolist ära sügava vastumeelsusega kollektiivides töötamise vastu ning kogu ülejäänud elu olen seda ka vältinud. Kui koolistressi eesmärk oli mulle midagi õpetada, siis läks see küll täiesti raisku. Kasu oli hoopis sellest, kui päriselt midagi õpetati.
KustutaEksamid - nii ja naa. Üks mu kooli kasulikumaid õppeaineid oli nii väikeses grupis, et pmst pidi iga tund valmis olema, et tuleb vastama minna. Selles kontekstis ei saanud jätta õppimist eksamieelsele ajale, kogu aeg pidigi olema valmis piisaval tasemel vastama, et piinlik ei oleks. Kui õppimispingutus sõltub ainult eksami tulemisest, siis on kuskil vahepeal minu arust midagi puudu jäänud.
Ma ei ole siin blogisabas kunagi kommenteerinud, aga Eesti kooliteemad ajavad mind alati keema ning su viimase kommentaari viimane lõik lausa sundis mind nüüd ka lõpuks siin sõna võtma. Ma küll pean nentima, et ma ei ole täielikult kursis Eesti viimaste uudistega seoses lõpueksamitega, aga kuna Su postitus ei räägi ainult lõpueksamistest, siis see ei muuda palju asja :-)
KustutaEsiteks ma ei saa hästi aru, miks 'sa' arvad, et õpilastele suurema vabaduse andmine, neid panema vastutama ise oma õppimise ja tuleviku käekäigu eest peaks tähendama automaatselt reeglite, süsteemi, rutiini, pingutamise, stressi, konkurentsi, koostöö jne kadumist/puudumist?
Teiseks, kui kooli/haridussüsteem kasutab metoodikat/loosungit 'et kõigil oleks hea...', siis see peab ju automaatselt siis ka tähendama seda, et arvestatakse KÕIKIDE õpilastega, ka nendega, kes eelistavad võistelda jne.
Miks Eestis nii paljud tahavad/arvavad, et selleks, et elus hakkama saada on vaja pidevalt kannatada? Selleks et elus hakkama saada ei pea lapsi sõja või vangla tingimustesse koolis suruma. See ju ainult kasvatab neis lastes veelgi rohkem vimma ja viha mis hiljem ühiskonda edasi valgub. Ja siis ongi terve hulk inimesi kes arvavad, et vaid viielised või ülikooli lõpetanud on need õiged inimesed ja et sa oled elamist väärt ainult siis, kui sa ka teiste silmis keegi oled. Või veel parem, kui sa paljudest teistest parem/tublim oled.
Paljusid eluks vajalike oskusi ja teadmis saab ju koolis õpetada palju inimlikumal ja austavamal viisil ning nii, et sellest KÕIGIL hilisemas elus kasu oleks, ka 'mölakatel' ja 'laiskadel'.
Eesti kooli eesmärk on kahjuks endiselt hinnetele õppimine. Tegelikult ei näita hinne 5 arengut. Kui ühele õpilasele on juba veerandi alguses mingi teema üsna selge ja tal ei ole vaja selles aines palju midagi õppida, et viis saada ja teine õpilane õpib samas terve veerandi, et hindeks 5 (4 või 3) saada, siis paljast hindest veerandi lõpus ei ole ju võimalik üldse näha või välja lugeda kumma õpilase puhul on mingi areng toimunud. Kolmeline õpilane jääb tihti kolmeliseks ja 'lollide' nimekirja, sest kuigi tema puhul toimub pidevalt areng, ei jõua ta hindeid arvestades kunagi viielistele järele. Üsna varsti kaob huvi ja motivatsioon ning õpilane aktsepteerib, et ta pingutused ei ole midagi väärt. Ja samas nendele viielistele, kes tunnis niisama istuvad, sest kõik on kas juba selge või liiga lihtne, ei pakuta midagi, mis nende ajule tööd annaks ja vastavalt nende võimetele edasi arendaks...
@Alice, tänan et arvamust avaldad, hea on kuulda erinevaid vaateid asjale.
KustutaMa olen tegelikult ise tänaseks samuti koolist väga kaugel, ja üldistustes lähetun just sellest viidatud " Kõige targem rahvas" sarjast ja GB kooli näidati samuti mingis sarjas (kus vahetati hiinlastega õpetajad)- need on koolid, milles mulle ei meeldiks õppida.
Väidetavalt (ja ilmselt ongi) on põlvkonnad erinevad ja neid tulebki erinevalt kohelda. Oleks kummaline, kui kool oleks tänaseni see, mis antiikajal :)
Eesti pluss on kindlasti see, et meil on tänaseni väga erinevaid ja erinevatel väärtustel põhinevaid koolitüüpe ja iga vanem saab valida oma lapsele sobiva. Loodan, et nii jääbki!
"Miks Eestis nii paljud tahavad/arvavad, et selleks, et elus hakkama saada on vaja pidevalt kannatada?"
KustutaSest issand jumal, me oleme eestlased!
https://www.youtube.com/watch?v=aADjmpAHEYE
See eelmine kommentaar olin tegelikult mina, sest ootamatult on selgunud, et Macil Safariga nüüd saab kommenteerida, aga ta kahjuks ei ütle ette, millise konto alt kommentaar läheb...
KustutaIndigoaalane, nii et kahe saate põhjal panid koolisüsteemid paikka ja otsustasid, et ei kõlba kuhugi ;-)
KustutaEritasemel koolide pooldaja olen minagi, tavakoolis oli tõepoolest igav, piisas minimaalsest pingutusest. Muidugi hea kui kõik õpiks pingutama. Paraku on poliitiliselt võimatu läbi suruda koolide diferentseerimist "lollide", "keskmike" ja "geeniuste" koolideks. Hiljem ülikoolis lööks läbi valdavalt kõrgtasemega koolidest tulnud.
KustutaKannatamine ja pingutamine on kaks eri teemat ju. Kui inimene ei pinguta ega õpi, siis ta ei arene kah. Iseasi, kas 9.kl õppur selle üle juurdleb. Samas kui isegi baasteadmiste omandamine kannatusena tundub, siis no ma ei tea :)
KustutaTöökeskkonnas ei tahaks sellise suhtumisega alluvate või kolleegidega küll kokku puutuda.
Ma arvan, et Alice reageeris kannatamise jutuga sellele ideele, et kuna "päriselus" võidakse saata Siberisse või võib tulla sõda, siis peaks kool samuti olema mingil määral nagu vangilaager või sõda.
KustutaBaasteadmiste vajalikkuse vastu pole ju keegi vaielnudki, sirvisin just üle, et kontrollida.
Ma jään ise selle juurde, et kui laps hakkab õppimisega tegelema alles ja ainult eksamiks, siis on hiljaks jäädud ja tekib küsimus, millega on kogu ülejäänud kooliaeg täidetud olnud.
Just sellise olukorra kool tekitabki. Aineid, mis polnud huvitavad õppisin päev enne eksamit, vastasin heale või väga heale ja unustasin. Huvipakkuvaid aineid teadsin niikuinii, enne eksamit sirvisin õpiku üle, et vastata nii nagu õpetaja ootab. Koolis õppimisega tõepoolest eriti ei tegelenud, pigem ikka sõpradega lobisemise ja tembutamisega. Sõbrad üldiselt samamoodi. Ülikoolis tuli neljandal semestril tõsisemalt õppima hakata, eelneva reaalainete osa olime koolis juba üle käinud (see kool oli GAG).
KustutaTöötan kuuendat aastat maakonnakeskuse lähedases 200 õpilasega põhikoolis. Olen algklassides tugiisiku - tugiõpetaja tööülesannetes. Selle aja jooksul on juba neli õpilast keeldunud kooli tulemast ja jäänud koduõppele. Ma ei räägi nendest, kes kaheksandas-üheksandas klassis lähevad täiskasvanute gümnaasiumisse lootes seal põhikooli lõputunnistuse saada, vaid 4-5 klassi lastest. Kahe edasist käiku ma ei tea, pered vahetasid elukohta, üks on koduõppel Waldorfkoolis ja kahe poisi vanemad peavad kiiresti otsustama mis saab edasi. Praegust esimest klassi tundma õppides arvan, et neid lapsi tuleb üha rohkem nagu ka hariduslike erivajadustega õpilasi.
VastaKustutaSeda on kurb kuulda. Mis lastega juhtunud on ?
KustutaEnam ju hindeid ei panda, programm on mängulisem ja lihtsam. Kiusamisvabad programmid jne.
Koroona on kindlasti haiget teinud, aga miks ei talu tänased lapsed pingutust?
Numbriliste hinnete panemine sõltub nähtavasti koolist, vt nt perekooli kommentaare:
Kustutahttps://foorum.perekool.ee/teema/kas-distantsoppel-pannakse-teie-lastele-hindeid/
nt ühe lapsevanema distantsõppe kogemus: "Hindeid hakati kohe järgmisest päevast panema, kui distantsõpe algas. Ükspäev, kui laps ei saanud printeriga hakkama (hindeline töö tuleb välja printida, ära täita, pildid teha ja õpetajale saata) ja saatis töö alles peale kella viit, kui töölt koju tulin, sai ühe ja märkuse ka veel."
Lisainfoks: 2018. a uurimus eri koolides kasutatavate hindamissüsteemide kohta, tavaliselt kombineeritakse erinevaid.
Kustutahttps://www.hm.ee/sites/default/files/uuringud/hindamine_lopparuanne_15.okt_loplik.pdf
Mitmendat põlve autismispektris olijana teatan, et "vanasti" polnud arenguhäireid rohkem, vaid neid lihtsalt ei tunnustatud ega diagnoositud. Olid "halvad lapsed" ja kõik. Kes koolist välja kukkus, see nö läks kaotsi. Oma põhikooliaastatest 1982-1990 tean 3 last, kelle koolitee lõppes 2. klassiga, siis tunnistati nad lootusetuks ja jäid koduseinte vahele. Oli ka selliseid lapsi, kes pidevalt kolisid koos vanematega, reeglina suurlauta tööle tulnud yksiku emaga - nad olid väga närvilised, pahatahtlikud, õppimisega toime ei tuldud. Maakohas puudusid ka logopeedid jt spetsialistid, kõik ainult karjusid nende laste peale, ja varsti kadusid need "lollide lastega lipakad" meie kylast ära. Yks läks, teine tuli.
KustutaMees rääkis just õpetliku loo. Eestlaste treener nägi, kuidas Hiina laskesuusataja tegi 40 kätekõverdust. Saabus trenni aeg ja mees teeb 15. Miks?
VastaKustutaSest mõõdetakse progressi, edasiminekut. Kui teed täna 40, peaks homme tegema 45. Aga seda ei jõua...
Nii et mõlemad metoodikad võivad kaasa tuua nihverdamist :)
Selle õppis taibukas laps juba 1. klassis selgeks - ära mingil juhul näita, et sul asi juba valmis on, sest siis antakse lisaülesanne teha.
KustutaNaeran nalja peale, aga kui seda 'õpetliku lugu' tõsiselt võtta, siis esimeseks küsiks ma kelle huvides mees trenni teeb? Kas ise enda treenimiseks, või treeneri meeleheaks?
KustutaTeiseks, selleks, et arengut/protsessi/edasiminekut korralikult hinnata tule treeneril/õpetajal/koolil kõigepealt paikka panna õpilase arengu alguspunk (baseline), millest arengut hindama hakatakse ja sellele lisaks ka õpilase võimekuse skaala.
Alguspunkt ja võimekus ei ole igal õpilasel sama, seega see õpilane, kes on võimeline rohkemaks, ei pääse vähemaga aga samas sellelt, kellel võimekust vähem, ei küsita võimatut.
Nihverdajaid leidub alati, pole moodust nihverdamist täielikult kaotada ja see ei olegi kooli kohustus. Lõppude lõpuks peab õpilane ise võtma vastutuse oma tuleviku üle, kool/õpetajad on teda vaid sellel teekonnal toetamas ja aitamas mitte karistamas.
Aga nihverdajad on tihti nutikad ja kastist väljapoole mõtlejad ning saavad hiljem elus hakkama :-)
Mu lemmik-artikkel hariduse kohta on Hõraku-Sepa "Haridus kui paabulinnu saba". See ütleb, et haridus on lihtsalt mehhanism näitamaks, et tegu on võimeka isendiga:
VastaKustutahttps://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/haridus-kui-paabulinnu-saba-2/
See käib küll kõrghariduse kohta, aga küllap kehtib vähemalt osaliselt ka keskkoolile.
Igatahes väga selgesti on haridusel _palju_ eesmärke. Nii võimekate koolitamine, kõigi kodanike viimine mingile baastasemele, mitteakadeemilised oskused ja sotsialiseerimine kui palju muud.
Millised neist eesmärkidest on olulised, millised mitte?
Teoorias peaks sellele vastama riigi hariduspoliitika ja hariduse-alased seadused.
Praktikas muidugi ei vasta. Strateegiadokumendid on selline udu, et sealt ei loe mitte midagi välja. Eriti haridus-strateegia alased poliitikad. Nende koostamine on HTM ametnike töö ja ametnike põhiline töövorm on "väldi iga hinna eest mistahes konflikte". Aga mistahes strateegia koostamisel on konflikt hädavajalik. Strateegia on otsuste komplekt - millele pöörata fookus ja anda ressursid, millele mitte. Kuid hariduse strateegiad on koostatud vormis "kõigile kõike". Nii et sealt ei loe mitte midagi välja.
Ehk siis. "Miks peab käima koolis?" on täiesti reaalne küsimus ja ei, sellele vastamiseks ei ole vaja jõuda elu mõtteni. Peaks piisama haridusministeeriumi veebilehest. Kuid tõenäoliselt ei piisa.
Matemaatikaõpetaja Helli Juurma on pannud ( 16.02.2022. EPL) kirja selle, mida mina oleks tahtnud tegelikult öelda :) ( oskaks vaid :))
VastaKustuta"Aruteludes põhikooli lõpueksamitelt lävendi kaotamise üle on mind teinud väga nõutuks mustvalge suhtumine ja põhjendused. Lävend säilib- õpilastel on liigne stress, nende vaimne tervis kannatab. Lävendit pole- õpilaste vaimne tervis on korras, nad võtavad vastutuse, motivatsioon on tohutu ja sära silmades.
Mina näen oma igapäevatöös, et teismelist aitab raamide seadmine/.../ Veel näen seda, et sisemine ja ja väline motivatsioon on tihtilugu tugevasti põimunud. Üks ei välista teist. Soorituslävendi säilimine põhikooli lõpueksamil on suureks abimeheks just neile õpilastele, kellel on veel raske vastutust võtta ja kes vajavad suuremat toetust oma õpiraja läbimisel."
Madis Somelar:
VastaKustutahttps://arvamus.postimees.ee/7459963/madis-somelar-eesti-haridussusteemi-soometumine