Kaks eelmist aastat tundus mulle, et pidur on peal. Nagu lubas muudatusi, aga miski takistas. 2023 lükkas universum jala pidurilt paremale ja vajutas sügavalt põhja.
No oli see alles aasta.
Ma olen end siiani pidanud päris heaks multitaaskijaks. Kuid nüüd, nelja ametikoha ja ühiskondlike kohustuste vahel zonglöörides tunnen, kuidas aju kärssab. Ma ei suuda enam taustaks kuulata muusikat ning olen hakanud isegi banaani ja šokolaadi sööma. Kaks kuud veel ja siis.. Oota. Eiju?
Mõni nädal tagasi istusin Tenerife hommikusöögilauas, kui helistas mu kooli-ülemus. Meil siin jäi raha üle, kas tahaksid veel ühes projektis osaleda?
Jaa, muidugi. Vastas mulk minus. Neelasin suusoleva võileivatüki alla ja uurisin, et mis projektis.
Vaataksime selle õppekava üle ja teeksime parandused..
No ikka. Kuidas saaks sellisest pakkumisest keelduda, eks. Ise olen need kohustused endale võtnud. Vastastikusel nõusolekul, kui parafraseerida klassikuid.
Mu motiiv polnud tegelikult raha. Lootus oli, et tänaseks päevaks on tekkinud rutiin, Ja et on selgus, millisega neist neljast suunast tahaksin ma jätkata.
Rutiin ei ole tekkinud. Ja ma ei tea endiselt, kelleks ma tahan saada.
Aga ma olen siiralt tänulik selle võimaluse eest.
Miljonid elu jooksul läbitud koolitused ja õppetunnid tõestavad, et ma pole õppimisvõimeline. Selle aasta põhjal võin tänulikult tõdeda, et midagi on siiski külge jäänud. Kõige valusam õppetund on olnud ilmselt teadmine, et ... iga amet vajab teadmisi, kogemusi, praktikat. Polegi nii lihtne, kui paistab.