Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

laupäev, 12. märts 2022

#ukraina Kaastundest

Ma vahel mõtlen, et mida võiks täna mõelda Krimmi, Gruusia, Süüria, Iraagi, Liibanoni, Afganistani jne elanik.

Miks on Ukraina, erinevalt eelnimetatud riikidest, saanud nii sooja toetuse osaliseks. 

Üks konkreetne erinevus on konkreetse välise agressori olemasolu, kellega meil siin Eestis on oma kana kitkuda.

Ühine ajalooline taust ja arusaamine, et sama põhjendus sobib ka meie riigi ründamiseks. 

Või seekordne tööandjate ülikõrge huvi töötajate vastu. Kogemus ja teadmine, et nad on töökad ja usinad. Erinevalt näiteks süürlastest, kelle osas polnud meil mingit eelteadmist.

Kindlasti on koroona meile kasuks tulnud. Me oleme tüdinud. Me tahame uusi emotsoone, olla vajalikud, kasulikud. Lõpuks midagi teha. Paljudel on tekkinud aega.

Või siis see, et me näeme rünnatava riigi ülisuurt kaitsetahet ja tugevaid armastatakse ja austatakse.

See, et me näeme seekord põgenemas lapsi, naisi ja lemmikloomi. Erinevalt mõnest eelmisest kriisist.

Ehk väga suur osa  on Ukraina väga heal kommunikatsioonil. Ma ütleks lausa maailmatasemel kommunikatsioonil. (Te kõik olete Sluga Naroda /Rahva Treener tänaseks Huubist ja Youtubest  ära vaadanud, eks. Ma ei tea, kas viide on esimesele osale. Vaadake.). Tugev karismaatiline liider, selge sõnum. Värskendavalt aus. 

Vaatasin hiljuti ära isegi Oscarile esitatud filmi "Dont look up". Kummaline film. Aga sõnum oli asjakohane. Me teeme kõigest, ka maailmalõpust ja katastroofist, söödava meediasündmuse. Jagame hashtage, meeme. Paneme laike, kanname sümboolikat ja korraldame kontserte. 

Aga probleemi endaga ei tegele. Sest see on keeruline. See tähendab ebamugavusi, loobumisi, elatustaseme langust. Riski. Oma poegade surma.

( Tõe huvides. Maailm sel korral reageerib. Aga ikkagi liiga vähe. Eesti on vähemalt alguses väga palju aidanud).

Loomulikult on põgenike aitamine üks suur ja ülivajalik osa sellest katastroofist. Samuti peab näitama toetust.

Aga mu segase postuse mõte on selles, et minu meelest on lintidest ja kontserditest vähe. 

Sanktsioonid peaks olema sellised, et lööks Venemaa elanikel nn punni pealt. Seal elavad inimesed, kes pole mitte kunagi elanud reaalses demokraatias. Alles hiljuti lugesime taas sportlaste näitel, mida kõike on vene inimene valmis eesmärgi nimel taluma.

Isegi. Isegi, kui olukord jõuab seal nn revolutsioonini. Mis on tulemus. Mida me loodame ? Araabia ja Afganistani kevaded.. mis ei jõudnud kusagile. Sest nad ei oska ega taha teisiti elada.

Ma tahan näha NATO sekkumist. Sest nul on hirm, et Ukraina sõda taandub meediadündmuseks, mis paari kuu pärast vajub teiste pealkirjade alla.

(Mäletate veel, meil on karm koroona?)

Ja meie kallis naaber ei taltu. Te märkisite eelmise postituse kommentaarides, et Eestis on juba täna viies kolonn kohal. 




42 kommentaari :

  1. See kaastunne on hetkel meedia sünnitus lihtne tunda sest ei suudeta vastupidist taluda.
    Hullem on see, et venkudel pole midagi kaotada.

    VastaKustuta
  2. Sanktsioonid. Esiteks on riigid on olemuselt suveräänsed asjad ja peaks hakkama saama ka ilma välissidemeteta. Teiseks puudutavad sanktsioond pigem eliiti kui kodanikke - tavalisel külamehel on Lukoili aktsia hinnast suva. Kolmandaks tekitavad sanktsioonid pigem moraalset vastuseisu; nemad kiusavad meid, aga meil on suva!

    Jah, mõni ärksam ehk küsib "aga MIKS nad kõik meid nii kiusavad?" Sellele on vene propa-masinal kindlasti vastused olemas.

    Nii et ma ei usu ÜLDSE, et sanktsioonidega rahva meelsust muuta saab.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. mul oli mulje, et sanktsioonid ongi eelkõige suunatud eliidile, sest laiem rahvas ei mõjuta Venemaal midagi. Eliidile, paleepöörde või sõj. riigipöörde lootuses. Mis ei anna pika perspektiivi lootust, aga paremat pole võtta.

      Kustuta
    2. Ma juhtusin kuulama 24.02 hommikul raadiost intervjuud Yana Toomiga, kes ütles juba siis, et sanktsioonid on mõttetud ja tulevad liiga hilja. Jäi meelde...

      Kustuta
  3. Liibanoni jne elanikud. Ma saan aru, et nad mõtlevad nii:
    "Kui meil oli häda, siis meid ei aidanud keegi. Valge mees vallutas kogu aafrika ja laamendas kõikjal tule ja mõõgaga. Nüüd on valgel mehel endal häda majas. Paras raiskadele. Paras!"

    Kindlast ei mõtle kõik nii, aga see tundub olema domineeriv tunne. Keerasite meile läbi sajandite, tapsite ja röövisite. Nüüd on teie enda kord.

    Gruusiaga on teised lood. Seal on väga terav vastasseis valitsuse ja rahva vahel. Rahvas omakorda on seal jagunenud piirkondade vahel, svaanide ja kartveelide arvamus mistahes küsimuses langeb harva kokku. Lisaks on neil väga mõjuvõimas ja väga venemeelne kirik. Sellest hoolimata olid Tbilisis selle aaastatuhande suurimad meeleavaldused. Osseetia ja Abhaasia on neil ka kenasti meeles (aga muidugi ei tea ega mäleta nad midagi sellest, mismoodi Gruusia ise neid rahvusgruppe eest ja tagant trukkis...) Aga Gruusia on riigina suht patiseisus oma Venemaa majanduse sõltuvusega. Neil ei ole seal eriti häid valikuid.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Süüria vabatahtlikud pidavat suuresti selle argumendiga Ukraina kaitseks võitlema minema, et "me vihkame Putinit", sest neil on Aleppo pommitamine jms värskelt meeles.

      Kustuta
    2. Ma pole seda kuulnud. Loodetavasti on see tõsi

      Kustuta
    3. no näiteks (andes endale aru, et anecdotal evidence):
      https://mobile.twitter.com/samisami967/status/1498981530361868298

      (kuigi ta mainib lõimes muu hulgas ka seda, et kahju, et maailm Süüria pommitamise ajal nii tähelepanelik ei olnud, aga ikkagi identifitseerib end pigem ukrainlastega.)

      Esimest korda lugesin ma sellest mingist artiklist või kommentaarist Inglismaa Putini-vastaste meeleavalduste kohta. Et seal olnud palju süüria pagulasi ja kui küsiti, miks teie tuliti, öelnud et "we hate Putin".

      Siin on üks Oxfordis elava süürlase artikkel:
      https://www.atlanticcouncil.org/blogs/menasource/the-russian-invasion-of-ukraine-happened-because-the-world-gave-vladimir-putin-a-free-pass-in-syria/

      Kustuta
    4. PS: mu elukaaslase fiidi on äkitselt siginenud palju kurdide postitusi (üksikute inimeste tehtud, veebiväljaannete nupukesi), tunnevad muudkui Ukrainale kaasa.

      Kustuta
  4. Ja hirm, et sõda normaliseerub, on vist kõigil. Eriti muidugi ukrainlastel endal.

    Revolutsiooni Venemaal ei tule. Selleks on vaja liidrit, aga seda pole. Ka mingit paleepööret ei tule. Putin on selles vallas väga osavalt mänginud ja enda absoluutse võimu suurepäraselt ära kindlustanud.
    (Ja kui ma nüüd eksin, siis rõõmuga.)

    VastaKustuta
  5. Maailm teeb täpselt samu vigasid, mis enne 2 maailmasõda, muudkui annab järele diktaatorile ja too saab sellest ainult julgust juurde. Kuulsite mis Biden ütles võimaliku vene keemia või taktikalise tuumarelva kasutamise kohta. Venemaa maksab kõrget hinda (kordab nagu rikkis grammafon ja Putin naerab pihku) aga sõdima me küll ei hakka nendega, muidu tuleb 3 maailmasõda. Selle peale tasub vaadata endise NATO ülemjuhataja Wesley Clarki intervjuud: Ukraina on lihtsalt esimene lahing 3 maailmasõjas, mida varem lääs seda endale tunnistab seda parem. Venemaa juhitud tee kolmandasse maailmasõtta oleks saanud peatada teise Tshetsheeni sõja ajal jõuliselt reageerides, Gruusiast ma ei räägigi. Krimmi puhul oldi juba hiljaks jäänud ja Ukraina sõda on tõepoolest 3 maailmasõja esimeseks lahinguks nagu Poola vallutamine oli enne teist. Vene maad ja rahvast ravib fashismist ainult massiivne lüüasaamine sõjas. https://www.youtube.com/watch?v=RFXArMvzRjg

    VastaKustuta
    Vastused
    1. tt, jah.
      Mina hetk tagasi ühes eravestluses:

      "Kuidas tuua rahvast massipsühhoosist välja? Saksamaa puhul oli selleks vaja totaalset sõjalist kaotust, riigi sisulist okupeerimist, Nürnbergi protsessi ja [paljusid] aastaid."

      Kustuta
    2. Saksamaal oli normaalne ajalugu. Hullus sai läbi ja pöörduti tagasi normaalseks.
      Venemaa ei oska tsaarita elada. Ja elagu. Aga omaette.

      Kustuta
    3. Veretult saaks asju ajada, ega venemaal rahvast ketis ei hoita. Vaja oli sanktsioone venelaste vastu nüüd on mõlemal pool nagu win win. Lõpuks võidakse moodustada ida ja lääne Ukraina vabariik nagu saksaga tehti. Ukrainlased on nagu indiaanlased USA ja Venemaa vahel. EU peab niikui niitulevikus ainult tuulejõul ja peeru valgel elama hakkama. :)
      Kui sõda läbi saab saab targalt öelda mis sõda see oli, järsku on hoopis 100 aastane sõda või hoopis esimene tuumasõda.

      Kustuta
    4. Teemast kõrvale, aga lihtsalt repliigi korras:
      “…tasub vaadata endise NATO ülemjuhataja Wesley Clarki intervjuud.” ENDISE. Mulle on juba paar aastat silma hakanud, et ENDISED asjapulgad, olgu siis sõjaväelased või poliitikud vms on kriiside ajal kõvad sõna võtma. Kusjuures tihtipeale tunduvad nende sõnavõtud (vähemalt minusugusele tavainimesele) hetkel võimu juures olevate tegelaste sõnavõttudest mõistlikumadki. Aga kui needsamad ENDISED ise pumba juures olid, tegutsesid nad tihtipeale moel, mis tavainimese soovidele ja loogikale vastu käis. Miks aru ja/või julgus välja öelda alles tagantjärgi pähe tuleb, ah?

      Kustuta
    5. Mul meenus eile õhtul teatrist tulles see artikkel: https://www.cbsnews.com/news/what-the-last-nuremberg-prosecutor-alive-wants-the-world-to-know/

      "Do you think the man who dropped the nuclear bomb on Hiroshima was a savage? Now I will tell you something very profound, which I have learned after many years. War makes murderers out of otherwise decent people. All wars, and all decent people."

      Kustuta
  6. Kui NATO astub sõjategevusse, siis oleme meie, Leedu, Läti, Poola selle idapiir. Ja just meie pihta hakkavad lendama Venemaa raketid, kui mitte tuumapommid. Kas see Ukrainat kuidagi aitaks, ma ei oska ennustada. Aga seda sõda NATO ei võida, sest Venemaad pole kellelgi õnnestunud vallutada või alistada, ei Napoleonil ega Hitleril. See maa on selleks liiga suur.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tõsi. Aga kui Venemaa anastab Ukraina, siis on Baltikum järgmine. Ehk siis, me jõuame sõtta Nii ehk naa.
      Täna sekkudes on võimalik, et kuna kõik väed on lõunas, siis siia lihtsalt ei jagu.
      Ja tuumasõja korral on mäng nagunii mängitud. Pole oluline, kes võitis. Me kõik alustame nullist.
      NATO pole tegelikult ju vaja Venemaad vallutada. Vaja on kinnitust, et nad annavad alla, tunnistavad Ukraina terviklikkust ja elagu rahus edasi.

      Kustuta
    2. Militaareksperdid teevad üks-kaks-kolm selgeks, et NATO jõud on mitmekordselt Venemaast üle. Rahustuseks mõned näited:
      -inimjõud (aktiivteenistus) NATO vs. Vene 3 - 1
      -kaitsekulutused 13 - 1
      -soomustehnika 1,4 - 1
      -õhuväed (ründe/kaitse) 3,6 - 1
      -merejõud kokku 2,5 - 1

      Tore märkus kellegi feissari seinalt: riik, mille vapil on kana, ei võida ühelgi juhul riiki, mille vapil on kahvel:)

      Kustuta
    3. Ainult et venelaste fanaatilist sõjaarmastust pole NATO sõduritel välja panna. Nad on võõrastel maadel piisavalt sõdinud, sealt ära tulles tõdedes, et, selliseid sõdu pole võimalik võita.

      Kustuta
    4. Ega vene _sõduritel_ ka praegu seda fanaatilist sõjaarmastust eriti kuskilt ei paista.

      Vene propagandistid on teine lugu, aga nemad ei pea ise sõdima.

      Kustuta
    5. Mul on raske uskuda, et nad Eesti kallale tuumarelvaga tuleksid - me oleme ju nende enda suurlinnadele nii lähedal.

      Kustuta
    6. Jah, meie vaatest oleks abiks, kui pealinn tagasi Neeva äärde toodaks.

      Või siis Narva, nagu algselt plaanitud. Kui poleks tulnud toda ootamatut tuisku 1700. aasta novembril ja rootslased poleks esimest Narva lahingut täiesti uskumatul, imetabasel ja jumalmasinast kombel võitnud, oleks Peeter Suur teinud pealinna Narva, Eesti kubermangust oleks saanud selle eeslinn, mingit Balti erikorda poleks tulnud ja eesti rahvast / keelest / kulutuurist poleks keegi iitsatanud ka. Kogu meie riik ja värk on ühe konkreetse päeva konkreetse ilma tulemus, Jumala and.

      Kustuta
  7. “Sest mul on hirm, et Ukraina sõda taandub meediadündmuseks, mis paari kuu pärast vajub teiste pealkirjade alla.”
    Jah. Ma mõtlesin ükspäev sama. Ja et miks eestlastel on kaastunne Ukraina puhul nii kerge tulema. Ma arvan, et peamiselt seetõttu, et Eesti on Ukrainale füüsiliselt nii lähedal, ja Venemaale veelgi lähemal. Nii inimlik on, et meid puudutab enim see, mis meid ennastki tabada võib. Ja see, mis meedias kergesti kättesaadav.
    Ma siin ükspäev (mõttevahetuse käigus sõbraga) võtsin Wikipedias lahti List of conflicts in Africa. Kilomeetripikkune nimekiri, millest, pakun, keskmisel läänemaailma inimesel aimugi pole. National Geographic vahel kajastab neid õudusi seal, justkui teisel planeedil toimuksid need sõjad.
    Et siis jah, mu kommentaari mõte on see, et geograafiline lähedus on kindlasti üks kaastunnet suurendavaid aspekte, ja ajalooline kana samuti, mis Eestil Venemaaga kitkuda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Epp, mul oli just ükspäev sõbrannaga sarnasel teemal arutelu. Tema väitis, et on ebaõiglane, et Euroopa ja Ameerika praegu nii aktiivselt ukrainlasi aitavad. Tema arvates on rassistlik, et Lähis-Idast tulnud põgenikke sama entusiastlikult ei abistata. Aga minu meelest ei ole see rassistlik, fakt on see, et meie ei jõua ju kah tervet maailma aidata ja neid kõiki oma ülalpidamisele võtta. Samas ma ei näe, et need riigid omalt poolt abikäe ulataks kui eurooplastel on abi vaja. Ja see, et endasuguste tegemised rohkem korda lähevad, on tõestatud psühholoogiline fakt! Mina näiteks märkan praegu kõige enam väikeste lastega emasid. Kui mul endal veel lapsi polnud, ei märganud ma neid kaugeltki mitte sama palju ja sama suure empaatiaga.

      Lisaks - kui mul kanad olid, panin tähele, et nad hoiavad omavahel gruppidesse. Punane kõndis alati punasega kõrvuti, valge valgega ja pruun pruuniga. Mina nägin sellist asja esimest korda, kuna vanaema juures olid alati ainult valged kanad olnud ja gruppe ei eristunud. Kui sellest blogisin, kirjutas keegi, et see on kohastumus vaenlase vastu. Üks valge kana punaste kanade kambast paistaks paremini välja kui valgete kanade kambas, seepärast hoiavadki kokku. Guugeldasin ja tõsilugu! Looduslik kohastumus!

      Lisaks näen seda immigrantide peal - kõik hoiavad oma rahvaga kokku. Eestlased eestlastega, indialased indialastega, filipiinod filipiinodega jne. Tänu oma kanakogemusele hakkasin märkama rohkem.

      Pagulaste vastu võtmisega on see asi ka, et kõik riigid tahavad tegelikult selliseid, kes suudavad nende kultuuri sisse elada, on omalt poolt millegagi kasulikult (lähevad tööle), ei tekita probleeme jne. Ukrainlased on meie jaoks lihtsalt sarnasema kultuuriga kui näiteks süürlased. Jällegi - on see siis rassism või lihtsalt fakt, mine sa võta kinni.

      Pikk jutt. Ma olen juba tükk aega tahtnud sellest teemast blogida, aga pole aega olnud. Nüüd risustan teise kommentaariumi :)

      Kustuta
    2. Anu, ma olen sinuga nõus. Kusjuures mul ei tulnud rassismi-teema pähegi, kui kommentaari kirjutasin. Aafrika näidet tuues pidasin geograafilist kaugust/lähedust silmas, mitte kultuurilist.

      Kustuta
    3. minu jaoks on väga lihtne põhjus, miks praegu suuremat sidet tunda: sisuliselt on Ukraina hetkel rinne ja meie nende tagala, aga igatahes seotud, ses mõttes, et nagu Indigoaalane siin ennegi ütles: me saame tagala suhtelist turvalisust nautida ainult seni, kuni rinne vastu peab.

      Kustuta
    4. Ukrainast tulevad pagulased on enamuses naised-lapsed, mehed kaitsevad kodumaad, jäädes Ukrainasse. Vaadates pilte pagulastest, kes tulevad lähis-idast on hoopis vastupidine pilt, enamuses noored mehed, mõni üksik naine(sed)-laps(ed)kaasavõetud, et tekitada kaastunnet.

      Anu kirjutas õigesti, et samastume eelkõige sarnastega, kes sobituvad meie kultuuriruumi ja meie tavade-harjumustega. Aafrika ja lähis-ida - jääb eurooplasele/ameerikale kaugeks, ka kultuur ja tavad on erinevad ning vaatamata pikale koloniaalperioodile - ei ole (ega saagi) juurdunud euroopalik lähenemine. Igaüks jääb ikka oma juurte juurde või pöördub nende juurde tagasi.

      Ukraina võeti nõukogude liitu 1922 ja 1930ndatel algas venestamine, kus Stalin kasutas äärmusliku võtete, tekitades kunstliku näljahäda (Holomodor), et rahvast allutada - hirmu ja õudust külvates. Venemaa ei ole muutunud, oma tahte pealesurumiseks kasutatakse valimatut pommitamist (võrdluseks kasvõi 9 märts 1944 Tallinn).

      Ukraina on suur riik, kui tema vastu ei pea...siis millised on Eesti/Läti/Leedu võimalused? Nato vihmavari kaitseb? Mitmel rindel korraga ei jõua Venemaa sõdida, kuid kas see jõud raugeb ja vajub kokku?

      Hämmastab Hiina, kes pooli valimata ootab tulemust, et lõigata sellelt omakorda kasu...sellest ei räägita veel. Arvestades Hiina kokku kahmatud maavarasid Aafrikas...ei imesta, kui nad varsti Urali all on.

      Kustuta
    5. Hiina puhul on kõige koledam see, et nad siseriiklikult jagavad ainult sama sõnumit mis Venemaa. Kõik muud kajastused on keelatud. Sanktsioonid pole ilmselt nii ranged kui Venemaal endal, aga töötavad ikkagi.

      Ehk siis nii Venemaa kui Hiina on oma riigi sisese kommunikatsiooni keskse kontrolli alla saanud. Ja suudavad oma rahva mõtlemist keskelt juhtida nii nagu soovivad.

      Jube.

      Kustuta
    6. Eesti ja teiste idabloki riikide ja nende rahvaste tugev reaktsioon ei üllata, esiteks ajalooliste kogemuste pärast, ning teiseks, et samahästi oleks võinud (ja võivad veel olla) samas olukorras Ukraina asemel nemad. Ka Hiina kalkuleeritud malemäng ei üllata, ei huvita Hiinat oma riigi elanikud, ei huvita neid ukrainlased, Hiina proovib olukorrast maksimaalset kasu lõigata.

      Euroopat ja USA raputas ühelt poolt Putini jõhkrus ja jultumus, aga see raputus oleks jäänud tulemata, kui Ukraina ei oleks nii ühtse ja visana vastu hakanud. Siia juurde veel ukrainlaste viimase peal propaganda (vabandust, PR), mille tõttu koondusid nende selja taha ka lääneriikide inimesed, tehes poliitikute otsused saktsioonide kehtestamisel ja Ukrainale abi andmisel selle võrra lihtsamaks. Ja lääne leige reakstioon Putini Krimmi avantüürile näitab selgelt, et "aga selline asi siin meie Euroopas" ja "ukrainlased on siiski valged inimesed" üksi ei tähenda mitte midagi. Oleks Putin rahulikult oma konna edasi kuumutanud, poleks Ukraina seekord valmis olnud, oleks USAs ikka veel Trump võimul jne, siis vaevalt et sellist reaktsiooni oleks järgnenud.

      Ukraina rahva ja riigijuhtide ühtsus on ka see, miks see sõda eristub teistest geopoliitilistest konfliktidest, teeb olukorra selgemaks ja poole valimise lihtsamaks. Konfliktid paisuvad üldjuhul juba algselt ebastabiilsel pinnasel, olgu see siis ajalooliselt kujunenud või kellegi tekitatud (nukuvalitsused), ja nii on raskem erinevatest narratiividest "õiget" poolt valida. Näiteks seesama Valgevene -- me teame, et valimised ei olnud demokraatlikud, aga kui nüüd mõni teine riik läheks appi Lukashenkat maha võtma, siis kas tegu oleks Valgevene rahvusriigi ründamise või despoodist "vabastamisega"?

      Kõige rohkem üllatas ÜRO reageering, ehk et nii paljud riigid mõistsid Venemaa agressiooni hukka -- sh Aafrika, keda on ometi ajalooliselt valgete poolt nii palju kotitud (ja suurkorpid teevad seda edasi). Ja muide, see omasuguste poole hoidmine lihtsalt selgitab, miks inimestel on kalduvus rassismile, mitte ei ütle, et selline käitumine "õige" on. Sellest aru saamine peaks lihtsalt aitama mõistusega sellistest loomupärastest eelistustest üle olla.

      Mis puudutab propagandat ja info/meedia kontrollimist, siis mul on väga raske Venemaal elavatele tavalistele venelastele süüks panna, et nad usuvad Putini narratiivi, mida on neile ametlike kanalite kaudu nüüd juba 10+ aastat söödetud. (Des)informatsiooni jõudu näitab see, et ka siin täiesti vaba meediaga riikides leidub (ja kaugeltki mitte ainult vene rahvusest) inimesi, kes samuti Putini propagandat usuvad (usutakse ka lamedat maad, eks). Ja Putini Venemaa on infosõjas ikkagi meister, arvestades seda, kui hästi neil on õnnestunud USAs ja Euroopas polariseerimisele ja valeinfo levikule kaasa aidata.

      Kustuta
  8. NATO ei saa praegu sekkuda, neil on teine funktsioon. NATO kaitseb, mitte ei ründa. Kui Venemaa ründab NATO liikmesriiki, näiteks Eestit, astub NATO mängu. Kui asi selleni läheb, et NATO peab sekkuma, ongi kolmas maailmasõda käes ja sellest on kõigil ainult kaotada lõppkokkuvõttes, Ukrainas sest miskit suurt paremaks ei lähe.

    Need meetmed, millega Lääs praegu Venemaad survestab, on tegelikult väga tõhusad, aga läheb lihtsalt aega, et hakkaks korralikult mõju avaldama. Kolmanda maailmasõja korral oleks sama olukord, mis praegu Ukrainas, ka Eestis (ja paljudes muudes riikides). Lisaks tõuseks oluliselt see tõenäosus, et Putin oma haiget saanud egoga selle tuumarelva ikkagi käiku laseb ja noh, siis ongi maailmal kriips peal.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ma olen oma mõtetega sealmaal, et see, millal Putin peab parajaks tuumapomme loopida, ei sõltu nagunii millestki, mida meie teeme, vaid mingist moonutatud ettekujutustest, mis ta peas käib. Järsku hoopis nii, et keegi teeb temast karikatuuri - viskab pommi. Tähendab, ma muretsen selle pärast umbes sama palju nagu asteroiditabamuse pärast, see on asi, mille juhtumist ei saa mõjutada.

      Kustuta
    2. Ma arvan, et tuumarelvani läheb asi sel juhul kui tüüp näeb, et Ukrainlased teda liigse vastupanuga "solvavad" ja piisavalt "ei austa". Kui keegi teine kasutaks viimases hädas enda kaitseks siis Putini tuumalävi hoopis madalam ja seotud väärastunud egoga. Kogu see sõda ju põhjustatud soovist enda nimi ajalukku kirjutada. Ongi kirjutarud, veriste tähtedega Hitleri ja Stalini kõrvale.

      Kustuta
    3. Ma saan põhimõtteliselt aru, et NATOl on kaitsev funktsioon, aga täpsemalt keda NATO Lähis-Idas kaitsmas käis? NATO poolt konflikti sekkumine ei oleks pretsendenditu, kuigi ega ma ka täpsemalt neid sõjalispoliitjuriidilisi nüansse ei tea (kas seal oli "rahu", mida sai valvamas käia, aga Ukrainas ei ole?). Eks integrity hoidmine on muidugi oluline, aga seda eelkõige ülejäänud maailma jaoks, mitte Putini. Putin leiab alati ettekäände.

      Kustuta
  9. Ahelkommenteerin, vabandust.
    …ja siis on muidugi see vana hea “follow the money” teema. Sõdu, niipalju kui mina tean, ei juhita praegusel ajal vaid kindralstaapidest. Relvatöösturitelgi on oma sõna öelda, ja lobitööd teevad nad teadagi hästi. Jätkuv militaarne visisemine toob pikemaaegselt ja rohkem sisse kui ühekordne kõva (tuuma)kõmakas.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Venemaa puhul ma küll ei näe sidet relvatööstus kompleksiga. Suur enamus kasutatavast kraamist nõuka ajal tehtud. Ukraina pool saab lääne abi ja muidigi teeb kõva reklaami nii tanki kui õhutõrje manpadidele. Samas on ju selge et kõik peale venemaa oleks eelistanud sõjale rahu.

      Kustuta
    2. Ma ei pidanud silmas Venemaa relvatööstust, vaid NATO riikide oma - oleksin pidanud täpsemini väljenduma.

      Ma pole küll sõja-asjanduse spetsialist, aga (lääneriikide) relvatööstusest rääkides - ma ei arva, et see majandusharu tingimata sõjale rahu eelistab. Seda arvamist kinnitab ka praegune aktsiaturg.

      Kokkuvõtvalt: mu kommentaari mõte oli, lääneriikide relvatööstus lõikab nö. vanamoodsast sõjast hulga rohkem profiiti kui tuumasõjast.

      Kustuta
  10. Ukraina puhul on vast ka see, et neid siin nii palju tööl on. Mitte ainult geograafiline lähedus. Kui ikka Kolja ja Dima on sul korteris remondi teinud, lõõpinud, siis mõtled neist teisiti. Ja mulle isiklikult avaldab sügavat muljet nende patriotism ja tahe oma maad kaitsta.

    VastaKustuta
  11. Kui Ukraina saab piisavalt tuge relvastuse näol, siis nad tulevad toime. Probleemid õhutõrjega ja kaugtule mahasurumine on järgmiste päevade teema, muuga on OK. Eelpool kommentaarides on vist sõnu pagulane ja sõjapõgenik ja immigrant üsna vabalt kasutatud, süürlased jt olid ju enamuses noored mehed, otsimas paremat elu Euroopas, ukrainlased on naised lastega. Tajute vahet? Ja mehed võitlevad kodumaa eest, et seal hiljem jälle elada, milleks muuks?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks muidugi, seda ma mõtlesingi nende patriotismi all. Uudistest käis just läbi, et 200k meest pöördusid kodumaale tagasi. Samas faktiliselt tuleb ka mainida, et mehed ei saa enam riigist välja, isegi kui tahaks.

      Kustuta
  12. Arvamusartikkel CNNilt. Kas kirjasolevat nüüd otse lootustandvaks saab nimetada, aga pessimism see kindlasti ei ole, mistap mõtsin, et lingin siiagi.
    https://www.cnn.com/2022/03/13/opinions/putin-bombs-and-ukraine-resists-column-galant/index.html

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ise vaatasin Ukraina poolel hukkunute arvu ja tsiviilohvrite suurem hulk paneb kohe mõtlema, et kui tsivilistid on nagunii sihtmärk, siis oleks lausa julgem tunne hoopis ise võidelda.

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!