Ma olen nüüd valmis #aastanaiskodukaitses

Ma tahan Eestit kaitsta. Ma tahan õppida Eestit kaitsma.

Täna saatsin avalduse Naiskodukaitsega liitumiseks.

Mul on viimasest militaar- sõjalise-pioneeri- Põuavälgu õppest liiga mitu aastat möödas. Esmaabi- koolitusi on regulaarselt olnud, aga tõsi, et kui kellelgi hakkaks paha, siis üliveendunult ma ei tegutseks.

See otsus ei tulnud kergelt. Ma panen enda jaoks kirja kõhklused ja kahtlused, et hiljem vaadata, palju neist reaalselt täppi läksid.

Kui ma mõtlen sellele organisatsiooni peale, siis tuleb mulle silme ette pr.AE. Ma füüsiliselt kardan naisi ( ja mehi), kes, laenates Reeda väljendit, ütlevad Kuidas Asi On. Kardan neid, kes räägivad vahetpidamata, kas siis kõrge pineva või pehme ja leebe ühtlase häälega. Kas ma suudan konflikte vältida ja rahulikuks jääda.
Ma keeldun osalemast igasugustel religioossetel riitustel a la õnnistamised. 
Mul on tõsiseid probleeme distpliini, reeglite ja autoriteetidele allumisega.

Ja mul on siiani psühhotrauma paraadide, rivistuste, vormide jms osas. NKK äpp ( mis on super hea, lae palun alla!!) nimi, "Ole valmis", tekitab mus mõõduka hüsteeria, sest oma eelmises elus pidin ma vastama sellele "Alati valmis!"... Ja kõik see eelnev on üks põhjustest, miks ma tahan liituda. Et ükski Eesti laps ei peaks seda kunagi enam tegema.

Tutvustusüritusel võeti osa neist hirmudest maha. Aga üks nüanss jäi painama. Mõned naised küsisid. Kui ma olen küberkaitse-, teraapiakoerte-, vaimse tervise-, kokanduse- jne ekspert, kas te leiate mulle rakendust. Vastus oli liiga kõhklev, et kaitseliit on suur organisatsioon ja küll ikka.. aga mulle jäi mulje. Rõhutan. Mulje, sest ma pole päevagi selles organisatsioonis olnud ja äkki ei võeta vastugi.. et see on loodud ikkagi 30-date ideaale silmas pidades. Naised aitavad. Koovad käpikuid ja keedavad suppi. Mitte sina ei täienda organisatsiooni, vaid organisatsioon täiendab sind.
(Ning jah, Anu, ma olen võitlev ja radikaalne kallutatud feminist :) :))

Olen minagi 'Sõpru' või "Seksi ja linna"või 'Last Christmas" videod vaadates õhanud, et tahaks ka.. sellist mõnusat kampa .. ja siis kiiresti keelde hammustanud. Sest tegelikult. Päriselt. Ei taha. Ei taha, et keegi kogu aeg külas on ja külmkapi tühjaks sööb. Ei taha tundide kaupa lihtsalt istumist ja mitte millestki mulisemist. Ei taha naistega köögis vaielda, kas porgandit panna või mitte, samal ajal, kui mehed huvitavaid asju arutavad... 

Ma ei suuda..

Hiljuti oli mul suurepärane väljakutse veeta üle pika aja terve nädal suures seltskonnas. Ma tõesti pingutasin. Aga see on mulle raske. Mind väsitab suurtes seltskondades paratamatult kaasnev seletamine, passimine, kooskõlastamine... Näide. Jõuame nädalavahetusel. Pühapäeval on poed kinni. Kohalik teab, et vist on lahti üks pisike tanklapood. Hommikusöök on meil olemas, arutame, mida õhtusöögiga teha. Blablabla... Kuulan ja ei usu kõrvu.  Kui selles poes on ok valik, teeme ise süüa, kui pole, sööme väljas. Lihtne otsus. Lähme edasi. 

Inimesed jäävad hetkeks vait. Ja.. jätkub blablabla... Et igaüks saaks sama mõtte omal viisil väljendada. Liiga paljud inimesed räägivad, kuigi neil pole midagi öelda. Liiga paljud inimesed räägivad, et peletada vaikust. Liiga paljud inimesed  räägivad ainult iseendast.
Milleks..
Ma tean. Ma olen kärsitu, rumal, isekas ja arrogantne.

Ma ennist kirjutasin, et mul on raske alluda, aga täpsem on, et mul on reeglitega oma suhe. Mulle meeldivad eelnevalt kokkulepitud mängureeglid. Reeglid, mis annavad mulle vabaduse.

Ära ütle mulle, mis kell me sööme hommikust. Ütle, mis kell on väljasõit, et ma saan teha oma plaanid, kas pesta ja kuivatada juukseid, käia vetsus jne . Ja võib olla, et ma jõuan ka teistega koos sööma, aga võib-olla mitte.

Ära ütle mulle, et ma pean vaenlasi tulistama. Ütle, miks ja mis on eesmärk. Tartu teletorni deaktiveerimine, et vaenlane ei saaks infot. Okei. Ma teen seda, ja otsustan ise, kas mõistlikum on tulistades, koroonaga nakatada või piinata.

Ma toon ühe näite veel. Seltskond, kus ma olin, armastab väga mängida lauamänge. Mina ei suuda. Ma ei suuda olla tundide kaupa paigal, tehes täiesti mõttetut asja. Ajast on kahju. Aga alguses üritasin olla normaalne. Tegemist oli äärmiselt segaste reeglitega, igava ja küsitava sõnumiga mänguga, kus omavahel võistlevad fašistid ja liberaalid. Algas nii, et kantsler määrab peaministri. Miks, küsin mina. Aga vabad valimised? See on ju mäng, seletavad teised. 

Õnneks sai see mäng kiiresti läbi. Liberaalid võitsid. Miks sa rõõmustad, imestavad teised, sina ju kaotasid?

Mina jälle ei saa aru, kuidas ma saaksin olla kurb normaalsuse võidu üle. 

Mu aju lihtsalt töötab teisiti.

Mul on elus vähe põhimõtteid, aga üks on kindlasti. Kui reegel on rumal, siis tuleb see ümber teha. Sest lisaks ülemusele, firmale, riigile, esindan ma ka iseennast. Ja kõik mu teod või otsused kuuluvad mulle. Mina vastutan nende eest.

Ühesõnaga.

Mul on palju kõhklusi ja kahtlusi. Kuidagi on viimasel dekaadil olnud nii, et iga kord, kui ma plaanin oma elus mingit potentsiaalset muudatust. Juhtub midagi rubriigist " Ei ole võimalik", mis seda takistab. Nii ka seekord, need takistused vääriks omaette postitust.
Vahel olen ma seejärel käega löönud. Vahel ignoreerinud ja siiski mõtte teoks teinud. Midagi halba pole juhtunud, aga nagu käesolevalt pildilt näha, olen küll midagi uut juurde õppinud, aga elu pole endiselt muutunud.
Õnneks näidatakse kord paari aasta tagant filmi "Kõigele jah". Tobe komöödia, millel on minu jaoks äärmiselt inspireeriv sõnum. Ütle võimalustele jah.

Ma tõepoolest tahan neid koolitusi läbida. 

Igale liikmele tehakse taustakontroll. Nii et võimalik, et selle postituse pärast mind vastu ei võeta. 

Ja siis oleks kahju. Sest mina olen valmis.