Nostalgianeljapäev. Mõnusam on malevas.

suveparadiis

EÕM saab 50, elagu õmm.. ! Mina olen oma hinges ja südames õmmikas.
Esimene aasta oli 1984 linnarühmas. Riisusime kodulinna parke ja viimistlesime äsjaehitatud uue teatrimaja ümbrust.

Aga tahtsin PÄRIS malevasse. Ning aasta hiljem võtsin sõbranna näppu ja me läksime Oravale.
Meie rühma meespere oli komplekteeritud tehnikumipoistest. Tüdrukud oli linnast, kes kust. Meie kahekesi olime noored ja naiivsed. Ning saime tõsise kultuurišoki. Sellist läbu ja joomist pole mu tänaseks juba paljunäinud silmad hiljem näinud,

Hea oli see, et sain sealt sõna otseses mõttes templi mällu- alkoholi hakkasin ma tarbima alles ülikoolis, sest kõige selle nägemine oli õudne. Sugulased, kes mu vanemaid hurjutasid, et malevas lähevad lapsed hukka  võisid olla päris rahulikud. Kui mul algul võis see risk või kavatsus ollagi, siis peale reaalsuslööki enam mitte.
Meid majutati alguses vanas koolimajas. Magasime kõik koolimaja võimlas madratsitel. Sinna alevisse ehitati parasjagu uut koolimaja, mille läikimalöömisel oli mul paar aastat hiljem au osaleda...:)
Komandör Helle oli meist vaid mõned aastad vanem, küll siiski täisealine. Ilma kogemusteta ning valis strateegiaks- olla semu ja sõber.
Sõbranna pidas vastu nädala. Mina jäin lõpuni. Sest kui nad parasjagu ei joonud, olid nad päris toredad inimesed. Ning oluline oli see, et umbes keskpaigas- tollal kestis malev ca poolteist kuud, koliti meid  Oravale, vanasse tallu. Kaev oli rämpsu täis ja umbes. Kemps oli õuepeal.
Aga minu jaoks jõudsime me paradiisi.
Mu vanemad, ma ei mäleta miks, ju tõid meile maasikaid, sõitsid sealt läbi. Ema oli näost kriitvalge, isa tavapäraselt entusiastlik ja optimistlik väitis, et solgisurma pole keegi surnud...
Komandör Helle muutus seda kuuldes tõsiseks ning tegelikult tallu kolimisest saadik muutusid asjad pisut paremaks.
Hommiku ja õhtusööki tegime me ise. Kolhoos andis meile kaasa nö suhoi pajoki, milleks 95% juhtudel oli sai-leib, tomat-kurk ja konserv räim tomatis. Möödus paarkümmend aastat, enne kui ma taas seda süüa suutsin..

head filmitegijad ja noorem põlvkond. Palun pange tähele et 86-88 ei kandnud keegi kaelarätti. Meie maakonnas kanti kaelarätikut vaid Lenini sünnipäeval ja malevanõukogu ühispildil. Lisaks selline pisike detail, et suur osa malevlastest oli pioneerieast väljas. Me võisime olla pigem komnoored

Sõbranna ütles järgmisel suvel konkreetse- ei. Mind see ei hirmutanud, ma tahtsin tagasi. Läksin ja jäin, kuni ma välja kasvasin.
See oli esimene kord ning sealtmaale ma teen ja lähen alati kuhu ma tahan, ka siis kui " keegi kaasa ei tule".
Meie komandöriks sai Mart. Kohalik ajaleht (nad tegid meist artikli) väitis artiklis, et konkurss oli 40 inimest kohale. Mina kusagil konkursil ei osalenud, aga Mart tegi kõike nn õigesti. Koos olid tõelised egod, aga ta suutis panna meeskonna toimima. Me kogunesime korduvalt kevadel, suhtlesime, mõtlesime välja logo ja diviisi ja pluusi...

Ma ei tea kas põhjus oli see, et üks tüdrukutest oli kõrvalkolhoosi esimehe tütar või et pooled lapsed olid nn oma kolhoosi lapsed. Aga talus oli tehtud kõva upgrade. Meil olid magamiseks narid. Kaev oli puhastatud, Pesemiseks oli ehitatud varjualune, kust sai topsikutest vett niristada. Toitlustamine toimus 3 x päevas kolhoosi sööklas. Kemps oli endiselt üle õue. Praegu ei suuda ma seda ettegi kujutada, aga noor põis on noor põis. Mina käisin vetsus ainult enne sööki, siis kui meid bussiga keskusesse veeti. Seal sai vee peale tõmmata ja käsi pesta.

Jutud liikusid, et paljud rühmad komplekteeriti kokkutuleku edu silmas pidades muusika- ja spordikeskkooli lastest. Meie rühma laulu pooleks oli mõeldud meie linnakooli lapsed ja spordi poolt pidi esindama kohaliku maakooli lapsed. Peotäis rahvast oli ka mujalt. Tegelikkuses laulsime ja sportisime me kõik.

Ma olen nüüd mõelnud, et toonased kogemused olid esimene näide sellest, kuidas juht mõjutab. See, milline on juht määrab kollektiivi väärtused, näo, suhtumise, meeleolu...
Kohaliku kooli lapsed olid megatoredad. Väikese kooli asi, kõik tegid kõike. Nad olid püsti vaimustuses  ja ajasid meid närvi ja kadedaks oma lõputute  juttudega oma kooli direktorist Kalle K.-st, karismaatilisest mehest, kes viis neid matkama ja aitas korraldada igasuguseid üritusi. Ja see aktiivne suhtumine peegeldus ka meile. Positiivsus, entusiasm, keegi ei vingunud. Alati löödi kaasa ja käed külge.
Meie iidol oli Mart.  Malevast vabal ajal oli ta kohaliku ELKNÜ esimene sekretär ja millalgi 87-88 taheti ta millegipärast ametist vabastada. Siis käisin ma oma elu esimesel meeleavaldusel. Kõndisime loosungitega ümber parteimaja ja nõudsime  et Mart saaks koha tagasi..
oeh..:)

huvitav, et pildilt ei paistagi baar nii vinge, kui ta tegelikult oli:)

Rehe alla panime pinksilaua, rehetoast sai meie " baar". ahju kohal oli nööridest punutud ämblikuvõrk, kusagilt hangitud prozektor. Ja videodisko.  Loomulikult tantsisime ja tsillisime toona popi italiaano järgi, aga meie põhimuusika oli karmim; Manowar, ACDC, Led Zeppelin, Deep Purple... teine hobi oli meil vaadata kiirendusega Freddy Krügeri seiklusi.

Aeda rajasime võrguplatsi. Ning aita oli plaanis pesula, aga see jäigi pooleli. Talus oli ka suitsusaun, aga kuna meil õnnestus see esimesel korral peaaegu maha põletada keelati karmilt selle kasutamine,

Pesemine oli omaette teema. Ma ei tea, kas te olete teinud heina. Selle kolhoosi hein oli ilmselt pärit tuhamägedelt, igaljuhul päeva lõpuks olid kõrvaaugud, ninasõõrmed süsimusta tolmu täis.  Pesta saime vaid kaevuveega topsikust niristades.
Ja siin tulid mängu kohalikud.
Meie bussijuhiks oli olümpiasangari pojapoeg, kes kenadel päevadel viis meid Võrtsu äärde ujuma ning veel kenamatel omaenese koju sauna... Buss, nagu hiljem teiste rühmadega suheldes selgus, oli meil varandus. Lisaks ujuma minekule saime ka kontserditele, teistele rühmadel külla.
Paraku oli selles bussis vähe kohti:)
Üks poiss tuli alati viimasena ja kuna ruumi polnud, siis " pidi ta mu sülle võtma".
Eksole:)

Malevast rääkides peab alati rääkima ka ideoloogiast.
86 aastal, meie endi tehtud rühmalaulus olid read "sinitaeva all, musta mulla peal, paik valgel vabal maal..." Ehk siis nii, nagu progressiivsem osa eestlastest, pidasime ka meie "leppimatut  ja visa partisanisõda NL vastu ja vaba Eesti eest".
Ma ei pidanud sel ajal kahjuks päevikut. Vaid mõned kirjad ning ülestähendused on alles. Ja kirjutasin ma ainult tegelikult olulistest asjadest. Näiteks milliseid musimänge me mängisime, millise poisiga ja kui kaua ma tantsisin. Ning pikad ahastavad mõtisklused: ahh, ta vaatas täna minu poole, ta armastab mind; me tantsisme kogu õhtu ja siis jalustasime hommikuni ja ta suudles mind!, see on kindlasti armastus; täna ta ei vaadanud mu poolegi, ta ei armasta mind enam, ta ainult kasutab mind ära.... Kui see poleks must-valgelt kirjas, ei usuks ma ka piinates, et minu teismelises peas võis olla nii palju poisse...:)

Ma ei tea, kas kolhoosil meist ka kasu oli, aga meie saime rikkalikult, Aasta lõpus oli tasuta ekskursioon, ühe aasta käsime näiteks Odessas. Kolm korda päevas oli rikkalik maasöök. Ajalehes on kirjas et tublimad poisid teenisid paakümmend rubla päevas. Ma ei mäleta oma palka, aga mäletan et see oli väga suur. Ühe suve teenistuse eest ostsin tuppa mööbli.
Me tegime põhiliselt heina st ladusime heinapalle ritta. Vahel kõplasime, rohisime. Aitasime uue koolimaja ehitusel. Tublimad poisid teenisid väga head raha käsitsi kraavipervi niites või traktoriroolis.

ENSV ei pidanud lapstööjõu ekspluateerimist häbiväärseks. Meie tööpäevad võisid olla kuni 12 tundi pikad. Kuni pimedaks läks ja kaste maha tuli. Oli vaja, tuli teha.
Ja mulle meeldis see füüsiline töö. Imelikult kombel kodused peenrad nii ahvatlevad ei tundunud, aga seal oli see mõnus. Ja mulle meeldis, et meie üldine hoiak oli teha tööd kõvasti ja korralikult. Erand oli Sass, imemees, kes suutis alati leida võimaluse " hoida kuuriust lahti" või " rääkida töödejuhatajaga olulistest asjadest". Hiljem sattus ta sõjaväkke Saksamaale. Ning oli seal ülemuse autojuht, Me keegi ei imestanud.

Söök, nagu öeldud, oli rikkalik. Seevastu magada polnud aega. Mina aga vajan meeletult und. Ja nii ma magasin kus ja millal juhtus. Söökla ees muruplatsil bussi oodates, heinaküünis, vao vahel..

Kui eelnevas rühmas oli läbu, siis meil ei peetud heaks tooniks tüdrukute joomist. Poisid vahel jõid, aga mu eelmise rühma kaaslastega võrreldes olid nad lausa karsklased. Hiljem, kokkutulekul selgus, et me olime tegelikult erandid. Meist järgnevad põlvkonnad olid samuti hullud ja rikkusid tervist nagu jaksasid. Üleminekuaja lapsed, khm.

Me hoopis laulsime. Kogu aeg, vahetpidamata. Oli õhtuid, kus kaks poissi võtsid kitarri ja tunde

meie kuulus buss. Seksikate meestega

improviseerisid, meie ringis kaasa ümisemas ja hardunult kuulamas.
Kui ei laulnud, siis naersime. Ühel suvel oli teema, et rohimise ajal esitasid poisid meile "onu remuse jutte". Väänlesime vagude vahel naerust, mõni kaalikas sai ka kõblatud.
Ja sportisime.
Ja pidasime malevapulmi. Kolhoos laenas vankri ja hobuse ja tühjas lagunenud kabelis toimus pidulik laulatus.
Ja pasteerisime ja ristisime rebaseid
ja tegime nädalaid, kus me end nädal aega ei kamminud. Ei pesnud nagunii:)(karu ka ei pese, vaata kui tugev on)
Igast malevaaastast võiks ma rääkida tunde. Erinevad inimesed muutsid iga aasta eriliseks. Aga las jääb midagi ka tulevikuks.


Ma olen hiljem mõelnud, miks see aeg on minu jaoks nii päikesepaisteline ja ilus. Täna, praegu saan ma aru, et sama põhjus, miks mehed tahavad jalgpallitrenni. Me olime üks meeskond. Oli väiksemaid sõpruskondi. Aga kui oled 24/7 pidevalt koos, siis ei saa jääda kõrvale.
Grupist erinemise soov, oportunism tulid alles aastaid hiljem. Mulle meeldis, et me tegime kõike koos, see kuulumine, arvestamine.
Me olime ju teismelised. Must-valge, kirglikud, koos olid megaegod. Isiksused suure algustähega. Meid toideti sööklas, aga näiteks kui otsustasime õhtul pannkooke teha, lõppes see alati lahinguga erinevate koolkondade vahel suhkur vs sool, värske vs hapupiim.  Ja ometi oli väga tore. Mu elus pole hiljem olnud meeskonda, kus kõikide väga energiliste, aktiivsete ja kõvahäälsete inimeste energia ei moondu kakofooniaks ja konfliktiks, vaid sünergiaks.

Eestimaa loodus. Ma ei väsi kordamast, kuidas ma seda armastan. Need lõhnad, värvid, helid, valged ööd mis augustiks muutuvad pimedaks miljoni tähega suvetaevaks. Linnud ja heinamaa ja päikesepaiste...)

See oli imeline aeg, mis on kahjuks jäädavalt möödas. 

Uutel põlvkondadel on hoopis teised lood.