Kui te pole jõudnud, siis tv3s saab praegu järele vaadata.
"Klass" on selle kõrval morsipidu. Ma pean natuke end koguma, et mingeid emotsioone üldse väljendada.
Väga väga hea.
Lapsed - näitlejad, on väga hästi valitud, Eerik Kivisüdames jäid pisut rabedaks.
Kui loo sisu - julgus, olla hea ning hoolida, sõprus, -kõrvale jätta, siis kogu keskkond on ühelt poolt nostalgia aga samas tekitab arusaama, et midagi pole muutunud. Depressiivsed Eesti väikelinnad. On endiselt alles.
PS. Kui vaatate lastega, vajab vanemlikku selgitust. Kuna moraal ei olnud päris puust ja punaseks. Minu meelest. Aga kõik lapsed peaksid seda filmi nägema .
Lisatud hiljem:
Lugesin Jaak Kilmi intervjuud ja tema viitas, et oli silmas pidanud hoopiski religioosset tausta st piiblilugusid.
Täna tagasi mõtlen, siis ikkagi jäi puudu see, et halb ei saanud selgelt karistust. Isegi, kui mõte oli- "apsed, ärge kartke öelda, kui on mingi jama, saame aru ja ei karista"- siis, mu meelest on see pisut vale.
Ma tegelikult olen ka selle poolt, et rääkimine jne. Aga neil lastel oleks tahtnud küll vitsa anda. Või vähemalt nurka seisma panna.
No näiteks, mis järeldused tegi kogu loost Ariel?
Mulle tundub, et selle filmi sihtgrupp on tegelikult lapsevanemad. Alates sellest, kas ja kuidas me kuulame oma lapsi. Kas ja kuidas me sekkume. Millest me omavahel räägime, kuidas me oma lapsi täiesti kogemata hirmutame ja neis eelarvamusi loome. Stseen lõpus, kus Karmo isa oma poega lohutab.. võtab lausa sõnatuks. Kui järele mõelda, siis polnud selles filmis mitte ühtegi positiivset lapsevanema-mudelit. Kui, siis Karmo ema.
Ning tegelikult tegi mulle haiget ka kahe venna vaheline suhe. Kuidas saab olla nii, et ühes toas elavad vennad omavahel üldse ei suhtle.
Üks oluline sõnum, mida peaks lapsevanemad lastele selle filmi järel selgitama, on, et võimuga kaasneb ka vastutus.
On ju nii, et väga väga palju kurja siin maailmas tehakse just pealtvaatajate tõttu. Liidrite, kes kuritarvitavad oma karismat, tõttu.