Muidu väga hea. Loodetavasti tõlgitakse eesti keelde. Mulle meeldivad saagad. 17 - 20 sajand. Traagilist ja vähemtraagilist armastust. Aga eelkõige Norra ajalugu, müüte ja traditsioone. Lihtsate inimeste elu. Saladusi. Usku ja ebausku.
üks huvitav stseen.
Mehed arutavad- kui paneme elektriga käima meieri ja villavabriku, siis.. need on ju naiste alad. St naistel jääb tööd vähemaks ja aega üle. Kui naistel jääb aega üle, siis hakkavad vinguma ja taga rääkima.
Järeldus. Ärme tee seda.
Ma pole kunagi selle nurga alt asja mõelnud, et õigusi kärbiti (selle)põhjusega. Et naised olekski väsinud ja vaevatud, oli eesmärk omaette :)
Päris huvitav oli niipidi lugeda, et teine osa enne ja algus pärast. Tead, mis saab ja loed, kuidas sinna jõuti.
Kõige huvitavam oli ikkagi Norra ajalugu. (Kui siia juurde liita ka seriaal Õnnemaa, mis rääkis, kuidas nad nafta leidsid.) siis on huvitav, kuidas vaesest Rootsi võimu all olnud rumalast ja ebausklikust riigist sai maailma üks õnnelikum, võrdõiguslikum, rikkam riik. Ma tahaks sellest rohkem teada.
Hakkasin mõtlema, et kas kuningavõimu ja riigi õnnelikkuse vahel on korrelatsioon? Rootsi, Norra, Taani. Ja ega ka Inglismaal ja Hispaanias halvasti pole.
Ma ei tea miks mulle lugedes tundus, et see raamat meeldiks Reedale.
Kas teie olete ka tähele pannud, et kui räägime teistest, siis räägime endast. Näiteks, kui keegi räägib, kuidas ta ei taha olla nii ülikontrolliv, kui tema ema, siis võib kindel olla, et just see ta on. Ja kui keegi kirub kellegi kättemaksuhimu. Võib mürki võtta, et su vastas istub kättemaksujumal.
Selle pärast olen endale keelanud inimeste analüüsi. Pilt peeglist on liiga jube.
Mu kolleeg läks ära ja see töö anti mulle.
Ma kohe ei vastanud. Õnneks. Kolleeg küsis, kas sa palka ikka küsisid juurde. Praegu oled kahel ametikohal ja võtad niisama kolmanda juurde?! Just täpselt nii loll ma olengi. Sest mu motiiv on muu. Õppida midagi uut. Tõsta oma konkurentsivõimet. Aidata hädast välja. Susan, mu lemmik astroloog, üteb, et elu võimalus, ja mine sa tea, äkki ongi.
Ma kirjutan kogu aeg sellest, et peab olema tugev. Aga ise ma pole. Kui kolleeg poleks meelde tuletanud, oleks mu tööandja saanud kolm ühes. Mõtlesin siis, et äkki ongi päriselt karma ja saatus. Mul näiteks see, et töö saab otsa. Aasta - poolteist on hirmus. Hool ja hoobil pole vahet. Siis tuleb 8 tunnine, siis 6, siis 4 tunnine tööpäev... Ma olen põhitöö AJAL valmis kirjutand magistritöö, geniprojekti, pidanud toidublogi- st mõelnud retseptid, kokanud ja pildistanud; läbinud programmeerimiskoolituse, pannud kokku 80 tunni ulatuses kursuse materjalid ja ilmselt veel, kõik ei tulegi praegu meelde.
Ja siis, kui ma lähen ära, tuleb selle koha peale tööle 5-10 inimest. Mida ma valesti teen? Kas ma olen laisk, pealiskaudne, lohakas? Mida kõik need minu asemele võetud inimesed päevad läbi teevad?
Praegu on see kiire periood. Hirmus.( ja ma küsisin ilmselgelt liiga vähe palka). Kolleeg ei hoiatanud, et nagu börsil. Kogu aeg keegi helistab ja tahab kiiresti vastust ja otsust. Aga ma tean, et see saab läbi. Oktoobrist alates saab aimu õpetaja-ametist (tänan, KK, et soovitasid materjalid valmis teha, praegu ei jõuaks midagi). Eks siis näis kas ja kumb töö mulle meeldib või kumbki mitte. Kas juhtub ime ja ma saan enne pensionile minekut teada, kelleks ma tahan saada?
Tartust tulles otsustasin keerata seenemetsa. Ja sattusin endalegi ootamatult vanale Tallinn - Tartu maanteele. Ardu ja Mäo sildid. Huvitav, kuidas kusagil tagamälus on kõik alles. Viidad, pöörangud... sõitsin tühjal magistraalil ja mõtisklesin, miks me vajame küll neljarealist?..
Sel aastal on palju seeni. Blogist on hea vaadata. Viimati korjasin pangedega kaseriisikaid 3 aastat tagasi. Btw. Miks kaseriisikad kasvavad kuuskede all. Ajaloo huvides, sel aastal olen riskinud ja korjanud enda jaoks uusi seeni. Kasepilvik, hele timpnarmik, lilla ebaheinik. Loodetavasti jään ellu :) ja lens ei valetanud...
Sõitmisest veel. Sõitsin püsikiirushoidjaga. Tuleb 70 märk, enne kui jõudsin reageerida, nägin politseipatrulli... panid punased vilkurid peale. Läksid mu dokumentidega autosse. Istusin. Ootasin. Valmis trahviks.
Poiss tuleb tagasi ja ütleb. Ärge enam nii tehke. Märgid on üles pandud põhjusega. Head teed....
Aitäh. Siiralt.
Millal ma hakkan rääkima venelastega eesti keeles? Just läks kuller ära. Mina tahan olla sõbralik. Mina olen tänulik. Miks mina??
Käige mu sõnade järgi...
kas Soomes või Iirimaal on halvasti? või kas neis kuningriikides on kogu aeg olnud hästi?
VastaKustutaItaallased näiteks kaotasid kuningavõimu ära sellepärast, et ei andestanud kuningale Mussolini pukkipanekut, leidsid, et pole usaldusväärne süsteem. Kuigi samas kehtib neil tänapäevani mitu kuninga dekreeti.
Usun, et seos on stabiilsuse ja õnnelikkuse vahel. Kaua aega rahus olnud riikides, olgu siis demokraatia või türannia, on inimesed eluga rahul. Võimalik, et ka religioon lisab siia oma.
VastaKustutaNaistele on kogu ajalugu leidnud rakendust, et nad jalust ära oleks. Riidemoed - puutusin hiljuti kokku jaapani kimonotega - muudavad daamid düsfunktsionaalseteks nukukesteks. (Kimono kestab kogu elu, aga seda ei saa pesta ega puhastada, veini joomine või mingid päris tööd selles on välistatud.) Hiina jalasidumised. Araabia köök, mille mõte on naiskond võimalikult pikaks ajaks rakkesse panna, et sellega peremehe jõukust näidata... Väga jõle on see kõik ja parem on mitte üleliia palju teada.
Olen Kaur, kirjutasin autentimise valikuks "google konto", olen sisse logitud...
KustutaSee, et sa algse rabelemise järel suudad oma töö efektiivseks ajada, näitab sinu pädevust. See peakski olema iga juhi eesmärk: saada masin sujuvalt tööle.
Aga on inimesi, kes lihtsalt leiavad tööd. Nii endale kui teistele.
see "jalust ära" kehtib mõistagi ainult selles ühiskonnakihis, kes saab poole populatsiooni riiulissepanekut endale lubada. Suurem osa ei saa. Talurahva ja töölisklassi tööriided on praktilised soost olenemata.
Kustutakuigi jalasidumisega olevat küll tekkinud see anomaalia, et talurahvas hakkas hilinemisega kõrgkihi pentsikusi järele tegema, sest kõrgkihi veidrused on prestiižsed. kusjuures hilinemisega, nii et seal kestnud see veel edasi, kui kõrgkiht oli sellise kombe juba maha jätnud. Olla ebapraktilisest moest sandistatud ja sealjuures vajadusega füüsilist tööd teha võib olla veel hullem kui riiulisse pandud kõrgkihi daami elu.
KustutaMa eile hakkasin selle jalasidumise kohta lugema ja jätsin kiiresti katki, nii õõvastav oli. Hiinlaste enda emotsioonid "kas see on ausalt meie enda ajalugu? öäk, mida me küll oleme teinud".
KustutaAga noh, Hiinas ongi mastaapset jälkust läbi ajaloo olnud väga palju.
(Ehk ei peaks ma seda siin kirjutama, lähen tunni aja pärast nende saatkonda.)
Talunaistel ja -tüdrukutel oli hoolt jah niigi :)
Hiina "lootosejalad" - ma tean, et ajalugu pakub selle põhjenduseks erinevaid teooriaid, kuid mul on peas üks kujutluspilt troonil istuvast perverdist, kelle kinnisideeks olid naiste (võimalikult väikesed) jalad. Nullpunkt niisiis. Tänapäeval pole midagi teisiti ja ka tänapäeval ei ole enamasti võimalik haiglaste moevoolude algusele näppu väga täpselt peale panna. Hiigeltuharad, -huuled, -rinnad, põrandat kriimustavad sõrmeküüned - mis iganes, mis muudab naise igapäevatoimetuste ajal abitumaks ja saamatumaks läheb peale, aga algus on siiski kellegi erutunud meeltele rahulduse pakumises.
KustutaKaur taas siin:
KustutaMina meesterahvana keeldun uskumast, et pikad küüned on meeste erutunud meelte rahulduse jaoks välja mõeldud. Need kolmandased sootunnused on arenenud mingi muu mehhanismi läbi. Evolutsiooniteoreetikutel on selle jaoks "ausate signaalide teooria".
hiigelpikad küüned ei ole isegi tingimata sootunnused, ükskõik mitmendased siis. Sealsamas Hiinas, aga vbla ka kuskil mujal, olid nad mingil perioodil ka meestel prestiižsed, just seepärast, et demonstreerib "ma kuulun klassi, kes ei pea füüsilist tööd tegema".
Kustutamuide, kolmandastest sugutunnustest rääkides oli Euroopa parema seltskonna meestel parukas umbes 17. saj keskpaigast kuni 18. sajandi lõpuni enam-vähem kohustuslik (naistel ei olnud, naised kandsid valdavalt omaenda juustest soenguid).
KustutaVõta heaks! :)
VastaKustutaSee, mida sa 5 inimese vahel tööülesannete ärajagamisest kirjutad, tuli nii tuttav ette. Kui ma mõtlen sellele, mida ma praeguse tööandja juurde minnes kõike tegin ja siis mõni aasta hiljem neid ülesandeid keskustele andes avastasin, milline mass sinna tööle lükati... Ok, tööülesanded jagati juppideks ja lisati kamaluga riike, ses mõttes üks tüüp tegi ühte protsessijuppi nüüd x subregioon, aga ikkagi. Suurt pilti need inimesed ei näe ja viga vajadusel ei avasta. Ainult oma vastustusala ja uks kinni. Vahel ajab nii marru.