Inglismaa ei ole minu maa.
Ma pole seal kunagi käinud. Kogu mu ettekujutus ja arvamus pärineb meediast. Ma ei tea, kas meelega või kallutatult on meedia- raamatud, filmid, seriaalid jätnud mulje, et see on imelik maa.
Ma pole seal kunagi käinud. Kogu mu ettekujutus ja arvamus pärineb meediast. Ma ei tea, kas meelega või kallutatult on meedia- raamatud, filmid, seriaalid jätnud mulje, et see on imelik maa.
Veidrad majad. Veider patriarhaalne konservatiivne
vanaaegne klassiühiskond. Kuninganna. Imelikud Benny Hilli naljad. Lapsed, kes ei tunne köögivilju ja söövad rämpsu. Ketid, milles üks Euroopa kõrgeimaid privat label tasemeid koos kõige sellega kaasnevaga.
Brexiti uudist nägin kõigepealt CNN st. Ma ei tea, kas meelega või kallutatult- aga ju kindlasti, selle uudise kajastus vaid süvendas mu veendumust, et tegemist on imeliku maaga.
Kaadris rõõmustasid paksud vanad mehed, kes õhkasid - kui tore. Nüüd on jälle nagu seitsmekümnendatel.
Mulle meenusid eesti paksud vanad mehed, kes õhkavad Pätsi aja järele kui oli sulavõi ja puhas mesi.
Ja natuke nooremad vanad mehed, kes ei väsi heldimusega meenutamast nõukaaega.
Aga kui meie vanad mehed tahavad stagnatsiooni selleks, et säilitada maailmas ainulaadset keelt ja kultuuri, siis need vanad mehed CNN kaadrites tahtsid seda selleks, et säästa ja hoida oma raha.
See on natuke. Kurb.