Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

esmaspäev, 27. juuni 2016

Brexit

Inglismaa ei ole minu maa.
Ma pole seal kunagi käinud. Kogu mu ettekujutus ja arvamus pärineb meediast. Ma ei tea, kas meelega või kallutatult on meedia- raamatud, filmid, seriaalid jätnud mulje, et see on imelik maa. 
Veidrad majad. Veider patriarhaalne konservatiivne vanaaegne klassiühiskond. Kuninganna. Imelikud Benny Hilli naljad. Lapsed, kes ei tunne köögivilju ja söövad rämpsu. Ketid, milles üks Euroopa kõrgeimaid privat label tasemeid koos kõige sellega kaasnevaga.

Brexiti uudist nägin kõigepealt CNN st. Ma ei tea, kas meelega või kallutatult- aga ju kindlasti, selle uudise kajastus vaid süvendas mu veendumust, et tegemist on imeliku maaga.
Kaadris rõõmustasid paksud vanad mehed, kes õhkasid - kui tore. Nüüd on jälle nagu seitsmekümnendatel.
Mulle meenusid eesti paksud vanad mehed, kes õhkavad Pätsi aja järele kui oli sulavõi ja puhas mesi.
Ja natuke nooremad vanad mehed, kes ei väsi heldimusega meenutamast nõukaaega.
Aga kui meie vanad mehed tahavad stagnatsiooni selleks, et säilitada maailmas ainulaadset keelt ja kultuuri, siis need vanad mehed CNN kaadrites tahtsid seda selleks, et säästa ja hoida oma raha.
See on natuke. Kurb.

neljapäev, 23. juuni 2016

Jaaniks

Libe nagu angerjas ja kiire kui jänes. Kohmakas karu ja aeglane tigu.
Loogiline, eks?

Aga kust ja miks on tulnud täis kui tarakan?

esmaspäev, 20. juuni 2016

Palverännud

Inimesed lähevad, et mõelda selgeks mingid mõtted ja probleemid.
Aga ma ei saa.

Aju tegeleb nn ellujäämisega. Hetkega just praegu ja täna.

Probleemidest ei saa ja tegelikult ka ei tahagi mõelda. Need tunduvat olevat täiesti teises elus ja maailmas. Kohatud ja tühised ja ebaolulised.
Ei taha, et selle praeguse hetke ilusa roosa mulli sisse tuleks mingid teise elu jamad.

Inimesed lähevad, et õppida iseennast tundma ja avastada midagi uut.
Mu pea on täiesti tühi. Ma ei tea mida ma tahan. Ma ei tea millest ma unistan. Ma ei tea mis mulle meeldib. Ma ei oma arvamust mitte millegi kohta. Ükskõik.

Või see ongi vastus? Ma olen nii eriline ja nii mittekeegi. Puhas leht. Täiesti tühi.

neljapäev, 16. juuni 2016

L. Shriver Me peame rääkima Kevinist

Tõsiselt ärritav raamat.

Esiteks oleks võinud olla see kirjutatuna online, olevikus, mitte meenutustena. Sest tagantjärele oleme me  kõik targad. Näeme märke ja vihjeid.
See pole aus.
Mind hirmutas see, kui palju ma tundsin ära omaenese elu.
Mind ärritas see, kui valesti käitus Kevini ema. Ja kui ema  väidab, et ta nägi kõike läbi, siis miks ta midagi ette ei  võtnud. Miks ta ei kehtestanud ennast.
Ja veel rohkem vihastas mind poisi isa, kes äpardus täielikult.
Aga trikk on selles, et seda, kas me täna ja praegu käitume ning kasvatame oma lapsi õigesti,  me ei tea.
Me teamegi seda hiljem.
Ma näen, et Kevini ema ja isa tegid valesti, nüüd. Ma tean, et tegin ise omal ajal vigu, nüüd.
Ja seetõttu pole tagasivaade õige.


Me kõik oskame olla tagantjärele targad. Aga keegi ei õpeta meid lapsevanemateks.
Ja mul oli väikesest Kevinist siiralt kahju.

teisipäev, 14. juuni 2016

Kreeka Agioi Theodoroi ja natuke Ateenat

keskpäevane rannapromenaad
Nii sürri reisi pole mul vist ammu olnud.

Väljun lennujaama rongist üksinda. Ja kõnnin üksinda läbi tühja linnakese hotelli poole. Nagu oleks jaanuar.
Majutuskohaga panin seekord natuke puusse. Hotell on nn linnast ja keskusest ca 3 km kaugusel. Muul ajal oleksin rõõmustanud. Aga praegu küll käia ei viitsi.

Kreeka on vaene ja räpane. Miskipärast meenuvad mulle kohe read Eesti kirjandusklassikast. Vaene ja puhas.
Kontrastid. Kuivanud, kõrb.
Mahajäetud majad. Aknad uksed kinni löödud. Ja siis selline villa kõrval, et jääd lausa vaatama.
Mõnisada meetrit mu hotellist on suur suur park, kus männid annavad kenasti varju ja puhkajate jaoks on ehitatud kohvikud, baarid, mänguväljakud, tennise- ja võrguplatsid. Kohvikute aknad on kinni löödud, kiiged katetega kaetud.
Taamal on seitsmekorruseline tühi (remondis?) hotell.
Toidukohad on tühjad. Kui välja arvata omanik ja tema sõbrad.

pühapäev, 12. juuni 2016

Tänan!

Ma tänan kõiki, kes minu poolt hääletasid.

Panin end üsna mõtlematult kirja, teades et ma üritusel osaleda ei saa ning seetõttu ka endale reklaami ei tee.
Samuti on mu blogis viimasel ajal vähe arvamust ja rohkem lihtsalt elu. Luban, et arvan tulevikus rohkem:)

Aga võistelda Mihkli ja Manjana ja teiste saurustega. Vau...

Mis on natuke kurb. Et minu lemmikblogid ei pääsenud etteotsa. Ju mul on siis lihtsalt nii rafineeritud maitse:)

Ja  tulevikus võiks üks eelvoor olla ikkagi selline, et lugejad pakuvad välja oma lemmikuid.
Ja ilmselt peaks olema eraldi keskealiste ja " ma ei kirjuta beebidest" kategooria:)
Tänud siiski korraldajatele. Ja
Tänan lugejaid.

neljapäev, 9. juuni 2016

Nostalgianeljapäev. Mõnusam on malevas.

suveparadiis
EÕM saab 50, elagu õmm.. ! Mina olen oma hinges ja südames õmmikas.
Esimene aasta oli 1984 linnarühmas. Riisusime kodulinna parke ja viimistlesime äsjaehitatud uue teatrimaja ümbrust.

Aga tahtsin PÄRIS malevasse. Ning aasta hiljem võtsin sõbranna näppu ja me läksime Oravale.
Meie rühma meespere oli komplekteeritud tehnikumipoistest. Tüdrukud oli linnast, kes kust. Meie kahekesi olime noored ja naiivsed. Ning saime tõsise kultuurišoki. Sellist läbu ja joomist pole mu tänaseks juba paljunäinud silmad hiljem näinud,

Hea oli see, et sain sealt sõna otseses mõttes templi mällu- alkoholi hakkasin ma tarbima alles ülikoolis, sest kõige selle nägemine oli õudne. Sugulased, kes mu vanemaid hurjutasid, et malevas lähevad lapsed hukka  võisid olla päris rahulikud. Kui mul algul võis see risk või kavatsus ollagi, siis peale reaalsuslööki enam mitte.
Meid majutati alguses vanas koolimajas. Magasime kõik koolimaja võimlas madratsitel. Sinna alevisse ehitati parasjagu uut koolimaja, mille läikimalöömisel oli mul paar aastat hiljem au osaleda...:)
Komandör Helle oli meist vaid mõned aastad vanem, küll siiski täisealine. Ilma kogemusteta ning valis strateegiaks- olla semu ja sõber.

teisipäev, 7. juuni 2016

RMK Matkatee Aegviidu - Ardu

seljakotid selga. On ikka raske
Jess!!! Tehtud!

Tegutse. Ära mõtle.
Ma sain aru, et kui ma veel kaua planeerin, siis jääb mul matkamata. Eelmisel aastal oli sada takistust. Sel aastal lubas vihma ja külmaks läks ka.

Tuleb lihtsalt võtta  ja minna. Puudu oli vaid telk.

Kes oleks võinud arvata, et matkamine on nii kallis. Seljakoti ostsin eelmisel aastal, ma ei mäleta palju see maksis, aga kindlasti polnud odav.
Nüüd oli vaja veel telki. See suur, mis mul kodus olemas oli, oli liiga raske ja ka liiga suur. Ideaalis oleks vaja olnud 1- inimese telki, mis kaaluks alla kilo. Sellised on maailmas täiesti olemas, ja teate, palju nad maksavad? 500-700 eurot. Ma pidin toolilt maha kukkuma.
Jah, on natuke kehvemad, mis on ca 200 eurot. Aga ka see on hobi jaoks, mille osas ma veel ei tea kas ja kaua ja mis sest saab, liiga palju.
Võimalik, et ma ei oska guugeldada, aga ma ei leidnud Tallinnast ühtegi kohta, kes üheinimesetelke laenutaks. Nii et kas üldse mitte, osta uus või tassida kaasa suur ja raske.

Ma ostsin Jyskist 15 eurose telgi, 1,5 kilo.
See lendab sul minema. Arvas mees. Ma ei tahtnud öelda, et mu suurim hirm oli hoopis see kas ja kuidas ma üldse telgi püsti saan. See oleks ju eeldus, et üldse lennata saaks.

Jalgade pärast ma väga ei muretsenud, pelgasin hoopis seda, et selga hakkab valutama. Selg hakkas valutama täpselt sel hetkel, kui ma kodus kotti selga proovisin.
Mis sul siin küll nii rasket sees on, imestas mees?
Mitte midagi....

kolmapäev, 1. juuni 2016

Fusioon

Ühes Ringvaates tuli järjest kolm lõiku:
kõigepealt sai preemia daam, kes kirjutas raamatu veganlusest. Siis rääkis leivaküpsetaja nukralt, et noored ei söö enam leiba. Ning lõpuks oli haige naine, kes üsna ootuspäraselt väitis, et kuna arstid ei tea ju midagi, tuleb diagnoos inimestel endal panna, ja et kõik oleks ikka lõplik ja ravi, siis välistada oma menüüst ka kõik põhitoiduained.

Ajakirjanik Michael Pollan soovitab oma populaarses teoses/filmis süüa vaid seda, mida ka su vanaema toiduks peaks.
Hmm... searasvaga praetud kartulid, 9 kuud aastas toorena vaid õunad, kapsas, kaalikas ja porgand. Kohevad pannkoogid rohke moosiga, mõnusad hapukooresalatid ja suussulav krõbe seapraad.
Muidugi, vanaemad on erinevad ja ma saan tegelikult aru küll, et Pollan pidas silmas vähest töötlemist, naturaalsust.
Mu point on see, et uskudes ja kuulates ükskõik millist soovitust, peab arvestama kultuuriga, ajalooga, taustaga ja tegelikult ka genofondiga.