Juba välisuksel oli tunda imelist kuuse-lõhna. koridor ja toad olid okkaid täis. Ja rõdul lebas kuusk, ümber säramas kiitust ootav pere.
Mu korraldaja-mina hakkas kohe muretsema. Kas ta juua ei tahaks? Kas tal niimoodi külili on hea olla? Ja kus meil kuuse jalg on? On see meil enam alles? Miks te kuuske püsti ja tuppa ei pannud?
Küsimused said vastuse, nii pidigi olema. Kuusemüüja soovituste järgi oli nii ette nähtud.
Järgmisel päeval tuhlasin elamise läbi. Kuusejalga, mis meil kindlasti pidi olema, sest kunagi varem on meil ju samuti kuusk olnud, polnud. Mitte kusagil.
Helistan mehele, et mindagu töölt tulles keldrist läbi. Toas jalga pole, ehk on keldris. Ja on ta ikka kindel, et meil see jalg olemas on. Äkki andsime kellelegi ära...