Geni lood

Kõige lahedam on see, kui numbrite ja nimede tagant hakkavad välja kooruma lood...

19. sajandil elas selles asulas üheksa sama perekonnanimega leibkonda. Kuna eesnimedega tollal ka väga ei priisatud- mehed olid ikka Hansud, Peterid, Märdid või Jaanid ning naised Annod, Lenod või Marrid- siis pane kokku puzzle, kes on kelle vend-isa või poeg...:)

Üks mu vana-vana... jne isa jäi ilma emata 10 aastaselt. Samal aastal toimus hingerevisjon, mille käigus oli kirja pandud pisike õde. Surmatunnistusi uurides selgus, et ema suri sünnitusel ning pisiõde kolm nädalat hiljem. Mis tunne võis olla rahvaloendajal, kes läks leina täis majja, kus oli just äsja kaotatud ema. Nurgas hällis oli hingevaakuv imik... Kas 14-aastane õde Marri pidi üle võtma perenaisekohustused?

Miks ühel keskmistest lastest on teine ema nimi, kui ülejäänud lastel. Kas sakslasest üleskirjutaja sai valesti aru? Või aitas peremees tüdrukul vallasema häbistavast staatusest pääseda? Või pani mees lihtsalt vasakule?...

Ma olen üles kasvanud teadmisega, et mu esivanemad on pärit Valgast ja Viljandist. Aga vot, nüüd tuleb välja, et tollase haldusjaotuse järgi oli tegemist vastavalt hoopis Võru ja Pärnuga.. Identiteedikriis:)

Geni lood : Ajaloo ilu

Vana tarkus, eks- parim vahend blogisõltuvusest vabanemiseks on uus sõltuvus:)
Tänu Epu vihjele veetsin nädalavahetuse www.geni.com kastikesi sisestades. Täitsa lõpp, kui haarav tegevus. Ma loodan, et mu sugulased annavad mulle nende spämmimise andeks ja leiavad selle olevat sama põneva kui mulle tundub. Lihtsalt hämmastav, kui vähestel POLE meiliaadressi. Sõltumata põlvkonnast ja vanusest me kõik oleme internetis.
Niimoodi esimese hooga õnnestus mul kirja panna 160 nime + peoga oksakesi teiste usinate suguvõsauurijate poolt. Ma olen jälle rikkam- kahe vanaonu lapselapse võrra:) Ja tegevust jätkub ilmselt veel kauaks-kauaks. Laiusesse minna on lihtne ja võib minna lõputult. Aga sügavusse?...
Kusagilt lugesin teooriat, et kõik maailma inimesed on omavahel tuttavad keskmiselt 6 sammuga. Kui liita mu sugulased ja FB sõbrad ja veel hulga inimesi, kes elavad päriselu arvutist eemal ja keda kõiki ma tunnen... siis kas Eesti mastaapides ei või see number veelgi väiksem olla?
Mul pole vist õigust mitte kunagi enam öelda, et  "ma olen üksik ja hüljatud ja mitte keegi mind ei armasta"...:)
Big family...

Laps eliitkooli või mitte?

(Ma luban, et viimast korda) veel süvaõppega koolidest. Kuna mul on kogemus nii süva- kui ka piirkonnakooli lapsevanemana, siis ma leian, et mul on õigus teha pisut üldistusi. Ehk abiks natuke neile, kes kaaluvad katsetele minekut- mitteminekut. Sest kardetavasti on see viimane aasta, mil saab üleüldse valikut teha.
Miks ma nii kirglikult pooldan süvaõppega koolide allesjäämist? Minu jaoks on tähtsaim- valikuvõimalus. Vanemale peab jääma õigus valida, kas tema laps õpib koolis, kus võõrkeele- ja matemaatikatundide arv on kahekordne või koolis, kus aeg kulub koolimissi ja spordivõistluste peale. Üks koolitüüp pole halvem kui teine, lihtsalt prioriteedid on erinevad. Siinkohal küsivad muidugi paljud retooriliselt, kas hinded/teadmised annavad konkurentsieelise (ja ilmselt võib igaüks rääkida loo oma klassi/kursuse oivikust, kes "pole üldse edukas".) Valiku tegemiseks tuleks kõigepealt endalt küsida- kes ja kas mu lapsest saab. Selgete käsitöö-spordi-kunsti vmt võimete avaldumise puhul pole keele või reaalainetesüvaõppega kool kindlasti mitte õige valik.

Et ma suureks eal ei kasu... vol1

Ükspäev näitas "Ringvaates" reportaazi nn vihakoolituselt. Grupp, kuhu olid kogunenud mehed, kellel on kalduvusi vägivaldsele käitumisele. (Väga tublid, et probleemiga tegelevad!).
Põhjused, mis vägivaldse käitumiseni väidetavalt viisid olid tavapärased- naine näägutab: miks sa nii hilja tuled, kus sa olid, miks pere raha maha jood jne jne. samas vaimus edasi. Väga nunnu oli ka juhendaja repliik, kes ei väsinud korrutamast, et vägivalda ei saa küll õigustada, aga.. me ikkagi üritame siin jõuda põhjusteni miks, ning need põhjused kõrvaldada (sa ei saa muuta teist??). See kõik ei väärikski kirjapanekut, kui ma poleks jõudnud väga kummalisi teid pidi ühe uue raamatu lingini.

Usalduskriis?

Hiljuti kirjutas üks ekstremist eksperimendist- nimelt vahetas ta FB-s ära oma sünnipäeva ja imestas siis, kuidas sõbrad teda valel päeval õnnitlesid, kontrollimata fakte. Eile juhtusin üle pika aja vaatama filmi "Võrk", mis tehtud muuseas juba 1995 (!) aastal - põhimõtteliselt sama teema: kogu meie elu on internetis ja me usaldame seda infot pimesi.
Ma ei salga, et enne tähtsat töö- vm vestlust ma üldjuhul googeldan inimest, kellega on plaanis kohtuda. Meie elud on internetis. Kui persoon pole nime vahetanud, siis saab üsna kergelt teada- kust pärit, millised koolid lõpetanud, kui vana, hobid ja viimasel ajal läbi suhtevõrgustike ka selle, kes on sõbrad ning kas meil on ühiseid sõpru, kelle käest küsida arvamust. Mis see mulle annab? Eelarvamuse.

Kas see on eesti keel ?! :)

Täitsin hiljuti ühe uurimistöö küsimustiku ja nüüd oli võimalik lugeda õigeid vastuseid. Igaljuhul tänu autorile, et viitsis vastused üles panna, kuna sõnad olid tõeliselt intrigeerivad.
Ja tõesti-tõesti, mul oli paar viga, ehk siis minu keeleloogika käänas mõnd sõna hoopis teisiti.
Minu põlvkond on kokku saanud (veel) üle Eesti, mistõttu on päris lahe, kuidas päritolu sõnades väljendub.
Virumaal "ütlesivad" ja "mõtlesivad" ning "pluss" on pehme s-ga. Lõunas "aitab supp süüa küll". Pärnus "ruitakse asjad kinni" ning Saares on "Köik kena"...
Tehke test tomatiga ja uurige kolleegidelt kas tänane lumi "pakib", "mätsib" või "hakkab kokku"...