Nostalgianeljapäev : Laulud aitavad elada

Hiljuti ühes meemis oli küsimus, et millal viimati laulsid.
Ma laulan kogu aeg. Hetkel näiteks ketran... väiksed kastid linnaservas....
See on ka üks põhjustest, miks ma ei saa endale lubada avatud kööki. Kuidas on võimalik valmistada sööki, ilma, et sa samal ajal ei laula (ja ei tantsi)?

Perekonnalegendid räägivad, et oma esimesed elukuud elasin ma klaverikaanel. Põhjus oli tunduvalt proosalisem, kui "üks helin oli mu rinna sees juba siis". ENSV ei andnud mu noortele vanematele korterit ja nii me elasime mu ema töö juures.

Ma olin üsna suure osa oma elust veendunud, et lasteaias laulame me kõik. Kuni mu oma laps läks lasteaeda ning ta praagiti välja, kuna ei laulnud piisavalt hästi. Õnneks lubati tal luuletusi esitada.
Või mis õnn see tegelikult on.
Igaljuhul, me pidasime kasvatajaga pikki maailmavaatelisi vaidlusi: vähemalt lasteaias peab olema igaühel võimalus vs kõik teevad seda, mida nad paremini oskavad.
Minuaegsed kasvatajad olid teist meelt ja nagu kinnitavad tolleaegsed fotod, siis esinesin ma üsna usinalt, Kaasaarvatud omaenese esimese klassi aktusel.

Suured lapsed suured mured

Miks peab elu nii keeruline olema.
Esimesed mingi kümme aastat olin ma meeleheitel, et mu laps ei ole iseseisev. Torkisin ja soovitasin ja pakkusin... Sinu vanaisa käis sinu vanuses juba karjas.. sinu ema tegi sinu vanuses juba seda ja seda.
Siis leppisin. Mõned inimesed ongi rahulikumad, alalhoidlikumad, vajavad suuremat lähedust, abi ja nõuandeid. Mõned inimesed saavadki oma vanematega väga hästi läbi.
Ja just siis, kui sa sellega oled leppinud, muutub kõik 180 kraadi.

Oled läbi vaeva õppinud teda nõustama ning aitama. Oled õppinud suruma alla oma ego ja vajadusi, tegema kompromisse. Sest head ja õiged emad hoolivad, muretsevad. Ei ole isekad.
Ja siis järsku ütleb universum. Unusta see nüüd kõiki ära.
Ära hooli. Kohe üldse mitte. See ei ole sinu elu ja sinu mure.

Ma olen sulle 5 miljonit korda näidanud ja öelnud, ütleb universum, et me oleme siin elus  üksinda. Kui mõned üksikud mölakad välja arvata, olen sind ümbritsenud toredate inimestega. Sa oled musttuhat korda kogenud, et mitte keegi ei vaja su häid kavatsusi ning abi. Elud su ümber kulgevad paralleelselt.

Su kodust saab nagu mingi kuradi hotell. Suvalisel ajal, tsau, ma tulin. Kas süüa midagi on, must pesu masinasse. Ja jälle minema...Rongaemana mõtled, et kergem on neil, kelle laps läheb õppima- elama teise linna. Siis tuleks ta külla nagu normaalne inimene.
Sa ei saa temaga arvestada, aga sa pead temaga arvestama.

Ja siin pole kohta soovitustel, " ära siis.." Sest temal ei olegi probleemi, Probleem on sinul. Sa võid jätta nt söögi tegemata. Ta sööb siis lihtsalt kusagil mujal, või rämpsu või ei söö üldse. Sina tahad, et ta ikka veel käiks ja säiliks side ja pere ja muu selline. See on ju endiselt tema kodu.

Ei ole mõtet soovitustel, ela siis oma elu. Ta ei ole su mees või vanemad või naabritädi. Su laps on ja jääb alati osaks sinu elust. Enda väsitamine töö või hobidega on põgenemine. See ei tee olematuks tundeid, emotsioone.
Ja tegelikult sa ju eladki oma elu. Tekivad mingid uued rutiinid, harjumused, rollid. Kuni selle järgmise korrani, kui ta korraks läbi tuleb ja kõik su plaanid ja head kavatsused uuesti uppi lööb. See ongi ju see, mis ärritab.
Et sa ei saa oma elu elada.
Et su " oma elu" ongi praeguses etapis segane, ettearvamatu.
Sa ei saa ära minna. sa ei saa seda olukorda muuta. Loomulikult sa tead, et see ongi normaalne, et lastel tekib oma elu. Ja vaja on muuta suhtumist, aga mismoodi seda teha?

Aga kõige huvitavam küsimus on veel ees. Kui sa selle eluetapi enda jaoks positiivseks mõtled ja ära harjud. Mis siis tuleb?

J. Austen Uhkus ja eelarvamus

Mind kutsuti hiljuti katsikule. Kuna polnud väga ammu käinud, tegin interneti lahti ja töötasin materjali läbi.
Võtsin kaasa tangupudru, pannkoogid ja hõberahad. Kui kõrvale jätta pisiasjad- et laps saaks varem kõndima, rääkima, rikkaks ja ilusaks. siis kõik muu teenimas üht suurt eesmärki, et tütreke saaks tulevikus kiiresti ja õnnelikult mehele.

Küsisin lapse emalt, et kui ta saaks sõnastada ühe soovi oma lapse tulevikuks, siis mis see oleks.
Et ta saaks iseendaks jäädes olla õnnelik, vastas maimukese ema...

Mitte ainult viktoriaanlikul Inglismaal, vaid ka Eestis oli abiellumine teema. Mitte vaid tüdrukute, vaid ka nooremate poegade jaoks, kes jäeti pärandusest ilma ning pidid otsima elu- ja ametikohta mujalt.
Kui varanduslik aspekt kõrvale jätta, siis soov, et mu laps leiaks kaaslase, on ju tegelikult siiani väga hea soov.
Kes ei tahaks armastada ja olla armastatud. Kaaslast, kellega jagada rõõme, muresid, varandust, kohustusi, vastutust. Leida koos mõte ja värv elule kasvatades lapsi, luues väikseid traditsioone...

Vahetan toreda mehe roboti vastu

Ma olen laisk ja räpane inimene.
Ükskõik kui põhjalikult ma ei koristaks, ikka ilmuvad mõni päev hiljem tolmurullid. Väga karvane kass annab samuti oma panuse.
See ei meeldi mulle.
Mees on mul küll tubli, aitab koristada. Aga rõhk on sõnal "aitab". Kuna meie definitsioon puhtast toast on valgusaastates erinev, aga selles kodus kehtivad minu standardid. Siis pean ikka mina olema see, kes ütleb- nüüd.

Ma olen väga ammu unistanud robottolmuimejast. Et vähemalt nädala keskel keegi suristab sisse suuremad tolmutordid ja siis on nädala lõpus natuke kergem. Ma saan täiesti aru, et see ei vabasta mind koristamisest. Ja et ta ei pääse sinna ja sinna. Aga vähemalt saan ma soovi korral igal hetkel puhtale põrandale pikali visata.
Noh, kui mul peaks selline soov tekkima.
Nii teoreetiliselt.

Aga mu mees on roboti vastu. Ei kuula mitte ühtegi mõistlikku argumenti. See on jama ja nõme ja mõttetu...
Ma saan palka selle eest, et müün inimestele ideid. Ja oma mehele ma seda projekti maha müüa ei suuda.
Nagu võtaks ma talt töö ja uhkuse ja mehelikkuse. Nagu oleks tolmuimejaga ringi kooserdamine osa tema identiteedist ja väärikusest. Nagu rahulolev ja õnnelik naine polekski võit ja " ma ju ütlesin, et see on nõme" piisavalt magus.

Ühel päeval sai kõrini. Mul on probleem. Mul on võimalik see probleem lahendada. Miks ma siis seda ei tee.
Töötasin interneti läbi, leidsin sobiva mudeli. Olin vajutamas nupule osta... ja hakkasin ikkagi kahtlema.
Kas see kõik on seda väärt, et tekitada peretüli.
Kontrollisin, mees ei ole vahepeal meelt muutnud. Pigem vastupidi. Asi on muutunud põhimõtteliseks. Siia majja ei koli mitte üks robot.

Te ju ka arvate, et ma peaksin lahutama:)....

Igas sadamas on ju eestlane...

Kui kasutada kulunud metafoori, siis Eesti on kui sibul või kapsas, mil on mitu erinevat kihti.
Nii nagu täna, nii oli ka ammustel aegadel. Meie filmikunst armastab 20. sajandi alguse elu Eestimaal kujutada kauni ja külluslikuna. Kenasti riides inimesed, sageli linnas, äärmisel juhul väga jõukas talus. Kõht täis ja nägu  naerul.

Minu esivanemad elasid ühes teises kihis: kõik nad olid vaesed, elasid maal, sadu aastaid ühes samas paigas.
Aastajagu tagasi võttis minuga ühendust nimekaim teiselt poolt maakera- palvega, aidata tal leida oma Eesti esivanemad. Tuli välja, et me siiski pole sugulased, aga tema esivanemad leidsime me üles. Kuna see osutus edukaks, siis lisandus sama palvega veel üks tema sõber.
(oi, kuidas mulle meeldib seda teha! mis valemiga saaksin ma ka oma töösse sellise kire, põnevuse ja hasardiga suhtuda...:))

Ja nende inimeste abil koorus välja veel üks kiht eestlaste elust. Ajal, minu esivanemad kannatasid. Võtsid ettevõtlikumad kätte ja läksid maa otsingutel Venemaale.
Peale ca 30 aastast rännakuid Kolodavitsa-Seredka-Novgorod ja Peterburi; pöördus pere 1920 aastal tagasi Eestisse. Paberitest selgub, et seal said nad maad ja elasid vist üsna kenasti, aga rahutu hing viis pere ... Brasiiliasse.
Teine pere oli samuti pärit Lõuna- Eestist ning nemad läksid varem, enne I maailmasõda osa perest Venemaale ning teine pool Brasiiliasse.

Pomelo võikook

Pomelot kippus kätte jääma.

Tee kooki, ütles mees. Mu kõhutunne arvas, et küpsetatatud kook pole hea mõte- kahtlustasin, et nii nagu mandariin, läheb ka pomelo kuumutades mõruks.
Tavaliselt lahke internet oli selle koha pealt väga lakooniline, aga mõned retseptid ma leidsin.

Valisin neist lihtsaima, ja õige pisut täiendasin:

vahusta toasoe 250 g võid
ja 180 g suhkrut heledaks vahuks

lisa ükshaaval, edasi vahustades, 4 muna

sega juurde 250 g sõelutud jahu ja pool teelusikatäit soola

lisa 85 ml püreestatud pomelot
maitsesta ingveri, sidruni ja soovi korral tšilliga

vala tainas võiga määritud vormi ning küpseta 185 kraadi juures ca 45 minutit.
lase u 10 min jahtuda ja seejärel koputa vormist välja.

Viskasin sisse ka prooviks mõned pomelotükid, aga nendega oli nii, nagu arvasin: nee läksid mõruks.
Mees, kes kallas koogile, nagu igale toidule, peale kihi hapukoort, väitis, et tema ei tunne midagi, väga hea on...:)

Püree ei tee kooki mõruks, aga ausalt öeldes, ega ta suurt maitset ka ei anna. Üsna magus kook jääb, sellepärast soovitan maitsestada sidruniga ja lisada natuke vürtsi juurde.

kuidas see kook külmalt maisteb, ma kahjuks ei tea. Hommikuks oli otsas.

Vot nüüd küll proua vihastas

Vanasti algasid retseptid soovitusega- võta puhas pott.
Siis nüüd peaks algama kõikide tegevuste puhul: pane oma seadmed kinni.
Ma ei saa aru, mis keeles peab inimestega rääkima, et nad saaks aru,. Sa ei saa mitte kunagi piisavalt head ja kiiret ja kvaliteetset tulemust, kui sa ei keskendu, vaid tsätid samal ajal 5 inimesega...

kui näts tuli müügile, siis räägiti söögi alla ja peale, kuidas ja millal sobib seda tarbida. Ma ei saa aru, kas siis selle kõrval, kuidas käituda matustel, kirikus ja vastuvõtul ei selgitata seadmete kasutamise etiketti? Sest loomulikult, küsimus pole ju tehnikas, vaid elementaarses viisakuses.

Kui ma sinuga räägin, siis vaatad mulle otsa.
Kui me oleme kõik omavahel kokku leppinud, et koosolekul või teatris on seade välja lülitatud, siis sulle ei kehti erand.
Kui me oleme rahvarohkes kohas, siis ma ei taha kuulata su vestlusi sõpradega, (või kui- siis mõlemat poolt)

see ei ole multitasking, see on ebaviiskas ja sa teed tänu sellele asju pealikaudselt ning lohakalt.

Nad ei tule meile appi

 Vaatasin 1944.
Seejärel uudistest kaadrid, kuidas tuhanded pagulased on piiride ääres lõksus, noored aktiivsed mehed, kes ütlevad reporterile: te PEATE meid üle laskma.
Kuulasin uudiseid Briti lahkumisplaanidest, Ungari kavatsusest seda järgida, USA presidendikandidaatidest, ajaleheservas arvamusliidri mõtet, et ega Venemaa pole kehvem valik kui USA ning siis sinna otsa veel "Kolmas maailmasõda" (loe, mida Tom on kirjutanud)..

...tuletage mulle meelde, neid elas seal... 2 miljonit?? Te räägite tõsiselt, et 2 miljoni pärast alustame me sõda...?

mul hakkas täielikult hirm. Ühelt poolt ratsionaalne: need kõik võivad juhtuda päriselt ja seejärel see mõjutab oluliselt mu elukvaliteeti.
teisalt irratsionaalne: pole mõtet ette muretseda, me ei tea kuidas kõik läheb, selle olukorra lahendused ei sõltu minust, ma ei saa midagi muuta...

Eks erinevatel eluetappidel me  võtame vastu nö erinevaid asju, praegu olen ma kuidagi eriti haavatav.
Inimene on nii ehitatud, et sa ei jaksa kogu aeg karta või kurvastada. Mingil hetkel tuleb igapäevane elu peale. See hirm mattub teiste muljete ning emotsioonide alla. Täna on mul natuke parem, aga asi iseenesest, see, et ma üldse pean selliste tunnetega tegelema, ei meeldi mulle,

Ma ei saa ja ka ei taha end uudistest täielikult blokeerida. Ega tegelikkuse eitamine seda ei muuda. Pigem aitab uudistevoog end nn moraalselt ette valmistada.
Ja kui olukorda muuta ei saa, muuda oma suhtumist ja kõik need teised targad sõnad...

Kuidas nende hirmude osas oma mõtlemist muuta? Kuidas selles kõiges näha positiivset?

ja veelgi olulisem, kust hankida positiivseid emotsioone, mis need võimalikud tulevikuversioonid oma alla mataksid....

Kiidan teenindajat

"Konsulteerige arsti või apteekriga", kuulub lisaks sõnadele " reklaamipaus", " Käed üles", "Kiiremini" nende väheste saksakeelsete väljendite hulka, mida ma üldse tean.

Kuid ei saksa, ega ka eesti keeles, pole see "arsti ja apteekriga konsulteerimine" pea kunagi õnnestunud. Apteekrid suhtlevad üldiselt meelsamini, aga kuna apteekides on alati järjekorrad, siis tundub pika jutu vestmine ülejäänud inimeste suhtes ebaõiglane.
seega ostan ma ikka neid ravimeid, mis mulle seni on maitsenud, või millel on ägedam reklaam või pakend.

Juhtus nii, et ma olin apteegis ainuke ostja.
uurin oma lühinägelike silmadega riiulil seisvat umbes sadat silmatilgapudelit.
Tuleb proviisor ja uurib, kas saab aidata.
Jah, ütlen mina ja räägin oma mure ära.

Proua valib mulle vajaliku pudeli ning küsib, kas ma ehk ei sooviks siia juurde ka silma-vitamiine.
Mina ütlen. Möh?... ?  ja nõustun, miks mitte. Ma ei pea ju ise valima.
Daam mõõdab mind pealaest jalatallani.
Ja küsib- kas teil on probleeme ka veenilaienditega
??
mul on jalas pikad püksid ja pika säärega saapad. Ma olen nii jahmunud, et oskan vaid spontaanselt hüüatada: kust te teate ?
Proviisor muigab teadjana ja räägib mulle loo sellest, et tal on ju vastav haridus ning need probleemid on sageli seotud. Kahjuks olin ma liiga hämmastunud, et täpsemalt meelde jätta.
... teie puhul peaks vitamiinides olema toimeaine sisaldus X grammi, jätkab ta ning lappab riiulil olevate loendamatute pakkide seast välja paar- kolm, mis olevat sarnased toimeainelt ja palub mul endal hinna või pakendi värvi järgi valik teha...

ma usun, et kui ta oleks mulle lisaks pakkunud veel tooteid, siis oleks ma ka ka erektsiooniravimid ära ostnud.

Vapustav. Seda, et teenindaja süveneb, kuulab, ja soovitab vastavalt minu konkreetsele spetsiifikale pole nii ammu juhtunud, et ma isegi ei mäleta, millal viimati juhtus...

Head ja natuke paremad tööd

Mind on ammu huvitanud üks küsimus.
President kutsub oma peole rea enda jaoks olulisi inimesi, kes reeglina tulevad kaaslasega.  Kuna järjekord on pikk ja aega vähe, siis on üsna normaalne, et tutvustamine käib nii:
Härra/proua suursaadik medalivõitja See ja see koos  härra/proua Sellega.
Ehk siis amet ja positisioon öeldakse kutsutul, aga kaaslasel lihtsalt nimi.

Samas, kui te seda protsessi jälgite, siis tulevad välja huvitavad erandid. Näiteks, kui kaaslane on näitleja, muusik, arst või kunstnik, siis üsna kindlasti mainitakse see ära.
Samas pole kordagi nimetatud, et kaaslane võiks olla näiteks omastehooldaja, raamatupidaja, müügijuht...

Millest selline vahetegemine?
Evelin oli ses mõttes pisut egalitaarsem, ta tunnustas koolikokki ning kutsus ka oma treeneri, kosmeetiku ja juuksuri.

Kas need külalised ise annavad oma andmed ning mõned ametid ei tundu nende pidajatele piisavalt ägedad? Või tehakse see valik teadustaja poolt?

Suurem mõte mu postituse taga on seesama sõnumi andmise teema. Kui presidendi vastuvõtule pääsevad peamiselt humanitaaralade esindajad, riigiametnikud ja arstid, siis miks peaks üldse eeldama, et meie lapsed tahaksid õppida keevitajaks või lasteaiakasvatajaks