Esimesed mingi kümme aastat olin ma meeleheitel, et mu laps ei ole iseseisev. Torkisin ja soovitasin ja pakkusin... Sinu vanaisa käis sinu vanuses juba karjas.. sinu ema tegi sinu vanuses juba seda ja seda.
Siis leppisin. Mõned inimesed ongi rahulikumad, alalhoidlikumad, vajavad suuremat lähedust, abi ja nõuandeid. Mõned inimesed saavadki oma vanematega väga hästi läbi.
Ja just siis, kui sa sellega oled leppinud, muutub kõik 180 kraadi.
Oled läbi vaeva õppinud teda nõustama ning aitama. Oled õppinud suruma alla oma ego ja vajadusi, tegema kompromisse. Sest head ja õiged emad hoolivad, muretsevad. Ei ole isekad.
Ja siis järsku ütleb universum. Unusta see nüüd kõiki ära.
Ära hooli. Kohe üldse mitte. See ei ole sinu elu ja sinu mure.
Ma olen sulle 5 miljonit korda näidanud ja öelnud, ütleb universum, et me oleme siin elus üksinda. Kui mõned üksikud mölakad välja arvata, olen sind ümbritsenud toredate inimestega. Sa oled musttuhat korda kogenud, et mitte keegi ei vaja su häid kavatsusi ning abi. Elud su ümber kulgevad paralleelselt.
Su kodust saab nagu mingi kuradi hotell. Suvalisel ajal, tsau, ma tulin. Kas süüa midagi on, must pesu masinasse. Ja jälle minema...Rongaemana mõtled, et kergem on neil, kelle laps läheb õppima- elama teise linna. Siis tuleks ta külla nagu normaalne inimene.
Sa ei saa temaga arvestada, aga sa pead temaga arvestama.
Ja siin pole kohta soovitustel, " ära siis.." Sest temal ei olegi probleemi, Probleem on sinul. Sa võid jätta nt söögi tegemata. Ta sööb siis lihtsalt kusagil mujal, või rämpsu või ei söö üldse. Sina tahad, et ta ikka veel käiks ja säiliks side ja pere ja muu selline. See on ju endiselt tema kodu.
Ei ole mõtet soovitustel, ela siis oma elu. Ta ei ole su mees või vanemad või naabritädi. Su laps on ja jääb alati osaks sinu elust. Enda väsitamine töö või hobidega on põgenemine. See ei tee olematuks tundeid, emotsioone.
Ja tegelikult sa ju eladki oma elu. Tekivad mingid uued rutiinid, harjumused, rollid. Kuni selle järgmise korrani, kui ta korraks läbi tuleb ja kõik su plaanid ja head kavatsused uuesti uppi lööb. See ongi ju see, mis ärritab.
Et sa ei saa oma elu elada.
Et su " oma elu" ongi praeguses etapis segane, ettearvamatu.
Sa ei saa ära minna. sa ei saa seda olukorda muuta. Loomulikult sa tead, et see ongi normaalne, et lastel tekib oma elu. Ja vaja on muuta suhtumist, aga mismoodi seda teha?
Aga kõige huvitavam küsimus on veel ees. Kui sa selle eluetapi enda jaoks positiivseks mõtled ja ära harjud. Mis siis tuleb?
Ma käin Perekooli koolilaste foorumis stalkimas ja loen justnimelt teismeliste vanemate sarnaseid küsimusi. Seal on Sinu sissekandega sarnaseid teemapüstitusi kogu aeg. Vastused annab muidugi ainult aeg. Aga teiste inimeste eludesse (ja oma võimalikku tulevikku) sissepiilumise võimalus on sellegipoolest huvitav. Ja hirmutav.
VastaKustutaMõnikord olen ma veendunud, et teismeliseea keerulised suhted perega on looduse poolt sellisteks loodud vanemate välja vihastamiseks ja mõttelise nabanööri katkestamiseks. Muidu ei annaks vanemad oma lapsukesi eales vabaks. Looduse tealik valik või midagi sarnast.
VastaKustutategelikult on see täiesti vulgaarpsühholoogiliselt nii ja mõeldud pigem lapse enda peas selle nabanööri läbilõikamiseks. Sest iseseisvumine on indiviidi enda huvides.
KustutaLapsevanem võib ju tühja nööriotsa hoidma jääda, kui tahab.
Jaa, laborihiir, jaa:
VastaKustuta"Olemasoleva järeltulija seisukohalt tuleks vanemal lõpetada järjekordsete järglaste tootmine ning pühenduda tema üleskasvatamisele. [...]Kes on omavahel pidevalt kaklevatest lastest väsinuna ohanud „rohkem lapsi me küll ei taha!“, see ongi loovutanud vanema-lapse konfliktis võidu oma olemasolevatele lastele."
ja
"Seega ei tasu meelt heita, kui lapsed kodus hommikust õhtuni omavahel kraaklevad – loodus on nad selliseks kujundanud ning selline käitumine on nende endi huvides."
"Evolutsioonilised konfliktid perekonnas", Tuul Sepp, http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/evolutsioonilised-konfliktid-perekonnas/
Kui ära harjud, mis siis tuleb?`
VastaKustutaLapselapsed ehk?