Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

kolmapäev, 31. juuli 2013

Heade laste vabrik

Käisin ühel keskkooli lõpetamisel, kus oivikute vanematele jagati tänukirju: lapse hea kasvatamise eest.  Ja siis natuke hiljem juhtusin lugema läbi Rentsi jäetud lingi üht lugu.
Kui jätta kõrvale esimese juhtumi intrigeeriv hüpotees: võimalus parandada kesist akadeemilist võimekust läbi parema kasvatuse, siis ühendab neid kaht lugu üks. Sõnum, mis kordub iga lapsekasvatusest rääkiva loo kommentaariumis: emad ja isad, te olete oma lapsi kasvatanud valesti ja halvasti.


esmaspäev, 29. juuli 2013

Eesti ajalugu II *

Olen Eesti ajaloo II köite arvustamisega üle poole aasta hiljaks jäänud. Aga parem hilja, kui mitte kunagi:) Ei olnud kerge. Väga tahaks "tänada" seda kena inimest, kes otsustas raamatu trükkida peenikeses fondis läikivale paksule paberile. Seda raamatut on lausa füüsiliselt raske lugeda. Ja kui tohiks paluda, siis järgmistes väljaannetes võiks olla rohkem pilte-skeeme-kaarte-jooniseid:)

Ma olen oma blogis tihti arutlenud teemal, miks Eesti on väike. Nüüd ma tean vastust. Koostöö ja meeskonnatöö puudumine, umbusaldamine ei ole mitte tagajärg, vaid põhjus. Põhjus, miks me oleme väike riik. Arheoloog Marika Mägi viitab eestlaste Kollektiivsele võimukorraldusele
EA lugedes saab selgeks, et autoritaarse liidri puudumine oli see, miks meid oli võimalik vallutada ning miks Eesti on just nii mikroskoopiline, nagu ta on.


neljapäev, 18. juuli 2013

Vassa Železnova

Kukruse mõisas näidatakse Gorki "Vassa Železnovat", mis väärib ainult kiidusõnu. Väga hea energiaga kirglik lavastus. Ülle Lichtfeldt teeb taas superrolli ning ka teised osatäitmised on emotsionaalselt haaravad. Ülihea muusikaline kujundus ning väga tahaks kiita kunstniku- Reili Evarti tööd, kes on osavalt ära kasutanud kõik ruumi võimalused, valguse  ja suvise õhtu.

Aga ikkagi, 2013 aastal Gorki? Võib ju öelda, et probleemid on samad: laste hülgamine töö pärast. Vägivaldse armastuse talumine raha pärast. Hea nime eest võitlemine kõikvõimalike vahenditega. Ups, seda viimast vist siiski enam pole....
Kuid ikkagi, klassivõitlus aastal 2013? Ma ei saa kogu etenduse aja lahti küsimusest, kas see on paroodia või on lavastaja seda kõike mõelnud täiesti siiralt. Väga tahaks lugeda originaali: kas autoril oli samuti see klišeelik lõpp ja kas on lavastaja midagi muutnud, lisanud, teistmoodi tõlgendanud?

teisipäev, 16. juuli 2013

Südasuvi

Millest kirjutada, kui kõik on hästi. Lausa suurepärane.
Nii tihedat graafikut, kui sel suvel, ei mäleta ammu. Ja nii septembrini välja. Pidu ja pidu ja vahele mõni etendus ja kontsert ja palju reisimist.
Naljakas on see, et aju, mille osas oled siiani olnud kindel, et ta on väga multimõtlev, on tegelikult väga monofunktsionaalne. Kui su ümber on tegevus ja kiirus siis ei jagu ajus ruumi, et mõtiskleda elu mõtte ( või blogipostituste) üle. Kui oled kohal, siis ei ole võimalik jälgida. Jne. Aga ehk on see isegi hea.

reede, 5. juuli 2013

Vanemate pärand

Käisin üle pika-pika aja kunagises kodulinnas ühel peol. Peale tutvumist, kui saadi teada mu nimi, möödus mu õhtu suheldes paljude inimestega, kes teadsid ja mäletasid mu vanemaid.
Rääkisid mulle pikki lugusid sellest, mida kõike head nad tollal tegid ning saatsid kuhjaga sooje tervitusi.
Mul oli see tunne meelest läinud. Kuidas olla tütarlaps heast perekonnast.  Saada tähelepanu, kiitust ja tunnustust mitte enese vaid oma vanemate tegude eest.
Ja mitte ainult minul, vaid ka mu abikaasal ning tuhandetel põlvkonnakaaslastel väikelinnast on vanemate nimi ja teod avanud ( ja vahel ehk ka sulgenud) päris mitu-mitu-mitu ust. Ilmselt on see nii tänaseni kehtiv väikestes kohtades.

neljapäev, 4. juuli 2013

Ma ei oska guugeldada

Mu kallis HTC sai täna 2 aastaseks. Palju õnne.

Kuid tundub, et telefoni üks eluaasta võrdub inimese 50 aastaga? Viimastel aegadel saan ma talt sõnumit, et mälu on täis.

Loen ajalehest rubriike "minu äpid" ja nutan. Ma olen ära kustutanud kõik. Siiani pole ma raatsinud loobuda vaid kahest: shush! ja angry birds. Aga kardetavasti olen sunnitud ka need kustutama, sest mu vanake ei suuda muidu mäletada...

Suures kustutamishoos olen ma ilmselt ära kustutanud midagi olulist, sest telefoniga algselt kaasas olnud ekraanil olev kella-kuupäeva vidin näitab mulle New-Yorgi aega ja ilma. Võib-olla on see vihje?
Asja point ja iroonia on selles, et mul on käes internet ja ka kümnete katsetuste tagajärjel ei suuda ma välja mõelda märksõna, mille abil leida internetist abi. Ja tuua mu telefon tagasi Eestisse.