Aasta ja kolmveerand koroonat.
Tundub, et vähemalt mina hakkan sellega harjuma.
Tavapärasele väljaminekunimekirjale- kas on olemas võtmed, telefon, rahakott, taskurätik, prillid. On standardvarustuses nüüd ka, kas mask on kaasas.
Meikides oled aru saanud, et näo alumisele poolele pole mõtet väga rõhku panna, see on nagunii peidus.
Ja veebikoosolekud on muutunud normiks. Imelik on, kui keegi ütleb, et kohtume reaalis. Seda peab spetsiaalselt ütlema, sest norm on veeb.
Ja koolitusi on seetõttu väga palju. Mul on väga raske veebis keskenduda, aga midagi, nagu ütles mu kadunud äi, on õnnestunud siiski ka külge petta.
Kui 2017- 2019 olid kui sõit karussellil. Muutused, reisid, uued kohad, uued inimesed ja jälle muutused ja muutused. 2020 oli raisatud aasta. Aasta, kus kõigel oli nagu pidur peal. Et uus ei saaks tulla. Nii looduses, kui ka maailmapoliitikas- Trump ja Lukasenka keeldusid lahkumast. Meie oma valitsus üritas kehtestada mingit keskaegset Gileadi ja keeldus lahkumast. Isiklikus elus samuti, kõik tarkerdus ja seisis.
Siis 2021 oli illusioonide purunemise aasta. Hakkab nagu natuke looma, aga väga raskelt. Tundub, et koroona on muutunud juba nii meinstriimiks, et riigijuhid (ja elu) otsivad uusi meelelahutusi. Olukord maailmas on jälle ebastabiilne. Oli Afganistanist vägede lahkumine ja sellele järgnenud kaos. Mis pole läbi. Oli Valgevene piiritüli ja täna ähvardab Venemaa Ukrainat. Rohelised teemad alates puude mahavõtmisest kuni elektrihinna tõusuni. Tundub, nagu hakkaks koroona taanduma, ja siis jälle- hurraaa! uus tüvi. Oo. Mikron.