#jutujaht Loodame, et nii siiski ei lähe

Ma loodan, et nii siiski ei lähe.. naeris Liisa, kui olin lõpetanud järjekordse hirmuloo hääletamisega seotud riskidest. . Seisime maanteel ja hääletasime. Auto peatus. Kui Liisa on kaasas, siis peatub alati. Niipea, kui olin end tagaistmele upitanud, kahetsesin.
Mu süda hakkas valutama, halb eelaimus. Auto oli räpane, haises suitsu ja lõhnakuuse järele. Istmevahes olid tühjad purgid ja mingi muu rämps.
Liisa istus ette. Liisa istus alati ette.  

Noo.. kuhu sõit läheb, uuris mees. Lasin Liisal rääkida. Talle kohe meeldib see, ja meestele meeldib Liisaga rääkida.
Lülitasin enda välja, Vaatasin aknast mööduvat maastikku ja mõtlesin omi mõtteid.

Mingil hetkel keeras auto metsavahele. 

Mida? ärkasin, kuhu me sõidame?

Roman peab kodust korra läbi minema, selgitas Liisa. Siis sõidame edasi. 

Ju nad olid vahepeal kokku leppinud. Halb eelaimus süvenes. Tead ju küll kõik need jutud.  Kõik need filmid, kus rumal tüdruk ei märka ohtu ja sammub otse lõksu...Vast on kõik ikka hästi.
Jõudsime maja ette.

Ma jään autosse, pakkusin, kuniks te ära käite. Ise püüdsin pingsalt Liisa pilku tabada, et talle märku anda. See on ohtlik! Mida sa ometi teed!
Ära ole selline laps, naeris Liisa. Tule kaasa. Romanil on koduveini ja ta lubas uut Naissoo plaati mängida.

Maja on selle kohta muidugi liiga palju öeldud. Sara. Urgas. Nii nagu auto, oli ka maja räpane. Igal pool tolm, kopitusehais, kääksuvad põrandad. Mustad pesemata nõud kraanikausis. Ja see hais...
Mul hakkas kergelt iiveldama. 

Tule, ütles Roman, tõmmates mind käest, ole seni siin, kuni me Liisaga....

Lasin end talutada ühte tuppa, Roman lükkas mind tuppa nii õnnetult, et komistasin ja kukkusin käpuli.  Roman lõi ukse pauguga kinni. Toas oli sama jälk lehk, põrandal oli päevinäinud ja väga määrdunud madrats.
Kõrvaltoas pandi muusika mängima. Bass peksis nii, et maja ja mu süda vappusid. Ma kuulsin karjumist. Liisa kriiskavat häält ja seejärel palumist ning anumist. Üllatusin, sest paluja oli mees. Mehehääl. Kas mu kuulmine petab.
Mul hakkas hirm. Kananahk. Tundsin, et mul on raske hingata. Paanika. Suu muutus kuivaks. Vaatasin ümbrust. Olin esimesel korrusel. Aken lahti ei käinud. Võtsin seljast kampsuni, mässisin ümber rusika  ja lõin akna katki.

Süda peksis meeletult. Äkki ta kuuleb, äkki ta tuleb ja ründab ka mind... Klaas klirises, aken purunes. Surusin end läbi akna ja tormasin majast eemale. Eemale. Tee poole. Käsi valutas ja veritses, mu riided olid verised ja ilmselt ka nägu, sest tundsin, kuidas midagi soolast ja sooja mu suhu voolas.

Jooksin. Varsti olin hingetu. Peatusin, hingeldasin. Peas tuksus, suus oli raua ja vere maitse. Pisarad tükkisid silma.
Kuulsin müra ja sain aru, et see on auto. Auto ligines mu tagant, sealt kust ma tulin. Roman. Kindlasti Roman tuli mind otsima.
Pöörasin teelt ja tormasin võssa. Oksad kriipisid mu käsi ja nägu ning rebisid riideid. Ma ei jõudnud enam. Peitsin end kivi taha, pikali,  vastu maad. Hingasin sisse kõdunenud lehtede hõngu. Süda peksis kõrvades. Pisarad segunesid verega.

Tea, kas sellepärast, kuidas ma välja nägin, aga jaoskonnas läks mul kiiresti ja ladusalt. Mind juhatati kohe uurija juurde. Kuna ma ei osanud asukohta kaardil näidata, paluti mul kaasa sõita.

Jõudsime maja ette. Emotsioonid tulid tagasi. Hirm. Paanika. Suu kuivas. Süda peksis.
Politseinikud väljusid autost ja sisenesid majja, midagi hõikudes. Möödusid piinavad kümme minutit,. Või oli see tund.
Jumal, palun tee nii, et Liisaga on kõik korras, et ta on elus. Palun. Ma luban, et ma mitte kunagi elus enam ei hääleta.

Autouks avati. Politseinik vaatas mulle kummalise pilguga otsa. Tule kaasa, palus ta.

Läksime koos majja. Muusika oli vaigistatud. Seesama rõve lehk, mustus, Läksime tagumisse tuppa, kuhu ma enne polnud jõudnudki. Ahjus praksus tuli. Seina ääres oli nõukaaege  sektsioonkapp. Keset tuba väike laud ning kolm tugitooli selle ümber. 

Tugitoolidel istusid Liisa ja Roman.  Mõlemad elus ja terved. Ja laual nende vahel oli. Pooleliolev malepartii.

Tegemist on plagiaadiga, mille inpiratsiooniks on üks halb kriminull.

Jutujahi teisi lugusid otsi Kaamose blogist.