E. Gilbert Söö. Palveta.Armasta

See raamat oli planeeritud jõulukingituseks. Aga õnneks või õnnetuseks on mul (loll) komme kõik raamatud enne kinkimist läbi lugeda. Seekord õnneks, kuna selgus, et antud kingitus oleks osutunud piinlikuks.
Ilmselgelt pole ma ka ise 100% selle raamatu sihtgrupp, mistõttu ma üritan mitte väga kriitiliselt kirjutada.

Tegelikult on see huvitav. Ma tean, mis on depressioon, identideedikriis, eneseotsingud jne. Aga selgub, et mul pole piisavalt empaatiat. Ma ei viitsi lugeda kellegi teise depressioonist. Mu enda oma on huvitavam. 

Taani jõulumuinasjutt 2010

Sel aastal tulid jõulud teisiti . Christian "unustas" juba nädalajagu õhtuti sussi aknaluale panna, kuna datlid ja rosinad ajasid teda öökima. Aga homme on ju jõulud, äkki...
Christian ei julgenud mõtet edasi mõelda. Ta polnud hea laps. Nende lasteaia Frederik oli saanud uue i-padi, aga keegi ei hoolinud sellest. Kõik tahtsid sõbrad olla hoopis Vovaga, kelle vanaema elas Moskvas ja saatis pojapojale suure paki komme. Vova oli kade poiss ja nii pidid nad poistega tegema kambaka, Vovale peksa andma ning kommid konfiskeerima.
Suured ütlesid, et kommid on pahad. Teevad paksuks ning panevad hambad valutama. See oli vale. Nii Voval kui ka Ahmedil olid ilusad terved hambad ning paksud polnud nad ka. Ahmed oli lahkem kui Vova. Kui sa viisid talle krooni, siis jagas ta sinuga türgi-vanaema poolt saadetud maiustusi. Need polnud küll päris kommid. Aga keegi nende lasteaiast ei suutnud enam porgandeid närida.
Christian tegi silmad lahti. Köögist kostus hääli. Onu Sven Rootsist oli külas! Christian tormas kööki. Laual oli suur kauss kommidega.
Jõulud olid käes.

PS. Kas ma ei öelnud teile? Olge ettevaatlik sõnadega, sest need võivad täide minna....

Klass - elu pärast 3

Viimane seeria ei lõpetanud lugu. Painama jäi küsimus- aga mis sai pärast. See, mida tegelikult lubati- milline on elu pärast. Kuidas elada edasi, kui sind on meedias märtriks ja/või mõrtsukaks tembeldatud, Kuidas vaadata silma neile, kellele sa oled teinud haiget ning neile, tänu kellele pole sinu elu enam kunagi endine. Selle asemel oli sisse toodud täiesti arusaamatu ja ebavajalik armulugu, mis raiskas aega ja muutis teema väheusutavaks. Neiu, kelle kaine mõistus ei saa jagu emotsioonidest põleb üsna varsti sellel tööl läbi.

Otsas

Küsin raamatupoes kingituseks mõeldud raamatut.
Otsas, läbi müüdud. Jaanuaris tuleb uus trükk, vastab müüja.
Võtan siis nimekirjas järgmise- ka see on läbi müüdud naeratab müüja nukralt.

Järgmine valik on sussid. Otsas, ütleb näitsik. Õhtupoole peaks juurde tulema.
Kahju, aga ma ei ela kaubanduskeskuses.

Poes on mu lemmikjogurti ning õhtuks planeeritud lihatüki asemel hinnasilt. Tagaruumist välja pekstud müüja vihastab. Ma võin ju midagi muud ka osta.

Tarbimisparadiis praguneb ja Savisaar langeb. Kui see pole ühe ajastu lõpp, siis ma küsin- mis see on?:)

Mobla kukkus lumme ja on nüüd omadega lumes. Mäletate veel aega, kui (töö) päev möödus telefonita. Survival.

Blogimise surma meem

Sesamyl sai siiber ja tahab puust ning punaseks- aga palun:)
Saajatel on valida: vastan/ei vasta (millega valides var 2 nad tõestavad, et blogindus hakkab välja surema), valiku 1 puhul saadan/ei saada edasi (valides var 2 tõestavad nad endiselt sedasama).
Niisiis: kooleme/ei koole?
1. Külastan oma blogi sagedusega ca…
tegelikult sõltub. Kord päevas üritan ikka pealkirjad üle vaadata. Siis jääb mitu päeva vahele ning siis on päevi, kui ma iga tunni tagant kiikan, mis maailmas uut,
2. Poliitikute blogisid loen…
alguses üritasin. Et olen asjalik või nii.., aga ma tegelikult ikkagi ei jaksa pikki ja keerulisi jutte internetist lugeda. Lähenen ilmselt Ellotskale. Manjaanast tunnen väga puudust...
3. Blogid, mida loen, köidavad mind, kuna…
Seda sai tegelikult eelmises postituses mainitud. Ma armastan vaimukaid värskeid mõtteavaldusi  ja out of box mõtlemist. Mul pole elus autoriteete. Blogindus on üks väheseid teemasid, kus ma tõepoolest olen mõne kirjutaja peale kade ning ei saa siiralt aru, kuidas ta juba miljonär pole???
4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele.
Kunagi ma elasin Perekoolis. Siis kolisin Delfi naistekasse. Seejärel sai mu peamiseks infokanaliks postimees online. Ja siis avastasin blogid. Kuna töö nõuab ka FB ja Twitteris olekut ja muude uudiskanalite revideerimist, siis päeva jooksul tsekkan kõik need üle.
5. (siinkohal lisa oma küsimus ja saada meem edasi)
***
Minu küsimus tavainimesele,  ieskale ning naisele Miks Sa kirjutad anonüümselt?

Tehtud.

Blogindus on surnud?!

vaatan ükspäev uudiseid ja mis ma näen- allservas, seal kus pealkirjad jooksevad- kirjas, et keegi meediaekspert annab teada bloginduse surmast. Kahjuks polnud kirjas, kes oli see ekspert ja miks ta nii arvab...

Kui võtta võrdluseks üks hästi võrreldav kanal - blog.tr.ee, siis vastab tõele küll. Silmnähtavalt on vähenenud päeva jooksul lisanduvate uute blogide arv. Kui aasta tagasi oli esilehel püsimine üsna keeruline, siis täna võib su blogi seal päevajagu vedeleda. Samas kui vaadata sealt tulnud kontaktide statistikat, siis läbi blog.tr.ee tulnud lugejate arv ,võrreldes kasvõi aastataguse statistikaga, on vähenenud küll.

Apokalüpsis

Mu emake teadis rääkida, et maailmalõpp olevat edasi lükatud. Et mitte 2012, nagu varemalt plaanitud, vaid 2014 pidi siis lõpuks tulema. Nad on selleks valmis ka: ostetud on 50 kg suhkrukott, plokk kohvi ja isegi 2 plokki sprotte. Sest alguses müüdi odavalt, siis ostsid nad ühe ploki ja siis müüdi veel odavamalt, no kuidas sa jätad ostmata?

Juhtusin vaatama telekast filmi Visa hing 4 (?), mis räägib kibestunud IT spetsialistist, kes endisele tööandjale kättemaksuks korraldab totaalse küberrünnaku. Kuigi alguses  mõnitatakse "ajast maha jäänud" vanahärra Bruce Willist, tõestab ta filmi lõpuks veenvalt, et ole kui tark ja kaasaegne tahes- toores jõud saab iga kell  nutiarvutitest võitu...

Kas ongi vaja oodata tuumapommi ja terroriste. Maailmalõpu võib tuua ka loodus- purskav vulkaan või lumetorm. Ning igapäevanetuumikvõrgu ruuteri rike.

I.Kalman "Silva"

Ma kahtlustan, et olen Silvat ka varem Estonias näinud. Aga millegipärast on see "kõige õigem", mis esimesena ja võrdluseks meelde ikka  Lenfilmi 1981 aasta film.. Ivars Kalnins ja Solominid.. mmm. Pomnish li tõ kak tsaste nam ulõbalas?...
Üllatusega avastasin, et kõikide laulude sõnad on mul peas. Ja siis tuli meelde, et kunagi tahtsin ma ju saada operetilauljaks,. Mitte ooperilauljaks, mitte näitlejaks. Vaid olla ilusaga kleidiga laval ning laulda ja tantsida lõbusaid lugusid. (Ilmselt selliste unistuste täideviimist keskeas Tiina Saar silmas ei pidanud...:)) Ja Silva oli üks neist operettidest, mis mul peas oli.
Tegelikkuses kõva häälega kaasa laulda ei saanud, ma ei saa aru, mis valu on iga etenduse ajaks muuta tekstide tõlkeid. Silva pole esimene ja viimane. Viimatistest meenuvad nt veel Grease ja Helisev muusika, kus sõnad pole "enam nii nagu vanasti"... Miks peab alati uuesti tõlkima?

Klass- elu pärast 2

Avastasin, et kõigil osadel on sama stsenarist. Et siis nii palju mõjutab lavastaja ning näitlejad?
Kaht esimest osa vaatasin ma taskurätik peos. Laine ja Thea osad mind eriti ei kõnetanud- ei oskagi öelda miks- ei mäleta. Eriti oli pettumus Thea osa, kuna selle suhtes olid kuidagi eriti kõrged ootused.
Viimane osa, Pauli perest, oli esimene, mille emotsioonidest ma tõesti lõpuni aru sain.

Ei Anu Lamp, ega Liina Olmaru pole mu lemmiknäitlejad. Seekord läks vaid paar lauset Anu Lambi halva diktsiooni tõttu kaduma. Ja Liina Olmaru- VAU! See oli superroll. Mul on uus lemmik:)

EkspressLeaks

Juhuu, Hõbemägi paljastas Vaikse Doni. Ma tõsiselt vihastasin. Leiti nüüd kurjategija, keda avalikkuse ette tirida. Kas inimesel pole õigust privaatsusele?!
Jah, ma tean, et on olemas inimesed, kes on alati nemad ise. 100% selgusel selles, kes ja mis nad on. Igas rollis nii isana, pojana, mehena kui töötajana mõtlevad nad alati neid samu õigeid mõtteid, fanaatiliselt uskudes oma ideedesse ning iga sõna, mis suust tuleb, on puhas kuld. Nad on õnnelikud inimesed ja selle privileegi eest võiks ju natukenegi olla tolerantsust nende suhtes, kellel on elus rolle rohkem. Kes ei tea alati õigeid vastuseid ning alati ei tahagi neid teada.
On ameteid, kus sulle makstakse teatud käitumise, maine, väärtushinnangute, sõnavõttude eest. Kas see on silmakirjalik manipulatsioon? See, et meil on aeg-ajalt eriarvamus oma tööandjaga, kuid avalikkuse ees esindame nn tellija seisukohta, ei tarvitse veel tähendada, et läheme oma südametunnistusega vastuollu. Me oleme ju inimesed oma mõtete ning tunnetega. Ja töö.. on vahel lihtsalt töö. Mitte kirg, elustiil, sinu olemus.

Soovitus jääda igas olukorras iseendaks on küll väga õige ja hea, aga mitte alati teostatav ja kinnimakstav.
Elades karmis maailmas, tahaks vahel olla ka lihtsalt inimene. Rumal, ebaloogiline, idealistlik, kahtluste-kõhklustega. Vahel tahaks nõmedatele "tõtt näkku öelda" ja maailma parandada.
Miks siis mitte oma nime alt? Selle üle võib ironiseerida, aga praktika näitab, et su kuvand on oluline. Miks ei võiks meil siis olla mitu identiteeti. Korralik Kodanik ja Mässaja.
Kutsuge seda arguseks, kui tahate. Aga nii on lihtsam ja meil on selleks õigus.

Jeesuke ja 7 pöialpoissi vol2

Eile autos raadiokanaleid klõpsides sattusin täiesti juhuslikult huvitava kokkusattumisena kolme erineva poptähekese jõulutuuri promointervjuud kuulma. Saatejuhi küsimusele repertuaari osas, vastasid noored staarid, et LOOMULIKULT nad EI laula traditsioonilisi jõululaule.
(Ma kahjuks ei oska selgitada, kuidas tuli mulle üldse selline veider mõte, nagu peaks jõulutuuril laulma jõululaule...) Juba on ilmunud ka iga-aastased soovitused selle kohta, kuidas kuusepuud saab hõlpsalt asendada kõrkjate ning riidepuuga ning nippe, kuidas muuta jõululauda sel aastal huvitavamaks...

Jõulusoov Hambahaldjale

Ma lähen täielikult endast välja, kui keegi tuleb mulle rääkima sellest, kuidas tervete hammaste saladus on hea hambahügieen.
Ma lõpetasin suhkru tarbimise siis, kui seda veel talongiga jagati ( loe: ammu), ma ei tarbi gaseeritud jooke ja peale iga söögikorda tõrjun happerünnakut. Ma pesen hambaid 2 korda päevas ja kasutan niiti. Naiivses usus ostan ja kasutan hingehinnaga müüdavat spets hambapastat.  Ja luustik on mul tugev. Mu hambaarst hakkab alati nutma, kui meenutan viimast väljatõmbamist. Selleks kulus 4 tundi ja 7 süsti. Ma ei liialda, nii oli päriselt. Kui me kell 9 õhtul kurnatuna ja oimetuna lõpetasime, saime teineteisele läbi häguse pilgu verest tilkudes otsa vaadates aru, et rahast seekord ei räägi.... see oleks olnud liiga irooniline.
Ma olen ilmselt ainus inimene Eesti Vabariigis, kes käib 2 korda aastas korralikult hambaarsti juures. Ja ma ei mäleta oma elust juhtumit, kui ta oleks mulle öelnud- oi, seekord on teil kõik korras! Kui midagi pole, siis kivi saab ikka puhastada. Sellel korral siis 3 auku. Ja kui ma vahel ahastades küsin- mida ma VEEL saan teha?- siis mu arst kehitab vaid häbelikult naeratades õlgu- mitte midagi (aga võib olla ei taha ta kuldklienti kaotada?!)
See tundub nii ebaõiglane. Kui see, kas ma olen narkar või alkohoolik on (vähemalt alustades) minu valik. Ja kui minuga midagi juhtub, siis maksab maksumaksja mu ravikulud kinni.
Miks siis hambaravi, mis ei sõltu minust- on nii kallis ja riigi poolt kaasfinantseerimata??

Jeesuke ja 7 pöialpoissi

Britid  avastasid maailmaime, paganarahva siit Läänemere äärest:) Ma ei ole just väga kõva Rootsi ja Taani spetsialist, seetõttu las jäävad nad kõrvale. Kuigi küsimus iseenesest on ju huvitav- mis ühendab Eestit, Taanit ja Rootsit. Miks just need on riigid, kus usklike osakaal kõige väiksem.
Tegelikult peab ilmselt tõe huvides täpsustama, et  me ei räägi tegelikult ju mitte usust vaid organiseeritud religioonist. Ma kahtlustan, et rõhuv enamus tänase Euroopa usklikest on kiriku liikmed mitte vaimsuse, elu ja eksistentsile vastuste otsimise jmt tõttu vaid eelkõige traditsioonide ja rituaalide pärast. Miks siis need kolm riiki ei vaja traditsioone, väljaspoolt pakutavat turvatunnet ja lootust ning organiseeritud religiooni? Tuttavate usklikega suheldes joonistub välja veel üks ühine joon. Inimesed, kes on kirikuga seotud, toovad ühe põhjusena välja kuuluvustunde st võimalust kuuluda kuhugi. Ehk siis, keskmine eestlane, rootslane ja taanlane on individualistlik, kõrge enesehinnanguga, spontaanne ja uuendustele avatud (vastukaaluks traditsioonidele?). Miks just meie?

vol 2 Millal me suureks saame

Eile tuli välja, et ma pole oma murega- millal siis ometi täiskasvanuks saan, üksi. Areng, või on õigem öelda eelistused ja väljakujunenud maitse, on pidama jäänud kusagile 16- 17 eluaastasse.
Ok, rõivamood ei sõltu ainult minust. Nukra äratundmisega näen, et viimase paarikümne aasta jooksul pole leiutatud midagi uut- patšokid, retuusid, kleidid, volangidega- ja pliiatsseelikud.. see kõik on juba olnud. Samuti värvid- neoonroheline, pruun, lilla näivad regulaarselt korduvat. Kui oleks taibanud oma kooliaegsed riided alles hoida, poleks garderoobi uuendamise muret.
Kuigi juuksed on vahepeal läbi teinud sada imet, olen ringiga tagasi jõudnud soenguni, mida keska lõpus sai kantud (ei, mitte keemilised lokid:)).
Samuti, kuigi toidulaud on vahepeal kordades mitmekesisemaks läinud ning mitmeid ülihäid raamatuid ilmunud, siis kui küsida lemmikuid-  tulevad need ikka sestsamast teismeperioodist.

Kõige rohkem on ilmselt edasi arenendud maitse "audio-visuaalse" osas. Muusika ja filmide osas, rõõm tõdeda, on toimunud progress:). Täielise tõe huvides, võiks isegi öelda, et Modern Talking, itaalia disco, india filmid ning elektroonikute seiklused tekitavad parimal juhul nostalgiat. Aga vaadata-kuulata väga enam ei tahaks....  
Kas ma olengi nüüd valmis ja suureks ei saagi?!

Tudish piip?

Eile lipsas läbi pressiteade inimeste lemmikpoodidest. Trend, mis sai alguse 2008- ehk siis juba majandusbuumi ajal (mistõttu ei saa seda ajada masu  süüks), jätkub vääramatult. Suurimad kaotajad on endiselt Rimi ning Säästumarket; stabiilne liider Selver ja suurim võitja Maxima.
Mis on liidrite edu saladus? Kui me võtame klassikalised turunduse 5 P-d, siis jõuame päris veidrale järeldusele.

Asukoht. Ma väidan, et peale Maksimarketi võivad ülejäänud ketid oma asukohtadega üldjoontes rahul olla. Ehk vast mõni üksik pood erandiks, kinnitavad nad kõik reeglit, et kaupluse esimene valikuargument on ja jääb asukoht.
Hinnatase on kõigis suuremates kettides samuti võrreldav. Sent siia-sinna ei muuda üldist pilti.

Positsioneering? Ons see edu võti? Kui vaatame kaht edukamat, siis Maximal ning Selveril väga selgelt paigas. Selver teeb küll suuri pingutusi, et "tugevast keskklassi poe " imagost vabaneda, mis seniste uuringutulemuste põhjal on osati ka vilja kandnud. Iseaasi, kas see eesmärk on üleüldse õigesti püstitatud.

Tegelikult olen ma tark, ju

Päevaleht loosib oma tellijate seas välja võimaluse omandada haridus "eesti parimas äriülikoolis". Esiteks, muidugi, mis ajast on EBS "eesti parim äriülikool"?
Ja teiseks, ei saa ma üle häirivast mõttest, et kampaaniale eelnev uuring selgitas välja EPL sihtgrupi- keskharidusega madalapalgalised?

K.Hosseini "Tuhat hiilgavat päikest"

Algus oli raske, sest see raamat on masendavalt halvasti kirjutatud (tõlgitud?), kuid mida edasi, seda rohkem kaalub põnev lugu Afganistani elust olust läbi aastakümnete üles lugemise vaevuse ja lõpuks harjud ära, et tekst peabki olema üheplaaniline ja lakooniline.
Pean tunnistama, et minu teadmised islamielu kohta pärinevad vaid ühest Jeemenist rääkivast raamatust- Z. Muhseni "Müüdud", mis oli ikka väga räige, ning meediast . Ning ka selle raamatu tutvustus oli ilmselt koostatud minusugust lääneinimest silmas pidades.
Ma arvan, et raamat oleks olnud tegelikult mõjusam, kui loo teljeks oleks olnud nn normaalsed inimesed. Perevägivald, vähemalt minu jaoks, mõjus ühiskonna kallal toime pandava vägivalla taustal väheolulisena. Rahumeelse pere baasil oleks muudatused ühiskonnas ning nende mõjud ilmselt tundunud veel mõjusamad. Aga ju oli selllise stereotüüpse vägivaldse islamiperekonna keskmesse toomine vajalik müügieduks. Ja töötas ju ka minu peal.

Kanep sai otsa, vä?

Laupäeval oli tõeliselt rõve ilm. Tibutas jäätist ja külm tuul tahtis lendu viia.
Kümmekond poissi mängisid ennastunustavalt ja taevast langevaid pussnuge trotsides staadionil korvpalli.
Kuni saabus Eriti Tähtis Mees ning käskis poistel lahkuda. Sest staadion oli ametlikult lukku pandud ja polnud ette nähtud.
Kas te tõprad ikka teate, kui palju me teie pärast vaeva näeme? Me oleme kirjutanud projekte, hankinud euroopast raha ja näpistanud miljoneid pensionäridelt. Ainult selleks, et teil oleks hea. Meil on välja töötatud noorsootöö  arengukava, käivitatud Terve Kooli projekt. Me oleme kulutanud aastaid miljoneid, et koostada brozüüre ja plakateid kuritegevuse, alkoholi- ja narkotarbimise preventatsiooniprogrammide raames.
Me oleme teile ehitanud mänguväljakud- ah, et need on tittedele? aga me oleme rahva raha eest korda teinud sellesama staadioni, et te saaksite kahel veerandil, kui ilm  lubab, siin kohustuslikus korras 45 minutit  joosta.

Ja teie, tänamatud raisad, tulete vabal päeval siia palli mängima??? Kes lubas?...

Klass- elu pärast

Sjgelle on oma postituses kõik vajaliku kirja pannud. Mõned mõtted veel lisaks.
Tõeliselt hästi õnnestunud seriaal, isegi eestlaslikult aeglane tempo ning klišeelikud suurlinnavaated ei häiri.

Üllatavalt raske on vaadata filmi, kus pole selgelt häid ja halbu tegelasi. Kus kõik on süüdi ja kõik on ohvrid.
Mulle see meeldib, sest elu tegelikult ju ongi selline.
Marguse seerias jäi minu jaoks puudu üks oluline leinaetapp- viha.  Lisaks süütundele, häbile ja masendusele oleksin mina Joosepi vanemana ilmselt klassikoosolekul karjunud, hüsteeritsenud ja andersite-vanemaid süüdistanud.

Idee eest- mis sai pärast- 10 punkti. Ei, isegi 11 punkti kümnepallisüsteemis. Mul on kahju, et seda seriaali ei näidata Kanal 2-s. Auditooriumi pärast. Ehk toimuks n+1 vestlust teemal- a la kas teil ka klassis kedagi kiusatakse? Miks te seda teete?

Ma poleks mina, kui ma natuke ei vinguks ka. Ilmar Raag rääkis ühes intervjuus, et selle seriaali müük näiteks USA-sse on äärmiselt vähetõenäoline eelkõige väikese eelarve pärast. Et siis liiga odavalt tehtud. Ma ütlen ühe põhjuse veel. Seda pole võimalik müüa, kuna selles seriaalis suitsetatakse.

Otsi kohta kust sa saad...

Ma tean et ma pole oma otsingutega üksi. Olin ühel konverentsil, kus esinesid kooliõpetajast vabrikujuht, maaparandajast jaekontserni omanik, juristist muuseumidirektor jne. Ning sügav kummardus nende kommentaatorite ees, kes räuskavad- raha tagasi, kui riigi raha eest õpitud erialal tööle ei hakka- nemad on ilmselt need, kes täpselt teavad.
Ma võiksin vabalt teha karjäärinõustamise koolitusi, sest aja jooksul on nii mõnigi tarkuseterake kogutud. Kõik see eneseanalüüs jne on väga vahva, aga selle eelduseks on ikkagi see, et tead MIDA sa tahad.
Kui ma neid teste teen, siis hindan end ju ainult praeguse kogemuse põhjal. Ma tunnen ennast väga hästi, aga ma ei tea kuidas viia korrelatsiooni oma võimed, ambitsioonid ja huvid...
Jah, ma võin ju vastata, et " aga kui oleks nii, siis teeksin/käituksin ma nii", aga arvata võib, et see on parimal juhul mu soovunelm või sotsiaalne norm minu ajus, kuidas oleks mõistlik selles situatsioonis käituda, mitte mu tegelik käitumine (võib olla).

Värav 2

Ajaloo huvides siis kirja ka seis 2 kuud hiljem.

Et siis pandi väravad. Päris mitme naabriga tuli jutuks, et see häirib ka teisi. Nii mõnigi oli LOV pöördunud ja vastuseks pehmelt öeldes perse saadetud, kuna olukord on JOKK ja teha pole midagi. Haridusametist anti naabrile selline vastus:
Tallinna X Gümnaasiumi, rekonstrueerimine haaras ka kooli territooriumi korrastamist ja piirdeaia paigaldamist vastavuses kinnitatud projektile. Piirdeaeda ei paigaldatud territooriumi läbiva kõnnitee ette kuid kooli turvalisuse tagamiseks on seal jalgväravad.
Teie väljatoodud küsimuste osas korraldasime X territooriumit läbiva kõnnitee ja staadioni kasutavate linnakodanike juhuküsitluse. Küsitluse tulemused näitavad üheselt, et läbivale kõnniteele paigaldatud väravad parandavad seal jalutavate elanike turvatunnet, kuna läbi väravate ei saa ilma peatumata kihutada mopeedid ja jalgrattad. Lapsevankriga jalutajaid nende endi hinnangul väravad ei sega.

Laske lapsukestel meie juurde tulla...

Esmaspäeval tuli teade, et veel üks koolilaps on endalt elu võtnud. Eile õhtul lugesin artiklit sellest, kuidas meie riigi suund on  vääramatu kindlusega liikuda haridusliku kihistumise suunas. Ja sain depressiooni. Kuna ma lubasin, et ma süvaõppega koolidest enam ei kirjuta, siis kirjutan hoopis kiusamisest.
Ma olen ilmselt õnnelik inimene, kulus tükk aega, et meenutada, kas ma üldse mingi kiusamisega kokku olen puutunud. Esmalt meenus mulle üks äraspidine lugu. Meie klassis õppis üks asotsiaalse taustaga tüdruk. Selline väga "Kadri". Mingis vanuses olime ääretult nördinud, et ta ei vajanudki meie abi "patsipaelade triikimisel". Sai ise hakkama.
Kiusamine on koolis olnud ilmselt alati. Oli ka "helgel" nõukaajal, kuigi  "Lenin ütles ikka, kaitse nõrgemaid" Mul on kooliajast meeles lugu poisist, kes tegi enesetapu, kuna talt pommiti raha.

Geni lood 6- laiendused

Ma tahaks selliseid mänguasju.
Esiteks võiks olla geenide otsimise mäng. Arvuti võtab su sugulaste, esivanemate sisestatud fotod ning nende põhjal analüüsib kellelt oled saanud oma kaunid silmad ja suure nina.
Teine mänguasi võiks olla a la facebook. Et kui ma olen sisestanud oma vanaema kooli või elukoha, siis tekib selline grupike (kust saab ka välja astuda). Kus on siis koos näiteks 1930- 1935 aastal X kooli lõpetanud profiilide haldajad. Selle mõte oleks eelkõige fotode ja mälestuste vahetamiseks. Näiteks on mul mõne esivanema kohta albumite täied pilte ja teise kohta pole miskit. Aga äkki kellelgi on? Siis saaks neid turvaliselt jagada.
Ning Eesti kontekstis oleks päris vahva mikrogrupike ka külade, valdade tasandil. Praegune kaart on seal liiga suures (? mis sõna siin peaks olema) mõõtkavas. Eriti enne 20. sajandit oleks lahe näha, kuidas partneri leidmise areaal kasvas võrdeliselt koos transpordi arenguga. Valdade kaardid on ju tegelikult olemas, sinna võiks peale tekkida mikrokülad koos elanikega ja kogu see santabarbara suhtevõrgustik.

Kellele on vaja ajalehti?

Eilses Ringvaates kommenteeris Hõbemägi ameeriklaste seisukohta, et lähitulevikus kaob paberil ajaleht ning asendub elektroonilisega.
Teoreetiliselt vahet pole. Kas ma maksan paberlehe- või elektroonilise väljaaande tellimuse eest. Vahe on praktilises- lugemise mugavuses. Mul jääb täna lugemata üsna mitu pikka ja põhjalikku blogi, kuna see on füüsiliselt väga raske- ebamugav ja ebaloomulik  sundasend, silmadel on väga- väga paha. Väidetavalt i-padil ning sellel lugemislaual neid probleeme pole? Ei tea, pole proovinud.
Samuti ei hooli ma kelladest ja viledest, mis elektroonilisel ajalehel väidetavalt juures- pigem vastupidi, see takistab süvenemist ning hakib mõtte laiali.

Kade naine

Millest tuleb meeste selline enesekindlus? Vaatasin neid Riigimehi, ja oi- kui tuttav see kõik ette tuli. KUI mitu korda olen ma oma elus näinud seda. Tuleb miski suvaline mees. Loll kui lauajalg. Pole kogemusi, pole haridust.
Ta sai eelise esimese klassi katsetel (sest poisid ju arenevad aeglasemalt). Ta oli alati edukas (kolm on ju koolipoisihinne. Pole need hinded kunagi midagi näidanud. Nii aktiivne poiss!) Ta sai inglise keeles viisi (sest noor naisõpetaja flirtis temaga). Ta sai eelise keskkooli katsetel (sest muidu tuleb meil tüdrukute klass). Ta sai selle koha tänu suhetele (sest sellisele esinduslikule kohale on ju ikka meesterahvast vaja ja sõpra ma usaldan). Ta elab kodus nagu kuningas (ära isa sega, isal on raske tööpäev seljataga. Tule siia- ema saab kartulite koorimise kõrvalt sulle lahkelt matat õpetada).
Aga NII enesekindel. Nii tähtis, nii oluline.
Lammutab kõik laiali, et siis mõned kuud (mahajääjate õnneks) või aastajagu (vaesed kolleegid ja vaene firma) hiljem saba jalge vahel- ups, välja ei tulnud- vaikselt teadmatusse kaduda.
Ja siis varsti loed miskit pressiteadet  ning saad teada, et mehike jälle suur juht ja õpetaja.

Ma olen täiesti kade. Ma tahaks ka olla nii isekas ja tegutseda ainult omaenese huvidest lähtudes. Et ma saaksin põnevaid kogemusi ning mitte mõtiskleda teemal, kuidas see kõik teistele mõjub... Mitte hoolida sellest, et pärast mind jääb järele must maa.

Kvaliteetinimesed ja need teised 2

Neid, kes hädas, peab aitama.
Aga vahel tahaks küll küsida, mis toimub selle copy peas kes võttis Toidupanga reklaamiks kolm teemat ning mätsis robustse elegantsiga need kokku. Kokkuhoid? Mõjuvus? Arrogants?
Esiteks, inimesed on näljas- kogume kopikad kokku ja ostame selle eest süüa. Väga ilus ja hea algatus.
Teine teema, et meil kodudes jääb sööki üle- lahendus on, et inimesed, tarbige mõistlikumalt.
Ning kolmas. Toitu jääb üle kauplustes ja ladudes ning selle asemel, et viia see prügikasti- anname vaestele??! (Ma olen täiesti teadlik, et tegelikult säilivusaega ületanud toitu tegelikult ikkagi vaestele ei anta) Mind häirib see sõnum. Ma kordan veelkord- kauplustest järgi jääv toit läheb prügikasti asemel neile, kes näljas.

Geni lood 5 - Teised elud

Üks tuttav palus mul uurida oma sugupuud. Päevavalgele tuli šokeerivalt traagiline armastuslugu ning arusaamine, miks seda lugu siiamaani saladuses oli hoitud. Tunnen end kuidagi üllatavalt näruselt. Esiteks selle kurva loo pärast- kuigi ma pole kuidagi vastutav, mida inimesed on teinud ning kõik need andmed olid ju arhiivis vabalt olemas. Ning teiseks- sain endalegi üllatuseks teada, kui silmakirjalik ma tegelikult olen.
Mulle väga meeldib genisse kirjutada kastikesi  "traditsioonilistest" peredest- ema, isa, lapsed. Soovitavalt veel hea haridusega, nägusad, terved ja jõukad... aga neid teistsuguseid.. natuke piinlik on.

Helesinine vagun

Ma ei saa aru, miks on vaja keerutada tolmu üles teemal "ja või ei" nõukanostalgiale, kui Kivirähk on selle taaskord puust ja punaseks oma tavapärases geniaalsuses kirja pannud.

Nagu kilpkonnad, kes põrandaküttel lamades arvavad teadvat milline on kõrb.
Meie olime lapsed. Meil polnud küüditamisi, KGB-d ja muud jama.
Miks, pagana päralt,  vajab laps sõnavabadust?
Meie elasime siis, kui nõukaaeg oli juba totter, absurdne ja lõbus. Me oleme õnnelik põlvkond, sest meil on õnnestunud elada kahes täiesti erinevas maailmas.

sõda

Vaatan aknast välja.
Järsku muutub väljas kottpimedaks. Mingi rahutu eelaimus muudab mind ärevaks ja minus võtab maad paanika.
Ruttu, ruttu-karjun ma hüsteeriliselt.
Taskulamp, tikud, dokumendid... anun meest ja jooksen lastetuppa.
Ruttu, riidesse!! Pikad püksid, pusa ja tossud. Kiiresti!
Torman kööki, kus ajan seljakotti kõike söödavat.
Lastetoas kõhkleb teismeline roosa ja kollase topi vahel. Ärritun rohkem, kui kunagi varem.- Kurat, kui sõdurid meid vägistavad on neil kama, mis värvi pluus sul seljas on. Kiiresti!!! Pane riidesse!!
Me jõuame viimasel hetkel. Sööstame treppidest alla ja meie taga, nagu hollywoodi filmis variseb maja kokku. Ma ei kuule midagi. Kõik on täiesti vaikne. Mitte ühtegi heli.
Lõpuks jõuame majast välja. Klammerdun hingetuna vastu maad. Murdosa sekundiks kuulen, et olen kõik see aeg karjunud ja siis sumbub mu röökimine meeletusse mürasse. Kõik variseb, laguneb, plahvatab. Kottpimedus on vahetunud ereda silmipimestava valguse vastu.

Meheks kasva(ta)mine

Jõmmid mörisevad alecoqiga pargis.
- mu laps on kümneaastane...
lällutab üks pehmel keele
- ei ole, su laps on vanem ku minu oma. Sündis varem.
-Ei. Mu laps on kümneaastane. Kas sa arvad, et ma ei tunne oma last? Ägestub esimene.
- P...i, raisk. Kas sa, raisk, arvad, et ma ei tea kui vana mu laps on. Tal on järgmisel nädalal sünnipäev, saab 13. Sinu oma sündis varem kui minu oma.
- Raisk, mu laps on 10, raisk...Kas sa, raisk, arvad, et ma pole õige isa, kes oma lapse vanust ei tea??...

Läti tuleb ära võtta

Stefani üleskutse muutis mind eile äraütlemata kurvaks. Aga ma ei viitsi enam taaskord kirjutada emotsionaalset postitust teemal, et
kuidas nad küll aru ei saa. Omamaine tootmine on julgeolekupoliitiliselt oluline ning kui tahame luksust, et meie nutikad ettevõtjad saaksid äri ajada Eestis, siis tuleb paratamatult peale maksta selle privileegi eest, Eesti on nii väike-väike, et mastaabiefekti ei teki kunagi.

Selle asemel, et üles kutsuda närutama võiks suunata oma energia võimaluste otsimisele, kuidas me rikkamaks muutuksime, et meie sissetulekud võimaldaksid protektsionismi kinni maksta.

Sooda!

On veider ja uskumatu, millise tuima järjekindlusega üritan alati keerulisemaid lahendusi. Sest liiga lihtne on liiga lihtne?
Postituse eesmärk on olla abiks meeleheitel koduperenaistele, kes suures hädas- nagu mina olin- googeldades surfavad ja vastust ei leia. Ehk suudan nüüd nii mõnegi unetu öö ära hoida:)...
Esimene ülesanne. Leitud vanaema hõbesõrmus, mis tahab puhastamist. Ühe sõrmuse pärast keemiat ei osta. Mälusopist meenub hambapulber- aga kust seda tänapäeval võtta? Ning villasega hõõrumine. Höörun, nii et sädemed lendavad- tulemus ok, aga mitte super. Kinnas, millega hõõrumist läbi viin, muutub topiliseks ja vanub ära.
Internetist leian retsepti- soolalahusesse panna tükk fooliumi ning sellele jätta sõrmus seisma. Töötab, aga mitte ideaalne.
Ja siis meenub vana hea sooda. Segan pudru ja hõõrun sõrmust vana hambaharjaga. Vau!

Sofi ja Eesti

Eilses EPL-s tunneb Piret Tali muret Eesti maine pärast. Osati pole ma temaga nõus, aga suurema osaga küll.
Nõus pole ma sellega, et 30-40 aastate kujutamine "klišeedest kubiseva vägivaldse konstruktsioonina " meid kuidagi väga kahjustaks. Pigem vastupidi. Arvan, et mida traagilisem ja "kollasem" see on, seda lihtsam on seda esiteks müüa ning teiseks võõrastel aru saada. Ohvri/märtri roll aitab kaasa empaatilisele mõistmisele ja kaastundele- pole ju riiki, mil poleks traagilist ajalugu.
(Nad vaesekesed on ju nii palju kannatanud, anname neile andeks...)Samuti ei usu ma, et minevikuteemad heidaksid kuidagi varju meie tänasele imagole. Kindlasti mängib siin oma osa see, kui palju nn uut infot peale tuleb. Kui kogu "tõde" Inglismaast piirduks Dickensiga, oleks see loomulikult traagiline. Ma väga tahaks siiski loota, et Sofi teos ei jää ainsaks Eesti looks.

Kastanje

Igal sügisel sama jama- kastanimunad on täielik defitsiit!. Puu alune on täiesti tühi. Ja nii lapsepõlvest saadik. Koolis oli meil vaja metssigade jaoks koguda kastaneid ja tammetõrusid. Tammetõrudega polnud probleeme. Kastanitega aga alati.
Mul on väga kahju, et olen nö päris kastaneid söönud. Sest need ei ole õige maitsega. Õige kastan peaks olema selline pähkli moodi- krõmps, vürtsikas ja krõbe. Nii täiuslik, sile nagu puust...

Põdra Maja

Teismeline täiskasvanuks saav lapselaps peab vanaemaga läbirääkimisi, et saada oma sünnipäeva tähistamiseks peopaigaks suvila.
- Hmm... ma ei tea, kas see on hea mõte, muutub vanaema murelikuks.
Lapselapse peast käivad kiiresti läbi võimalikud vastuväited- me ei läbusta, suitseta, tarbi narkotsi ega pane maja põlema....
-Novembris on õues juba nii külm, teil on õues paha mängida, teeb vanaema oma mure põhjuse teatavaks.
??
-Kallis vanaema, ma luban, et me ei lähe õhtu jooksul kordagi õue:)

Pühapäevased porgandihommikud

Ma juhtusin kuulama väga põnevat loengut. Tedlased maailmas tegelevad probleemiga, et kas toitude/maitsete eelistamine on geneetiline-kaasasündinud või õpitud harjumus. Uuringud on pooleli, aga saladuskatte all poetati (H.Tuorila), et näiteks magusa maitse nautimine ning ka lõhnade eelistamine on õpitud.
Näiteks soomlased eelistavat kaneelilõhna, mis toob positiivseid emotsioone ning äratab isu- samas, kui teised uuringus osalenud rahvused jäävad kaneelilõhna suhtes külmaks.

Vaene väike Eesti

Ma ei jaksa enam meediat jälgida. Vaesus vaatab igalt poolt vastu.
Inimeste kirjeldused sellest, kuidas ammu hambaarstile pole saanud. Haigla, kus inimesed surevad, sest puudub aparaat. Lasteaiad, mis ei jaksa kempsupaberit osta. Põlvkonnad, kes kasvavad üles keemiakatseteta ning kordagi suusatamata. Aukudeta teid ning kaasaegset ühistransporti ei näe minu silmad ilmselt iialgi. Arutelud hariduses ja tervishoius omafinantseerimise osakaalu suurendamisest. Kas maksta kõrghariduse eest õppimise ajal või peale seda. Liidetavate järjekord ei muuda summat, ikka rohkem tuleb inimestelt tagasi küsida.

Geni lood 4- Nimed

Kui kedagi huvitaks, siis võiksin ma ilmselt praegu teha magistritöö 17.-19. sajandi Lõuna-Eesti ( e Liivimaa) eesnimede arengust ning trendidest...:)

Kogukonnad olid tollal arusaadavatel põhjustel väga suletud. Mistõttu on tegelikult huvitav, et esines nimesid, mis olid popid kõigis minu poolt läbi töötatud mõisates (7 erinevat)- kuidas selline info st et väga in on tütar nimetada Marriks, levis? Ei tea, aga oleks huvitav teada.
Tuli küll ette, et mõisnik ostis oma pojale uue mõisa teiselpool Võrtsjärve ning inimesed pakiti, koos traditsioonide ja nimedega, lihtsalt kaasa. Ja no eks mingi kaubandus ju samuti eksisteeris- ehk siis info ju liikus ikka.
(Nüüd ja edaspidi kaasaegsed nimepildid. Kuigi, nagu eilse sõnavõtu kommentaaris tabavalt märgiti- kirjakeelt ju polnud, kuidas ma tean kuidas on õige:) Eks ta ole- kirikuõpetaja armust võis mehe nimi erinevates dokumentides olla Endrik, Hendrik, Hendrich, Hen...
Muus osas on muutunud peamiselt see, et kahest kaashäälikust on saanud üks- ehk siis Marrist Mari, Marretist, Johhanist ja Kaddrist vastavalt Maret, Johan ja Kadri jne).
Andres, Hans, Hendrik, Jaak, Jaan, Jacob, Johan, Karl ning Ann (nii Ann, Anna kui Anno (Anu)), Katri, Leno, Liis, Maret, Mari jne - olid sõltumata piirkonnast minu mõisates ülimalt levinud.

Geni lood 3- Moraalist

Ärge uskuge, kui keegi räägib teile püsivatest traditsioonilistest pereväärtustest ning sellest, kuidas 21. sajand on kaasa toonud moraalse allakäigu.

Elu 17.-18. sajandi Liivimaal oli värvikam kui Mehhiko seriaalis.
Kujutaksite ette end abiellumas näiteks vanaisa õetütre pojaga? Või siis oma isa noorema vennaga?... Kõik hea ja oma jäi perekonda:)
Et minu ja sinu ja meie lapsed on selle sajandi probleem? Tühjagi!

Mis sul viga on?!

Kukus oli hiljuti täiesti geniaalne Vox Populi teema- mis sul viga on? Mis saab olla veel parem koht virisemiseks, kui sinu isiklik anonüümne blogi...
Et mis mul viga on- aga palun.
Esiteks on mul kõriauguni ja rohkem ka veel koristamisest. Kes pagan tekitab mu tubades segadust, külvab tolmurulle ning määrib aknad? Ja miks ta seda teeb? Jah, teoreetiliselt võin ma appi petta oma lähedased või palgata koristaja, aga see ei muuda põhiküsimust- miks mina pean selle pärast muretsema?? Miks pean ma stressama teades, et kui mina ei tee ja ei muretse- siis ei tee seda keegi. Ei tule kusagilt head inglit (või ema), kes seda minu eest teeks..

Moepolitsei

Kuidas saad aru, et oled vana? Eks ikka nii, et noorus tundub hukas olevat.
Mulle jalutab hommikuti vastu kolme erineva kooli laste mass. Ja ma lihtsalt oigan- mulle tundub, et koolitüdrukute vahel on käimas võistlus- kes suudab kõige vähem ja kõige enam paljastavaid riideid selga panna. Kuidas neil küll külm pole? Tänane hommik tundus kuidagi eriti jahe olevat.
Nagu kohalikud venelased, tundub, et ka noored elavad mingis teises meediaväljas? Just mingi aeg tagasi oli ajalehtedes-kirjades uued sellesügisesed kollektsioonid- mõnusad villased kleidid, kampsunid. Kes neid siis kannab? Minusugused vanainimesed?
Teismelised tunduvad võtvat malli Floridast...

Pärast surma 3

Kuidagi morbiidseks kisub mu blogi viimasel ajal. Tundub, et minu elust hakkab läbi saama pulmade aeg ning käes on surmade aeg. Kurvastavalt tihti olen sel aastal näinud sõpru-tuttavaid-sugulasi peielauas.

Viimati oli põhjust käia kiriklikel matustel.
Ärasaatmine on sündmus, kus alati on väga raske leida õigeid sõnu. Pahatihti on ilmalikud matused olnud samamoodi piinlikult võlts-pateetilised.
Rohkem peaks praktiseerima seda, et mälestusi räägivad tuttavad- sõbrad -lähedased. Samas saan ma aru, et lähedaste jaoks on see sel hetkel väga raske ja eestlane pole ka esineja, kes vabatahtlikult kümnete inimeste ees kõne peaks.

Moodsad mängud

Minu vanemad mängisid kulli. Mina mängisin lätsu. Nüüd on sellest mängust saanud zombi....
Hendrik on zombi!! Aaaaa... Kevin on zombi.

Kaks lasteaiapoissi vahivad taevasse. Lennuk lendab üle nende.
Jõmm 1 sirutab käe taevasse: Näe lennuk. Pommitame alla. Seal on terroristid.
Jõmm 2 nõustub rõõmsalt ning sirutab samuti. Pommitame jah. Mul on laser.

Kaks hallipäist vanaprouat saavad kepikõnni rajal kokku. Jällenägemisrõõmust piisavalt kaisutatud, otsustatakse, et on aeg hinge tõmmata. Istutakse pingile, kus üks daamidest tõmbab välja oma huippu moodsa nutitelefoni ning asub sõbrannale seletama, kuidas sammulugejat seadistada.

Värav

Meie linnosa on planeeritud väga nutikalt. Kõige välimises ringis on elumajad, seejärel koolid ja lasteaiad ning päris keskel ülimalt populaarne puhkeala. Autovaba. Roheline.
Tädikesed nopivad muru seest seeni. Puudealusele pingile on kogunenud purupurjus seltskond, kes kõvasti ja valesti joriseb vene poppi. Vanemad prouad käivad keppidega ning kenad hästi vormis vene poisid teevad tervisejooksu. Noored isad, õllepudel näpus kärutavad oma võsukesi. Mammad lapsukestega on vallutanud liivakastiks kaugushüppekasti. Tuul kannab Leiburist värske leiva lõhna. Ühesõnaga- idüll.

Köie peal kõndijad

Kas ma olen kurjategija, kui teen märkuseviieaastasele kes on veendunud, et parim riietus lasteaeda on kummikud ja pudrune pidzaama. Bronhiidis teismelisele, kes on otsustanud minna 10 kraadise ilmaga  praktiliselt pesus ja õhukese jakiga.
Kas peaks ütlema lapsele, millised on tema tegelikud võimed või olema toeks kõigest ja kõigist hoolimata. Kas tuleks kiita ilmselgeid lati alt läbijooksmisi või peaks juhtima tähelepanu võsukese vigadele ja sundima teda rohkem pingutama.

Retsept aktiivsele lapsele

1. juulist on teatavasti neil toiduainetel, millel sees asovärvid, peal hoiatus-Võib avaldada kahjulikku mõju laste aktiivsusele ja tähelepanuvõimele.
Mis on väga hea ja õige, sest kurvastavalt palju on peresid, kus ostuotsuseid ja söödavate maiustuste koguseid määravad lapsed, mitte nende vanemad.
Täiesti ebaseksikalt oli mul vaja ükspäev võtta Espumisani. Loen hajameelselt koostist- ja mis ma näen E110!. Loomulikult ilma hoiatuseta, et saan küll ühest probleemist lahti, aga samal ajal muutun närviliseks. Võtsin siis ette kogu oma ravimitekarbi ning rõõm on tõdeda, et kui limonaaditootja üritab oma jooki kollaseks saada parema müügi huvides, siis ravimitootjatel on sama eesmärk.
Kes muidu sööks Marsimehe vitamiine (E110) või jooks Sudafedi köhasiirupit (E124), kui nad ilusat värvi poleks?

Asjade jumal

Kui ma olin sisestanud arvutisse tuhandenda raamatu, siis väsisin ära. Nimekirja koostamine sai ette võetud, et oleks lihtsam pakkuda raamatuid... ma ei teagi kellele.
Mitte niiväga depressiivse väikelinna, kus asutused on lahti vaid tööpäevadel kella viieni, taaskasutuskeskuse uksel oli suur silt- raamatuid ja riideid mitte tuua. Aga ei tõuse käsi kohe prügilasse viima. Äkki keegi vajab? Või ei? Teatmeteosed, õpikud, populaarteadus....eesti ja vene ja saksa keeles. Ma ei hakka seda kraami ju ometi teise Eesti otsa, Tallinnasse tassima.
Inimene, kelle kodu on vaja tühjaks teha, polnud suurem asjadekoguja. Aga mitmekümmne aasta jooksul ikka koguneb. Ja see jõuetus- kust pihta hakata? tekitab depressiivseid mõtteid...

Õnne valem 2

Kes ei teaks Maslow püramiidi, eks. Et kui füsioloogilised vajadused on rahuldatud ning turvatunne ka olemas- hakkab inimene tahtma rohkem. Alguses kuhugi kuuluda, siis tunnustust ning lõpuks ennast teostada ka.
Eestimaa on suures hädas- naised kipuvad pagana targad olema. Kas sellest võiks siis järeldada seda, et naistel on väiksemad vajadused? Et nende kõht saab kiiremini täis ning maja ja auto ei pea olema ka väga vinged. Sest kiiremini jõutakse ülemisele astmele. Tahetakse olla keegi, midagi saavutada. Õpitakse ja treenitakse.
Pannes muretsema meesterahvad, kes ühel hetkel avastavad, et pagan- naised ei tahagi enam mehele. Ei pingutagi enam, et meestele meeldida, ajavad ainult mingit oma rida ja tahavad, et mehed suudaks normaalsel tasemel suhelda...

Strandbergi sündroom

Situ. Atsioon
Ana. Lüütiline.
Garan. Tii.
Konstruk. Tiivne.


aargh... levib nagu katk üle Eestimaa. õppige palun rääkima:(
selle peale tahaks kohe geeferi juua.

Pärast surma 2

Ma olen viimasel ajal kuidagi (põhjendamatult?) härdameelne. Sügis? Raudrohu, piparmündi ja õunte vürtsikas nostalgiat tekitav lõhn?
Igaljuhul on mul täiesti hulluksajav soov. Ma tahaks vanaema juurde. Nii-nii väga, et kohe valus on....
Ma tean, et see soov ei saa mitte kunagi täituda ning sellistel hetkedel meeldib mulle mõelda, et elu pärast surma on olemas.
Aga kas ma saan olla kindel, et mu vanaema ootab mind seal vanaemana? Äkki tahtis ka tema minna tagasi lapsepõlve oma ema ja isa juurde? Kuidas ja kus see valik üldse tehakse.
Kui kõik on seal sama vanad kui surres- siis poleks see ju mitte eriti meeldiv koht: täis haigeid vanainimesi. Kui kõik muutuvad tagasi lapseks, siis samuti... paljas see mõte, et peaksin igaviku veetma lasteaias, ajab mu pea valutama.
Või antakse igale ühele valida, eeldusel, et kindlasti on inimesi, kes tahavad jätkata täiskasvanuna  ja vastupidi. Et siis teoreetiliselt on võimalik variant, et mina olen näiteks 16 aastane, mu vanaema 5-ne, mu ema 30-ne...

Vihmaselt tänust

Turutädi küsib mu ostetava puuviljakoguse kohta- kas teil tuleb pidu? Ei. Vabandust, et mul on raha.
Me ei saa kiruda oma töökohta, sest 100 000 on ju üldse töötud. Meil ei tohi valutada pea, sest väga paljudel on tõsised terviseprobleemid. Me ei tohi vinguda oma mehe kallal, sest suurem osa  naistest elab üldse üksi.

Psühholoogid soovitavad päeva lõpus leida 5 asja, mille eest tänulik olla. Kas tänulikkus garanteerib rahulolu? Ma olen tõeliselt tänulik selle üle, mis mul on. Ja ma tean, et õnn võib pöörduda ning homme võin olla kõigest ilma. Kas mul puudub siis täielikult õigus olla vahel rahulolematu?

Nännifännid ja pärisfännid

Tahad süüa täna õhtul Egoistis? Aga 5000 kroonist kella? Äkki turismireisi Türki?
Aga palun- veeda iga päev veerand tundi Facebookis ja see kõik võib olla sinu!
Erinevalt tavalistest tarbijamängudest, kus vaja osta toode, täita kupong või saata SMS- on siin vaja klikata "meeldib". Kirjutada sisutühi kommentaar või üles laadida moblaga klõpsatud pilt. Ning võiduvõimalus on päris suur- fänne on tegijatel firmadel ainult ca 5000, paljudel  vähem. Ning tegelikult ei peagi sa olema kõigi fimade fänn- loodud on lausa lehekülg Auhinnamängud, kus "paremad palad" kokku nopitud. Vaatad hommikul lehe üle ning sinust saab sobiva auhinnaga firma fänn. Võiduvõimalus suureneb seda enam, mida rohkem sõpru sul on- ehk siis- sa loodetavasti taastoodad uusi fänne ja teed firmale reklaami.

Pilvebaleriini lood 7- Maasikad

Need maasikad kasvavad taevani!  Istutage need aeda või pottidesse rõdul siis, kui teil tekib mõni vaba minut!

Jah. Ma murdusin. Ja mul tekkis vaba minut. Sest mõelge ise:

Üks euroopa aednikest on aretanud välja tõeliselt hämmastava maasikasordi. See sort on võimeline küündima kuni 2 m kõrgusele ja andma saaki 5 kuud aastas. Ta kannab suuri, ilusaid marju, mida te saate noppida puhaste, tervete ja uskumatult aromaatsetena.

Mul pole ei kasvuhoonet ega aiamaad, aga eelmisel aastal turult hangitud taimed andsid rõdupotis nii mõnegi marja. Pealegi lubati mulle:

Ta kasvab mistahes pinnases, on külmakindel.  

Loomulikult juhul, kui juhtub uskumatu asi ja ma ei saa hiljemalt 90 päeva pärast suuri maasikakobaraid.... siis antakse raha tagasi.


Uskumatu asi juhtuski:) Ilmselt on süüdi petersell...
Leia 10 erinevust:

nende maasikad

minu maasikad

Õigus olla hull

Mu lemmikseepides on järjest olnud kaks juhtumit, mis on pannud õhku ahmima. Ühes seebis jättis üksikema lapsed ööseks üksi ning loomulikult võttis sotsiaalamet "laste heaolu nimel" emalt lapsed ära. Teises seebis ujus meeskangelane natuke liiga kaugele, mispeale paigutati ta hullumajja.

Ma ei tea kas Ameerikas on ka päriselt nii (ei viitsi otsida) või olid need stseenid pigem intriigi huvides. Aga ka lähemal toimub. Suhkrumaks nimelt. Oma seisukoha selles küsimuses olen juba kirja pannud, ei hakka kordama.

Eestlane ja venelane vol7- rahvaste suhtlemise keel

Lugedes selliseid artikleid, tundub mulle vahel, et aeg on seisma jäänud. Ei, kindlasti mitte ei eita ma vene keele õppimise vajalikkust ning  täiesti kindlasti ning omal nahal olen ma tunda saanud, kuidas vene keele oskus annab konkurentsieelise.
Aga järgnev põlvkond?
Hiljuti oli paanika selle üle, et avalikus teenistuses on liiga vähe emakeelena vene keelt kõnelevaid inimesi. Ei tea, ehk see avalikus sektoris nii ongi. Aga kui vaadata natuke laiemalt, siis - üllatus, üllatus- peale on kasvanud uus põlvkond esimese keelena vene keelt rääkivaid inimesi kes aktiivselt osalevad Eesti elus ja muuhulgas valdavad vabalt nii eesti kui ka inglise keelt.

D. Carnegie "Kuidas võita sõpru..."

Kuku raadio kummitab terve nädal, et D.Carnegie raamatust "Kuidas võita sõpru ja mõjustada inimesi" on välja antud uus trükk.
Ma lugesin seda raamatut ääretult vastuvõtlikul ajal teismeeas ning  kindlalt võib väita, et see on üks raamatutest, mis on mu elu mõjutanud ehk rohkemgi kui tahaks. Nii mõnestki selgeksõpitud "nipist" üritan siiani lahti saada...:)
Ma mäletan, et mu peamine emotsioon seda raamatut tookord lugedes oli kartus- aga mis siis, kui keegi teine on veel seda raamatut lugenud ning näeb mu "trikid" läbi?
Sest see raamat töötas ja töötab. Inimestele meeldib meeldida. Neile meeldib positiivsus, kiitused ja oi, kuidas inimestele meeldib rääkida iseendast. Uskumatult palju on inimesi, kes peavad parimaks sõbrasuhteks vahekorda, kus üks pooltest ainult räägib (iseendast) ning teine kuulab.

Naiivne maailmaparanduskatse

Oli aeg tagasi, kui ma täiesti siiralt uskusin, et inimesed on oma rolli vangid. Näiteks, et sekretär on sellepärast selline nagu ta on, sest töötab sekretärina. Ja kui ta saaks ühel päeval näiteks ostujuhiks, siis ta õpiks mõned töövõtted juurde ja töötaks sama edukalt edasi.
Täna ma tean, et Inimesel ja Inimesel on väga suur vahe. Vahe võimetes, vahe kiiruses-täpsuses, avatuses, motiveerituses ja nutikuses.
Oop loetleb oma kommentaarides üles 101 põhjust, miks tekib struktuurne tööpuudus.

Digiretseptist

Ma olen jälle kõigest valesti aru saanud. Mulle tundus, et hakkas kehtima digiretsept.
Sellega olid mingid probleemid, aga üldjuhul toimib. Olen ise kasutanud ja ostnud. Töötas.
Nüüd tekkis mul vajadus vaadata, kas mingi osa retseptist on veel "varus" või peaksin arstilt uue tellima.
Ma jätan vahele selle, et Patsiendiportaali pole võimalik otse siseneda. Läbi hansapanga sai.
Aga.
Tähtis portaal ütleb mulle, et ma pole kunagi ühtki retsepti saanud ja peale nime pole minust üldse midagi olemas.
Et siis ongi nii, et kallist süsteemist töötab ainult see osa, mis saadab retsepti perearstilt apteeki?? Ja ei mingit ajalugu, jälge- mis tegelikult -minu arusaamist järgi, oligi ju projekti point, et tulevikus oleks arstidel lihtsam...

Kas poleks lihtsam olnud see infovahetus lahendada e-maili teel?  Milleks see pseudoturva, kui varjata nagunii midagi pole.

Küll ma tahaksin kunagi kirjutada labeli "e-rõõmud" all mõne positiivse sissekande:( Uskumatu. Ma ütlen.

Keskerakonna võidu valem

Juhtusin pühapäeval kuulama Samosti ja Muuli saadet ning mul hakkas paha. See saade oli niivõrd Reformierakonna poole kaldu, et isegi minusugune apoliitiline tegelane sai järsku aru, miks inimesed valivad Keskerakonda. Kaastundest.
Ma kuulan seda saadet üsna juhuslikult ja seepärast ei tea- võimalik, et mõni järgmine saade ülistab samas mahus KE? Ning muidugi on erameedial õigus olla sobivale poolele kaldu. Mõnikord, oma sado-maso perioodidel kuulan ma Kukust Vox Populit. Ka seal ei varja saatejuhid oma irooniat ja skeptilisust Keskerakonna suhtes.

Reklaamiklubi. Reklaam ja mina,

Kuumaga on ajud nii pehmed, et igasugu "väga olulised" teemad tulevad pähe. Üritan meenutada, kas on olemas head reklaami, mis ka mõjuks.
Mulle väga meeldis Rakvere "mis teeb eesti naise tugevaks" ja praegune Atria lihade reklaam-see kus jumal käsib grillima minna. Aga grillimiseks liha ostes ostan ikkagi mingist patriotismist lähtudes väikeste lihatööstuste - Saaremaa, Oskari jne tooteid. Kuigi nad pole ammu enam väikesed.
Mulle väga meeldivad Rimi reklaamid, aga selleks, et ma sinna poodi läheks peaks peale maksma- sortiment pole see, mis vaja.
Ma olin naerust kõveras vaadates Heinekeni reklaami- teate küll, kus naine ja mees viivad sõbrad "garderoobidesse" varandust vaatama. Coca reklaamid on super head. Ja tegelikkuses ei joo ma kumbagi neist jookidest.

Mis mulle siis mõjuvad? Saku Ice Black- sõitsin läbi 2 poodi, et seda saada. Igasugu Poola pesupulbrireklaamid- ma ei väsi lootmast, et seekord on reklaamil õigus. Mina olen Barni... käsi tõuseb jälle ostma, et taaskord veenduda kui vastik see toode on... Ja Premia koonusejäätist ostan ilma igasugu reklaamita. Isegi pakend pole ju super-hüper.

Mida siis järeldada? Ma olen ilma huumorimeeleta. Ja mind viib reklaam poodi siis, kui näidatakse isuäratavat toodet ja sellega ei tehta nalja?:)

Welcome to Estonia

Pool aastat on möödunud, kui Okia blogis algatati Eesti maine parendamise kampaania. Palja tilliga poiss on endiselt esilehel- aga edasi- FANTASTILINE ! Eesti inimesed, te olete superfotograafid!!

Keegi võiks nüüd Estonia lehe samuti ette võtta ning kel fotograafiaks silma-kätt, võtke osa ka Wikipedia palvest.
Tundub, et fotograafia ongi Eesti Nokia:)

Pidurivedelikuga vaktsineeritud sai

Hiljuti oli mul vaja osta kingituseks läpakas. Olen arvutiasjades täielik võhik. Kuna ma olen ühe tehnikaajakirja aktiivne lugeja, siis esimese asjana külastasin selle ajakirja kodulehel olevaid testitulemusi. Paraku oli arvuti, mille olin hinna-kvaliteedi suhte põhjal välja valinud, nimekirja lõpus. Hmm.. Järgmisena pöördusin foorumite poole ja sain kinnitust, et minu poolt väljavalitud mudel on super ning ajakirja testivõitjad pole tegelikult mingid tegijad. Ametlik tõde mulle ei sobinud.

Suvi on muutnud aktuaalseks jälle soolapuhujate teemad (head artiklid näiteks James Randi intervjuu ja Martin Välliku lugu) + mul on vana võlg, lubasin kirjutada Tervisesõnumite konverentsist. Ma üritan aru saada MIKS me usume? Ja ehk isegi olulisem küsimus- miks on Perekool meie jaoks usaldusväärsem nõuandja kui teadusajakiri?

Tahaks puhas olla...

Ma olen pesu pesnud no nii umbes mitukümmend aastat. Praegune masin ja garderoob on ka olnud piisavalt kaua, et omada kogemusi.
Ja nii mõni aasta tagasi avastasin järsku, et ma ei oska pesu pesta! Kõigepealt tekkis probleem valgete laikudega musta värvi pesul. Õnneks lahenes see teema kiiresti- selgus, et musta värvi riiete puhul ei tohi kasutada pesuloputusvahendit... ok. Peseme ilma.
Siis ühel päeval särke triikides avastasin, et värskeltpestud särk lõhnab lisaks osoonile veel higi järele. Nagu poleks pestud. (Mäletate: kuigi mu mees töötab kesklinnas on tema särke vaadates tunne, nagu töötaks ta põllul...:))

Laisa naise monoloog

Keegi soomlane annab teada, et meeste töö on rohkem väärt kui naiste oma. Ma ei tea kuidas Soomes asjad on ja mul pole ka käepärast ühtki Eesti uuringut. Lihtsalt elust.
Pole mul olnud ühtki meeskolleegi, kes töötaks produktiivsemalt kui naisterahvas. Eesti  naised on tegijad. Ja rõhk on just sõnadel- teeb ära. Kiiresti. Korralikult. Mitu asja korraga. Detailidesse tarkerdumata.
Mees võtab telefonikõne. Pärast seda puhkab 10 minutit ning räägib kõigile, kes kuulda tahab, kui vinge asjaga ta hakkama sai.
Naine on sama aja jooksul korda saatnud 5 asja. Lihtsalt ei kaaguta niipalju oma tulemustest.
Kehtib ka seos, et mida kõrgemal ametikohal töötad, seda rohkem saad ise oma aega planeerida, seda paindlikum on su tööaeg- ja kes meil põhiliselt kõrgetel kohtadel töötavad? Mehed?
Ükski mees ei kujuta ilmselt ette, mida tähendab 12 tundi vahetust müüjana, lasteaiakasvatajana, medõena...

Loomulikult on erandeid. Ja väga laisku naisi ja väga tegusaid mehi.
Miks selliseid artikeid küll avaldatakse?

Nostalgiateisipäev: suvi

Lisaks oma kevaderaamatule, on mul ka suveraamat. Iko Marani "Pikk päev" ja just see vana, Ene Pikk´a illustratsioonidega.  Fantastilised unenäolised joonistused (mille põhjal sai omal ajal õpitud kive joonistama.)
Täiesti meisterlik teos, mis annab edasi just selle õige suvemeeleolu. Mida aasta edasi, seda rohkem kulub lugemise ajal taskurätikuid:)

Koondportree minu maasuvedest.
Rutaka hommiku päikesetriibulise vaibaga, unise pärastlõuna. Jahedad sirelipõõsaalused ja pommidega kell. Metsmaasikad tolmuse endise raudteetammi ääres ja elu esimene rästikuehmatus. Hämar saladusi täis pööning ning vastu akent toksivad õunapuuoksad.

Ma olen masin?!

Olen üsna käbe naisterahvas.
Aga kui korjan näiteks marju koos oma emaga, siis jään lootusetult häbisse: samal ajal, kui minul marjad põhja katavad, hakkab emal üldjuhul pool ämbrit täis saama.  Lohutuseks on ema mulle alati rääkinud oma ämmast, kellega ta kunagi võistelda ei jõudnud.
Geni raames on minuni jõudnud mu vanaema (ehk siis eelnimet ämm) mälestused oma emast ja vanaemast. Veider, aga muude helgete meenutuste kõrval  pidas vanaema vajalikuks ära mainida selle, kui kiired naised tema esiemad olid- töö lausa lendas käes ja külas polnud vastaseid:)
Mõtlen siis, et kui mina olen kiire. Minu ema väga kiire. Minu vanaema väga-väga kiire, vana-vanaema väga-väga-väga kiire ja vana-vana-vanaema väga-väga-väga-väga kiire, siis.... millega see lõppeb? Kas mu esiema oli masin??:)

Vastamata küsimused

1. Kust alguse saab meie kodumaa. Miks TV3 uudiste ilmateade piirdub Tallinna, Tartu, Pärnu ja Kuressaarega. Kui loogika on suvi = rand, siis miks Tartu? Ja miks mitte Toila, Narva-Jõesuu?

2. Milline seos on kirikul, võidupühal ja jaanipäeval. Paganlikumat püha on võimatu leida ning miks on vaja õnnistada võidupüha tuld kiriklikult?

3. Kas on välja antud seadus, et kõik linnulihatoodete reklaamid peavad olema võimalikult nõmedad? Alles me toibusime Rannamõisa seksistlikust ja labasest rebasest. Siis lükati Talleggi turvalises tootmises varjul olnud kramplikud ja õnnetud töötajad rambivalgusesse. Ja Kikas- kaks rullnokka ja moororatas ?? Wtf. Ok, see on küll kordades parem kui eelmine "kanaarid". Aga kes küll ometi on linnulihatoodete tarbija ja reklaamide sihtgrupp...?

Elu on lill

Uus Perekonnaseadus käsib lapsi, kes elavad vanematega koos, koduses majapidamises abistada.
Lõpuks ometi üks õige seadus. Ammu oleks pidanud, ma ütlen.
Nüüd jääb veel oodata seaduseparandust, mis lisab ka meestele, kes elavad perekonnaga koos, kohustuse koduses majapidamises abistada.
Ja paljude-paljude -aastate pärast, kui väljend "naine näägutab" on muutunud anakronismiks- räägivad vanaisad lastelastele, kes hirmust ja põnevusest hinge kinni hoiavad lugusid aegadest, kus naised olid sama võimsad, kui politsei- sundisid pere kodutöid tegema; kus naisteajakirjad olid täis nippe meeste ja laste taltsutamiseks...
ja kõik oli hoopis lihtsam, sest kohtukuludeks ei kulunud nii palju raha....:)

Kolm Mutrikest ja Firma

Kolm lugu, mille ühendavaks lüliks üks- inimese võitlus suure Süsteemi ja Firma vastu. Ning alguse saanud inimese arvamusavaldusest meedias.
Esimene, hansapanga lugu, on ilmselt korralik eksitus. Ma oletan, et Swedpanga PR juht oli puhkusel ning panga juristid otsustasid asja oma "parema äranägemise" järgi ajada, tekitades sellega korraliku fopaa ja jama, mida veel tükk aega klaarida. Kujutan ette, kuidas turundustibid peale jaani tööle saabudes õudusest juukseid kakuvad, et asi lahendada. Kuuldavasti on üks vabandus juba saadetud. Kannatanu saab hansapanga pastaka ja kruusi ning eksinud töötajad saadetakse metsa team building´ule, strateegiaseminarile või lihtsalt koolitusele.

 Teine on Urho Rätteli vallandamine peale arvamusavaldust, et "eesti riik ja õiguskantsler torpedeerivad meelega venelaste turismi Eestisse" EPL-s . (Kui kõik meedias kirjeldatu on õige ja täielik, siis) Hr. Rättelist on mul tõeliselt kahju- arvamus oli vast kübeke emotsionaalsem, kui oleks võinud olla ja kuuldavasti polnud ka kriitika adressaat õige, aga antud juhul on minu meelest tõepoolest sõnavabadusõiguse rikkumisega. Inimene, oma ala asjatundja, avaldas arvamust ning lisaks kriitikale ka konkreetsed ettepanekud asja parandamiseks.

S.Larsson "Lohetätoveeringuga tüdruk" triloogia

Enne, kui asute seda raamatusarja lugema, veenduge, et teie külmkapis on piisavalt pasteeti ja hapukurki. Samuti oleks hea, kui olete varem tuttav A.Lindgreni loominguga... Muuhulgas saate kinnitust teadmisele, et prostituudid ja pätid on pärit teadagi kust- muidugi Tallinnast. Kuna ma kahe raamatu vahele lugesin "Kadunud sümbolit", siis mainimist väärib ka fakt, et kui Ameerikas tungib häkker valitusliikmete arvutisse, saab ta 10 minutit hiljem mobiilile kõne palvega asi ära lõpetada. Rootsis, seevastu, võivad häkkerid (endiselt)vabalt avalikes arvutites kolada:)

Kaupluse omatooted, kas pöördumatu tee?

Tark Ostja kirjutab oma blogis omatoodetest.
Kuna kommentaar oleks läinud liiga pikaks, siis kirjutan oma vastuse eraldi postitusena.
Nagu kõikide asjade puhul, eks, on küsimus eelduses. Hea oponent eeldab, et tootmine = masin, mis toodab tooteid.
Minu eeldus on tootja = looja. Looja, kes mõtleb välja toote; testib, investeerib tehnoloogiasse, seadmetesse, tootearendusesse. Teeb koostööd teadlastega, et toodet veel paremaks muuta (muuhulgas investeerides kodumaisesse teadusesse). Jälgib nõudlust ning teeb vastavad korrektsioonid. Ning lõpuks üritab toote maha müüa nii, et töötajad oleks vääriliselt tasustatud ning jaguks raha ka edasiseks arenguks.

Kreeta, Kokkini Hani

Vahel on nii, et koht ja kõik on väga head, aga olemine pole see õige. Tegelikult oli Kreeta super. Eriti tänase Tallinna ilmaga võrreldes- soe, päike paistab, sinine väga puhas meri. Sõbralikud ja lahked inimesed. Hea söök. Aga midagi on ikka valesti.
Esiteks vaevas mind mingi täiesti seletamatu unetõbi- iga vaba sekund vajusid mu silmad kinni ja ma lihtsalt magasin. Teiseks oli esimesed neli päeva mu kõht totaalselt kinni. Õnneks meenus esiemade tarkus: söö tänavalt ostetud pesemata maasikaid:) Ja siis, kolmandal päeval ilmusid kurat teab kust kohast välja sääsed (!!!). Pole just väga seksikas olla, kui su värskelt pruuniks (loe: punaseks) päevitanud nahal on kahesentimeetrised punnid. Kusjuures, ilmselt kuulusid need sääsed mingisse ülemaailmsesse võrku- nad teadsid täpselt, nagu ka Eesti omad, et maitsev olen mina, mitte mu toanaabrid. Lepatriinuvälimus oli seega ainult minul:(

Tervisesõnumid meedias (kiirelt)

Ajakirjanik kurdab, et peab tegema pool päeva tööd(!), et saada targast spetsialisti poolt kirja pandud jutust "söödavat" intriigiga lugu. Kas mina võiks ka, palun,  oma tööd teha nii, et vaeva ei näe ja saan raha Copy /Paste klahvide ülesleidmise eest?

Võib olla olid mu ootused sellele konverentsile liiga kõrged- teemad olid ju intrigeerivad ja lõputud. Kuidas meedia käsitleb tervisesõnumeid, eetilised piirid ja vastutus jne.  Tegelikkuses oli ainus ja väga
positiivne üllatus Peeter Marvet. Konstruktiivne, asjalik ja päris mitu head ideed kuidas vandenõuteoreetikuid ohjeldada. Kasutan ka oma blogi reklaamikanalina- lugege seda site, et olla kindel kas tänane uudis Jaapani teadlaste saavutuste kohta on fake või mitte.

Aga nagu ikka - me räägime tagajärgedest. Kuidas aga seda ennetada, kuidas jõuda selleni, et inimesed ise oskaks selekteerida pooltõdesid, olla allikakriitilised ning mitte pidada Wikipedias esitatud materjale  teadusuuringuteks. Et see vaene ajakirjanik ei peakski "tõlkima" artikleid lihtlausetesse.

Ilmselt kirjutan ma sel teemal kunagi pikemalt. Aga taaskord jõuan ma dilemmani, et absoluutset tõde polegi. Midagi me peame ju uskuma ja kel on õigus öelda, et minu või sinu tõde on vale-õige.

AGA Kiirkorras on vaja suurendada-tõhustada-hoogustada koolides õpetatavat keemiakursust. On ikka ääretult kurb, kui täiskasvanud inimesed pole (väidetavalt) kuulnudki valkudest ning esitavad seda, nagu oleks põhikoolikeemia teadmine midagi haruldast.
Saaks niipaljugi.

* Mõtted TAI konverentsilt “Tervisesõnumid infokülluse ajastul“

Puhkusele...

Puhkuse alguseni on jäänud teoreetilised 10 töötundi... Sel aastal olen omadega kuidagi ummikus, nii palju on veel teha (aga ikka blogin:))...
Kuuldavasti on Ameerikas inimeste puhkus vaid nädal. Täiesti arusaamatu... Mul on vist kaks korda elus õnnestunud korraga välja võtta 28 päeva järjest- ja no alles siis hakkas looma. Nädala elad sisse, nädala välja ja puhkuseks aega ei jäägi. Ma ei saa aru tegelastest, kes tahavad koolivaheaega lühendada. See oli superaeg. Piisav et teha tööd, pidutseda, lihtsalt niisama olla. Piisav, et augusti lõpus tekkis juba tüdimus ning hakkasid kooli igatsema.

Depressiivne

Me õpime selleks, et arendada oma mõtlemisvõimet. Me austame suuri mõtlejaid ja kadestame neid, kelle mõte on kiirem ja paindlikum. Paradoks on, et mida vähem me mõtleme, seda õnnelikumad me oleme. Rohke mõtlemine teeb õnnetuks.
Me teeme usinalt teste, ronime puude otsas ja kõnnime sütel, et õppida end paremini tundma. Aga kui endaga tuttavaks saades selgub, et kullakoormate asemel on vaid hunnik telliskive? Oli see siis seda kõike väärt. Teadmine oma piiridest võtab ambitsioonid ja unistused.

Vanad sõbrad

Kas olete kunagi üritanud kokku saada töövälisel ajal 2+ n inimest. Kes on proovinud, see teab, et tegemist on mission impossible.
Kord aastas üritame nö endiste seltskondadega kokku saada ja on lihtsalt hämmastav, kui hõivatud kõik inimesed on. Mina oma saja tegemisega tundun lausa nurgasistuja ning see, et ma kord aastas toimuva ettevõtmise nimel olen nõus mõnest oma üritusest loobuma tundub midagi haruldast ja veidrat.
Täiesti võimalik, et inimesed ei viitsi ja on vanast seltskonnast tüdinud. Aga no tõesti- on siis vaja teha üldse selliseid ettepanekuid ja kui on kindel soov mitte osaleda, poleks vist ka viiskas teistele sobivaid aegu torpedeerida "oi mina ei saa sel kuupäeval". Siis oleks ju nutikam lasta teistel aeg kokku leppida ning mingi sobiva ettekäändega lihtsalt mitte kohale ilmuda?

Eestlane ja venelane vol6- Ilu

Meie linnaossa on rajatud imeilusad lillepeenrad. Kui muruniitmiseks paistab raha jätkuvat, siis lillekesed upuvad maltsa sisse.
Iga kord, kui käin sealt mööda, juurdlen kas mind arreteeritaks, kui võtaks kätte ja rohiks peenrad ära. Pole ju suur töö, saaks natuke füüsilist koormust ja silmale ka kenam vaadata.
Täna vaatan- mutike nokitseb lillepeenras.
No vot. Samal ajal kui mina, eestlane, juurdlen targutan ja mõtlen. On aktiivne kaasmaalane võtnud kätte ja teeb lihtsalt asja ära.
Püant oli ootuspärane. Tädike ei noppinud mitte maltsa vaid ilusaid punaseid tulpe...

Nostalgianeljapäev: lennukid

Ma armastan lendamist. Ma pean alati saama aknaaluse koha. Ja ma olen väga vihane, kui mu kõrvale satub keegi, kes tahab lennu ajal lobiseda. Ma tahan aknast välja vaadata. Ruudukujulisi põlde, pisikesi inimesi. Mõelda, kui lihtne oleks pommitajal see objekt hävitada.
Ja pilvi. Ilusaid pilvi.
Huvitav, kas lenduritel tekib ka ühel hetkel nn professionaalne kretinism ning nad sõidavad automaatselt, märkamata pilvi endi ümber? Või on see ime, mis ei kao, ja sa suudad aegade lõpuni imetleda taevast ja pilvi?
Mulle meeldivad pilved.
Mäletan, kui esimest korda 4-aastasena lennukiga sõitsin ja kurvastasin, kui selgus, et pilvedesse ei saagi hullama minna... selgitus, et tegemist on vaid veeauruga tundus nii ebareaalne. Pehmed valged pilved olid ju sealsamas akna taga nii reaalsed.

Eurovisioonist vol2

Kuna ma eelloo kirjutasin, siis las tuleb ka järellugu.

Ma ei väsi hämmastumast, kuidas eestlased ei oska võita ja kaotada. Konkreetsesse konteksti sobib positiivse näitena Dave Benton, kes nüüd teenib raha sellega, et käib seminaridel rääkimas kuidas võita. Ei tohi minna käega lööma, ei tohi ennast alavääristada.
Ja Eesti teeb seda igal aastal. Igaks juhuks. Et juhuks, kui me ei võida, saaksime öelda- aga me ju ütlesime kohe...Euroopa on loll ja erapoolik.
Miks te seda Eurovisiooni nii tõsiselt võtate? See on ju Saastavisioon jne jne jne. 

Tarkuse koormast

Mind võetakse tööle minu kuldaväärt kogemuste pärast ning üks põhjustest, miks ma lahkun, on sageli needsamad kogemused. Neid saab liiga palju ning asi muutub rutiiniks.
Needsamad kogemused ütlevad, et ideid peab käsitlema õrnalt. Pakkima kenasse pakendisse ja esitama ainult õigel ajal ja kohas õigetele ininestele.
Vahel läheb see mul meelest ja vahel ei viitsi. Ning siis on tunne nagu viskaks vett täis õhupalle vastu liiga lähedal olevat kivimüüri. Sahmakas külma vett on garanteeritud.
Ei! Me ei saa seda teha... Ei, see pole võimalik... Ei! Ei! Ei! ja ma muutun järjest pisemaks ning saan aru, et ma olen "täiesti ebaloogiline unistaja".
Inimesed usuvad, et kogemused maksavad.

Ainult head uudised!

Hakka või uskuma, et rahva sõnal ja tahtel on tõepoolest jõud. Eesti Ekspressi telekava on juunikuust tagasi! Aitäh, EE- võtan kõik oma pahad sõnad tagasi:)

Ja siis sain pakkumise, millest ei saa loobuda- EMT-lt. Senise maksimaalselt 250 kroonise arve asemel, soovitab EMT " vahetada  olemasoleva paketi MinuEMT paketi vastu, sest nii saad EMT kvaliteetset teenust kasutada veelgi soodsamalt..."
Paketivahetus maksab 10-100 krooni. Ja edaspidi saaksin maksta 368 krooni kuus. Kas pole tore?
Minu kallis EMT.