Täiesti meisterlik teos, mis annab edasi just selle õige suvemeeleolu. Mida aasta edasi, seda rohkem kulub lugemise ajal taskurätikuid:)
Koondportree minu maasuvedest.
Rutaka hommiku päikesetriibulise vaibaga, unise pärastlõuna. Jahedad sirelipõõsaalused ja pommidega kell. Metsmaasikad tolmuse endise raudteetammi ääres ja elu esimene rästikuehmatus. Hämar saladusi täis pööning ning vastu akent toksivad õunapuuoksad.
Vanaema hapupiimapannkoogid, tädi Ellu paks kollane ja vetruv biskviit. Pesukausid värskelt kupatatud väikeste magusate pilvikutega. Ämbritäied ema maasikate ja tädi Leili kirsside ning tomatitega. Ning hiiglaslikud, kahe rusika suurused täiesti läbipaistvad valged klaarid.... Rohkem oma elus pole selliseid näinud, mistõttu iga aasta edasi mõtlen, kas oli see ikka päriselt?
Aidas poolsalaja vanadest Pioneeridest ahmitud Toomas Linnupoja seiklused ja ilma peata paanikas kana ringi jooksmas. Saunas elavad konnad ja välikäimla jasmiini ja sireliga segunenud spetsiifiline aroom. Jonnakad lehmad, kes keeldusid minusuguse tibina ähvardustele-palvetele vaatamata koju tulemast.
Suvealguse lõputud ööbikukontserdid, mille suve edenedes võtavad üle pääsukeste vidiit-vidiit-vidiit... Keskpäeva tüüne kuum vaikus ning ritsikate monotoonnne saagimine.
Valge ristiku, kummeli, angervaksa lõhn. Ning hullutavad põlispärnad, mille küljest vanaisa iga suvi oksa saagis, et lapsukesed oma ravimtaimede normi täis saaksid... Ning tume jahutav järvevesi.
jne jne jne. aga nüüd tuleb pisar silma...
Ma võiks ilmselt jätkata ja jätkata. Selles raamatus on see kõik kirjas.
Kõik mu suved möödusid maal. Vanaemade, sugulaste ja malevatalus. Mäletan oma unistust sellest, et saaksin veeta ühegi suve linnas. Panna jalga kõpskingad, lakkida küüned ja selga lehviva kleidi.
Täna tean, et unistustega peab olema ettevaatlik. Need lähevadki täide. Ja siis on kahju.
Oo jaa, mina ka mäletan seda maagilist raamatut. Imelised värvilised pildid, täpselt nagu sa ütlesid- unenäolised, need tõid kusagilt unustusest alteadlikke mälestusi esile, lõid ideaali lapsepõlveaegsest suvest maal- krokodilliga ulgumerele või pidzaamades ojas või suur loom hoovis, kellest mööda ei pääse või surnud liblikas pööninguklaasil....
VastaKustutaImetore raamat, suvesse justkui loodud.
See oli hea raamat jah. Kusjuures mul isa miskipärast arvas, et mina sinna tagakaanele sulepeaga Hedi kirjutasin. No tõestagu siis algklassilaps, et ta seda teinud ei ole, kui põmmpäine lapsevanem on tema pahateos (raamatusodimine) veendunud :(
VastaKustutaKa mina vahel mõtlesin linnasuvedest (ise olen alevilaps, aga vanaema elas Tartus), Raekoja platsi munakividel kõpsutamisest, sellest erilisest kuumusest, mis väreleb linnas asfaldi ja munakivide kohal (maal olid siis vastikud parmud ja kärbsed), varahommikune jahedus, ja kuidas ma läbi Vallikraavi läksin Barclay parki putkast ajalehte ostma, kohvikute värsked saialõhnad ning Toome hakid ja künnivaresed, jõelaev Emajõel ja jahe, kala järele lõhnav ja kõmav turuhoone. Asjalikud siiberdavad inimesed keskpäevasel tolmusel Riia maanteel ja vaikne hämar Pauluse surnuaed oma oravatega.
Ka mul on maalt, suvilast ja aleviümbrusest neid looduslikke kauneid mälestusi, aga üks jubedamaid (no sõna otseses mõttes õudne) kogemusi oli see, kui sai vahel sõidetud selle pisikes kollase või valge bussikesega, mida nimetati "Tunne oma kodunurka" kuskil kruusastel maateedel lõputute metsade (loe: võsade) ja karjamaade vahel, kus ainsaks märgiks (kui sedagi) tsivilisatsioonist oli mõnes kohas räissis okastraataed. Isegi lehmi polnud, keda see aed teoreetiliselt pidama oleks pidanud. Tolm, palavus, põmmis ja vaevatud näod bussis, ja sihuke tunne, "justkui kõrves sõida" - tolmunud lepalehed ja valge tolmav maantee, ja kuskil ei tilka vett ega märkigi veekogust. Ja aina veniv sõit, veidrad ristteed ja unustet, kallakil plekist bussipeatusesildid. Täiesti sihuke halva unenäo meeleolu.