Täna ma tean, et Inimesel ja Inimesel on väga suur vahe. Vahe võimetes, vahe kiiruses-täpsuses, avatuses, motiveerituses ja nutikuses.
Oop loetleb oma kommentaarides üles 101 põhjust, miks tekib struktuurne tööpuudus.
On fakt, et osa inimesi on vähemvõimekad ja me ei saa neid kasutada. Ning kahjuks taastoodavad nad statistika põhjal selliseid inimesi juurde. Mida nendega teha? Selleks et hoida elus teatud tegevusharusid (tegelikult suurem osa tegevusharusid) on vaja kriitilist hulka võimekaid ja motiveeritud inimesi. Ja neid Eestis pole (piisavalt).
Üks lahendus on immigratsioon. Teisalt on maailmas tänaseks kogemus, et nõudluse suurendamisel põhinev maailm ei ole jätkusuutlik. Ühes ettekandes väideti, et kui kõik 6,7 miljardit inimest elaksid USA elatustasemega, siis oleks nende vajaduste katmiseks vaja 11 maakera.
Me räägime teadmispõhisest majandusest. Aga äkki me ei peakski seda püüdlema. Äkki on meie eesmärk vale. Välja vaatamise asemele peaksime vaatama sisse? Mulle tegelikult meeldis Kaarel Tarandi mõttekäik, et ehk on "suureks saamine" vale idee. Kes nutikamad, leiavad tee maailma nii ehk naa. Ehk peaks meie riik keskenduma hoopis neile teistele, neile, kes vähemvõimekad.
Küsimus polegi tegelikult ju rakenduses st et inimestel oleks töö- vaid selles, et kõhud oleks täis ja muud vajadused kaetud. Riigile peaks laekuma piisavalt pappi, et ülal hoida sotsiaalstruktuure. Rohkem poleks ju vaja. Kui me ei püüdleks enam 5 rikkama hulka, vaid, et igal eestimaalasel oleks hea elada? Täna oleks see veel võimalik- me pole liiga rikkad, et astuda samm tagasi.
Tänase EPL esiküljel rõõmustatakse, et noored on taasavastanud kutsehariduse. Me toodame kitsa eriala spetsialiste. Samas me teame, et kui Ukraina keevitaja või India programmeerija või Indoneesia õmbleja suudab teha tööd soodsamalt, kaotab meie spetsialist oma töö ja ei oska rohkem midagi. Näiteid on rohkem kui küll. Kas ei peaks Eesti sugune väikeriik pakkuma oma elanikele esimeses järjekorras maksimaalselt laiapõhjalist haridustaset ning alles seejärel spetsialiseerumisvõimalust?
L-Meri väitis oma "Hõbevalges", et Eesti oli kunagi põhjapoolseim riik, kus teravilja kasvatada sai. Tänaseks on küll kliima muutunud ning turureeglid samuti. Aga ikkagi mõtlen, et ehk on meie lahendus ikkagi põllumajandus? Ma tegelikult tean, et see on naiivne ja siit on puudu suur tükk majandusloogikat ja ma tean ka et me ei suudaks ilma dotatsioonideta eksportida. Ning tänaseks on ka põllumajandus muutunud nii udupeeneks, et ka seal on vaja nutti ja tahtmist.
Aga me suudaks oma vajadused katta. Ja mis oleks variant B?
Kommentaare ei ole :
Postita kommentaar
Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!