Üks mu tuttav koondati ning nüüd läks karjääripöörde käigus tööle. Venekeelsesse lasteaeda. Eesti keele rääkijaks. Pedagoogiline haridus tal puudub, magistrikraad on muul alal ja makstaksegi selle eest, et ta räägiks töötajate ja lastega iga päev 7 tundi eesti keeles. Nn päris kasvatajad teevad abiõpetaja tööd. Üks neist on kohe-kohe sooritamas B2 taset, seejärel saab juba päris tööd teha. Teistel olevat veel minna. Õnneks on majapeal veel ka teisi eestlasi ja ka juhataja pidi väga hästi rääkima.
Ütles, et mingit vaenulikkust ( a la võtad meie töö ära ja sunnid meid võõrkeles rääkima) vähemalt praegu, esialgu, ei tunneta. Eelkäija pidas vastu 2 nädalat...
Kõik tuli nii tuttav ette. Kõige raskem on hoopis.. lihtlausetega, kirjakeelne selge diktsiooniga aeglaselt rääkimine. Tajumine, et sa oled 2024 aastal Eesti Vabariigi pealinnas vähemus.
Ma loodan, et ta peab vastu. Sest see, mida ta teeb on hädavajalik.
Nädalavahetusel käisime Eesti teises otsas juubelil. Setumaal. Imeline, kordatehtud puhkeküla. Lõuna- Eesti teeservad on küll hõredamad, kui ma varasemast mäletasin, aga hoonetest on näha raha. Kui kütuse hind peaks soodsamaks minema, siis tahaks teha ühe tripi nii, et eesmärki pole. Käiks ja vaataks. Nii palju on uusi silte- viitu kohtadesse, millest pole kuulnudki.
Tagasiteel kutsus üks sõber meid pizzat sööma. Habajale. Seal on kaks linnapõgenikku avanud pruulikoja ja pakuvad imelist pizzat. Teadsite, et Eestis, Tallinna lähedal on koht nimega Habaja? Pizza oli super.
Hommikul parki minnes kohtan lehepuhurimeest. Mingil põhjusel jääb ta mind nähes alati seisma, noogutab ja kergitab tervituseks oma nokatsit. Alguses tundus kuidagi hirmutav. Aga täna mõtlesin, et.. nii tore ju?!