A. Hvostov Kirjad Maarale

Väga hea raamat, päriselt ka.

Me ei ole maailmavaatelt Andreiga päris ühes parteis ja mind häirib tema, nagu ta ise seda kutsub " tiblakompleks", aga muus osas
imeline idee. Isegi, ma arvan, et seda raamatut ei peaks aadresseerima nii pika aja taha, Elu muutub lihtsalt masendava kiirusega. Ja tänane olevik on juba ülehomme segane ning arusaamatu.

Üks mis mind ses raamatus käivitas, oli seesama vene teema. Andrei tõi välja fenomeni, mis ka mind on tükk aega imestama pannud.
Nimed.
Ilmselgelt on rahvusidentiteedi aluseks eesnimi, mitte näiteks keel või sünnikoht. Ma toon näite oma lähikonnast. Neil on sageli mitte vene, vaid ukraina, valgevene ja juudi perekonnanimed. Nimed, mis võimaldavad rahvuse ära peita.
Aga ometi panevad nad lastele eesnimeks selgelt äratuntavad vene nimed.

Nad on ise reaalselt kogenud nimepõhist diskrimineerimist. Et sind kas ei kutsuta isegi vestlusele, või siis kutsutakse sellepärast, et on vaja täita näiteks mitmekesisuse kriteeriumit või oodatakse teatud rahvusele omaseid käitumisjooni ja teadmisi,  mis oleks selles töös vajalikud.
Jah ma tean, stereotüübid ja klišeed. Aga olles töötanud väga erinevatest rahvustest inimestega, siis kuigi erandid kinnitavad reegleid, siis paraku on mingid omadused, mida saab rahvusele kanda.
Andrei toob oma raamatus välja venelaste oskuse olla parem sõdur ja agressiivsemalt vaenlast hävitada.

Kiidan

Olukorrast riigist on minuga koos käinud lausa piinlikult mitmeid aastaid.
Igal pühapäeval panen ma kõrvaklapid pähe ja kuulan esiti vererõhku tõstvat "Olukorrast riigis" ja seejärel lõõgastuseks Juurt ja Kivirähki.

Nii Samost ja Muuli kui ka Lobjakas ja Karnau  ajasid mind närvi. Esiteks maailmavaatelise erinevuse pärast, aga rohkem veel kasutatava demagoogia ja suhtlemisstiili tõttu. Ma lähen väga närvi, kui keegi ütleb teisele " sa mõtled valesti". Aga mingi sadomaso vajadusega, ma ikkagi kuulan. Kõik need aastad.

Ja nüüd ma olen väga rahul. Lobjaka asemel on leitud Marju Himma. Tal on hea selge diktsioon, meeldiv tämber. Aga mis kõige olulisem, väga hea lastetuba. Ta ei sega vahele, ta jääb eriarvamusele oponenti solvamata ja ta oskab diskuteerida,

Lisaks armastan ma tema optimismi. Paraku on suur osa meie poliitikasaadete tegijatest üle-keskea mehed, kelles on väga palju viha, sarkasmi ja " mina tea paremini" hoiakut.

Noor, positiivne, eelarvamustevaba ja objektiivne naine on lihtsalt suurepärane vaheldus.

Newton ei tea midagi

Lugesin kusagilt huvitavast katsest, kuidas määrata vajadust iluoperatsioonide järele. Sa peaksid end vaatama peeglist nii püsti, kui ka pikaliasendist ja kui pilt on erinev, siis peaks broneerima facelifti.

Seedisin mõnd aega teemat ja üritasin aru saada, et kumb pilt peaks siis olema parem ja kumb halvem. Gravitatsioon peaks ju toimima nii põrandal, kui ka 1,6 m kõrgusel. Lihtsalt vertikaalselt vajuvad rippuvad osad alla ja horisontaalselt külgedele.

Igatahes, hakkas see asi mind huvitama.
Võtsin peegli ja vaatasin ennast. Põrandal vaadates, keerasin end üht ja teistpidi, proovisin erinevaid valguseid, kass muutus juba rahutuks, aga mina ei saanud mingist vahest arust.
Ehk siis vastupidiselt minu enda arvamusele, on kõik väga hästi.
Et on ikka seebist veest ja hommikusest kastest kasu olnud :)


Btw, kas keegi oskab öelda, kus müüakse tavalisi käsipeegleid. Millises poes ja millises osakonnas. Mitte kusagilt ei leia.

Täidetud tühimikud

Mmurca kirjutas nagu alati, väga tabavalt ja huvitava nurga alt  postituse "Need inimesed, kes lapsepõlves täiesti ilma kirikuta kasvasid, kahtlustavad täiskasvanuna, et neid on millestki oluliselt ilma jäetud."

Mis seal salata. Teema, kus vaikimisi eeldatakse, et kõik inimesed omavad vajadust millessegi uskuda, käivitab mind alati.

Ma ei tea, kas teadlased on ikka tähele pannud, et näiteks meil, Eestis, on endiselt elus põlvkond, kes on usupropagandast puutumatu.
Nad pole ka mitte ateistid ega agnostikud, kuna selle eeldus on samuti, et vastandud just sellele konkreetsele ideoloogiale ja positsioneerid end ja oma ellusuhtumise just selle konkreetse loo suhtes.
Nende ellusuhtumine on pragmaatiline, ratsionaalne.

Ma olen kunagi lugenud uurimusest, et inimeste, kes usuvad mingitesse ideoloogiatesse  ja uskmatute  (ja me taas eeldame, et midagi ju peaks uskuma) ajud on erinevad. Minu ajust on 100% see neuronite link puudu.

Teateid elust

Iga kord, kui olen koos oma tädide lastega, ei väsi ma hämmastumast, kui suhteline on elu ja kui palju sõltub juhustest.
Meil on sarnased geenid, ühine minevik ja ühised lapsepõlvesuved, vaheajad, peod ja pühad. Meil on siiani sarnane huumorimeel ja ometi on meie elud nii erinevad.


Üks laps elab Tallinnas. Ta käib reaalkooli eelklassis, tegeleb tennise ja robootikaga. Nüüd leidsid vanemad, et nende tihedasse graafikusse mahub ka logistiline põige motokrossiringi. Koolivaheaegadel käiakse perega surfamas ja suusatamas. Loomulikult ei lase keegi väikelast Tallinnas üksinda kondama.

Teine laps elab Läti piiri ääres. Kuigi asulas on algkool, otsustasid vanemad anda lapsele parima hariduse. Nii käis ta liinibussiga  13 km kaugusel koolis. Kooli juures oli muusikakool ning kergejõustikutrenn. Nüüd selgus, et selles koolis pole enam matemaatikaõpetajat, seetõttu käib laps alates sellest õppeaastast liinibussiga teises, 20 km kaugusel koolis.
Ka selles koolis on muusikakool, aga kergejõustikutrenni pole. Õnneks on üks kohalik entusiast, kes õpetab lapsi vibu laskma.
Koolivaheaegadel aitab laps vanematel kanade ja mesilastega toime tulla. Lisaks põllumajadus ja meejääkidest napsi ning jahisaagist vorsti valmistamine.

3 kuud antidepressanti

Ma olen nüüd kolm kuud võtnud antidepressanti. Väga raske on teha vahet, mis on pärast seda ja mis sellepärast.
Fakt on see, et ikka on head ja halba tuju, ikka on vahel füüsiline, vaimne ja emotsionaalne vorm parem ja vahel halvem.
Kurgus ikka vahel nöörib, ning ma olen endiselt sarkastiline, mis tähendab, et mu sisemine viha on alles.

Ma olen terve elu saanud vähem magada, kui ma tahaksin ja vajaksin, aga nüüd olen VEEL unisem ja uimasem, kui varem? Vist? Raske on võrrelda, aga ma reaalselt olen nii väsinud. Eelmisel pühapäeval. Vedasin end jõuga välja, ja tavapärasel teel lihtsalt väsisin ära. Nii  palju kui tahaks, ei suuda  magada. Süda on väsinud. Ja ka see tunne on varasemast tuttav. (ennetades küsimusi. Füüsiliselt olen terve. Kontrollitud)
Arst ütles, et unisus on normaalne, et organism tahab taastuda. No ma ei tea. Halloo!! Kaua siis veel?? Hiljuti just viskasime mehega nalja, et kui nii jätkub, siis lähen kohe töölt tulles magama.

Lisaks uus asi, et ma mäletan hommikul oma unenägusid. Ja kuna unenäod on reeglina napakad ja ajuvabad, siis ma pigem liigitaks selle negatiivse kõrvalmõju alla :)

Elu suurimad saladused vol 3

Te ju kõik teate seda nippi, et ütled endale.... ma ärkan 15 minuti pärast. Paned silmad kinni, magad ja ärkadki 15 minuti pärast.
Huvitav, kas  see on seotud sellega, et aju loendab alateadlikult sekundeid? Kas see toimiks ka juhul, kui hoones on ainult elektroonilised, tiksumisvabad kellad?



Kas  kassipisssised saepurugraanulid, mis on paberkotis on a) paberiprügi b) biojääde c) segaprügi?


Kas Kalev Cramo tantsutüdrukutel on juuste lõikamine keelatud või kuidas on võimalik, et kõikidel on pikad juuksed?


Kas Lennal on aega veel ka laulmise ja muusikaga tegeleda? ta kokkab, lüpsab kitse ja disainib riideid ja ....