Toitumisuuring. Tahaks olla Gurtšenko

Veetsin suve alguses nädal aega kadestamisväärses vormis inimesega. Koos olles märkasin, et ta tarbib (minuga võrreldes) väga palju valku. Taaskord rihma järele andes, hakkasin mõtlema, et aga ehk see ongi põhjus, miks ma pigem paisun kui kahanen.

Ammu pole oma söömist analüüsinud. Ehk peaks. Kaalu patareisid pole mitu aastat vahetanud, seega ma oma kaalu ei tea. Võtsin eesmärgiks sentimeetrid. 

Suur Vend sai mu soovidest aru ja saatis mulle äpi nimega BetterMe. Kuna esimene, proovikuu oli tasuta, siis laadisin rõõmuga alla.

Järgneb tasumata reklaam.
Aga. Ameerika. Jah, toite saab lisada ning isegi QR koodi abil EAN sisse skännida, aga mitte Euroopa toiduainetele. Oma toitusid saad sisestada, aga see on hullult töömahukas.
Variant B oleks kasutada nende poolt välja pakutud menüüd. Mis on hästi huvitav. Aga. Nii palju ma ka ei viitsi. (retseptid kõik kenasti oelmas ja kuidas teha jne)
Mõned näited:
hommik- Spinati pannkoogid lõhega
Lõuna- ubade ja seentega tortillad
õhtuks nuudlisupp
snäkk pähklid, puuviljad

Hommik marja- kodujuustu vorm
lõuna- riis kanaga ja ananassidega
õhtu- küpsetatud tilapia ja köögiviljad parmesaniga
snäkk- sokolaad pähklite ja puuviljadega

Koroona-aja toidud

Kui selles karoonas midagi head on siis, rahvusvahelised meemid, toidud, mida kogu maailm katsetab (sest mida muud tarka kodus teha, kui on distantsõpe ja komandanditund, eks).

Ilmselt ja kindlasti oli neid ka varem, aga ju ma siis ei olnud sihtgrupp. Kevadel oli potisai. Eks soe sai on alati hea, aga peale mõnda korda, ma seda enam teha ei viitsinud.

Nüüd vallutab maailma väidetavalt soome koka poolt leiutatud ( hmm.. nojah) feta-tomati-pasta. Originaalretsepti leiad kiirelt, guugeldades. Proovisin eile järele, natuke kohandades.

Pane ahi sooja.
Ahjuvormi põhja läheb pakk fetat.
Ja iga sööja jaoks peotäis kirsstomateid.
Ning viilutatud küüslauguküüned.
Puista peale pipart ja suhkrut (sest tomatid on hapud!) ja
piisake õli. Sega läbi.
Pane ahju 180 C- ning taimer 15 minuti peale.

Kui taimer heliseb, pane keema makaronid. Tomatid las jäävad ahju edasi.
(mul oli alles üks üksik küpse kanakoib, selle tükeldasin juurde)

Valmis makarone ära kurna, ära kalla vett ära.
Võta ahjust välja juust-tomat. Sega läbi 
ja ( vana Jamie Oliveri nipp) tõsta sinna lusikaga sisse pasta, nii et ka keeduvedelikku tuleks kaasa.
Sega ja maitsesta lõplikult
Pane seniks ahju, kuni lauda katad.

Ilu päästmine

Lugesin Koolmeisterdaja  postitust ja millegipärast viis see mu mõtted kirjandusele ja kunstile ja ilule. 

Hiljuti esitas üks meesterahvas väite, et "Ilu ei päästa maailma. Et ei ole vaja kultuuri- kunsti, muusikat, kirjandust jne.."
noo, aga sa ju valid ühe ja teise auto vahel, su jalgpallimeeskonna särgid ja pall.. need kõik on ju disaineri poolt kujundatud?.. ja sain aru, et ma räägin tarbekultuurist.

Aga kunst kunsti pärast?
Kas sellist asja üldse ongi olemas? Usutavasti on maailmas igale teosele vähemalt üks tarbija ( autori ema, näiteks?) ja kui ka pole, siis kõik, kes on kunagi midagigi teinud, teavad, et üks loomisrõõm kaalub üles tuhat tarbimisrõõmu. 
Ja õnnelikud inimesed on ju ometi hea asi?

samas olen ma ilmselt juba nii roheline. Meie ümber on niipalju müra. Et tegelikult peaks iga autor 3 korda enne mõtlema, kui midagi juurde "toota". (käige mu sõnade järgi :))

Ma olen sama küsimust- kas ilu päästab maailma- nüüd erinevatelt inimestelt küsinud. Levinumaid vastusi on, et me vajame kultuuri.. põgenemiseks (unustamiseks). Hea tuju loomiseks. Selleks, et nad juhiks tähelepanu millelegi, paneks mõtlema.
Ma ise lisaksin siia ühe minu jaoks väga olulise põhjuse. Ma pean vaimustuma, üllatuma. See peab tekitama minus heas mõttes kadedust (kuidas ta suudab). Inspiratsiooni. 

Selge see, et nn kõrgkultuuri peaks tegelikult enne arutlemist defineerima ja see on iga inimese jaoks erinev. Ning lõpuks polegi see oluline. Ma tean, et mul on eklektiline, halb ja magus maitse. Mulle meeldib harmoonia, Ma tahan enda ümber rõõmu, naeru ja positiivsust. 
Nojah. Bach, Tammsaare, Hesse pole tegelikult mingid päikesekiired. Aga, nii üldiselt.
See, mis mulle meeldib, ongi ju minu jaoks subjektiivselt väärtuslik.

Kuidas mitte võita sõpru ja mitte mõjutada inimesi?

Kallis Marca, sa küsisid, et miks ma kustutasin kommentaarid. Tööd on nii palju olnud, et ma vastan sulle alles nüüd.

Kõigepealt peaksin ma ilmselt selgitama natuke tausta.
Ma olen töötanud 18 töökollektiivis, 7 õpikollektiivis, lisaks väiksemad rühmad ja eriprojektid, sada huviringi, malevad, ühikad, spordi-, maali- viiulilaagrid + lugematud üritused, koolitused jms. Nagu meil kõigil.
Ma olen elanud 3-s linnas, ja igas linnas vähemalt 2s kohas. Ma olen igale poole alates lapsepõlvest läinud üksi, mitte "koos kellegagi". Sest tahan ja meeldib.
Ehk siis "kohane uute inimestega" on mu teine nimi.
Mul on meeles täpselt 2 korda, kui täiesti võõrad inimesed tulid mind kallistama: meil on nii hea meel, et sa tulid..

Kui pere välja arvata, ei ole mu elus ühtegi inimest, keda ma tundsin 6,10, 16, 26, 36 aastaselt. 46 siia ritta ei sobi, aga 48 küll.  Mitte et ma ei tahaks, lihtsalt elu on meid pillutanud Eesti erinevatesse otstesse. Ja see on see, millest inimesed üldjuhul ei saa aru. Ma tean. Mu mees ja õde suhtlevad siiani inimestega, kellega nad "käisid lasteaias".

Ilu ohver

ma olen selline tavaline eestlane, keskmiselt ebausklik. Ma usun, et noore kuu ajal on hea asju alustada ning vana kuu ajal tegeleda sellega, millest tahad lahti saada. Iga kuu alguses loen ma üle ka selle, mida Susan mulle lubab, et see siis järgmisel hetkel kohe unustada.

Mees sõitis ära, ja mina korraldasin endale ilu-nädalalõpu.

ma tahaks selliseid pükse ja
juukseid nagu sellel tšikil.
Ja sellist kaelaketti mille otsa saab
 riputada mobla, nagu oli
kõrvalpildil oleval modellil.

Esimene protseduur oli täitesüst. Kõik nii nagu alati. Valetan. Meil mõlemal olid maskid. Aga muidu Sama tegija, samad ained.. aga. Mingil arusaamatul põhjusel tekkis sel korral põletik. Mu nägu nägi välja kui ülesküntud uudismaa. Ma pean vist juuksuriaja tühistama, mõtlesin. Ma näen lihtsalt nii hirmus välja, et ehmatan inimesed ära. Hommikul otsustan, otsustasin. Öö otsa tohterdasin ja praavitasin.

Ja võtsin ette jalad. Ei. Ma ei lõiganud ziletiga sisse.
Ma tõmbasin ziletiga säärest laastu, nagu kooriks kurki. Veri lahmas, pisarad purskusid ja ma lihtsalt naersin ohjeldamatult. See ei ole võimalik, mõtlesin.
Viskasin käterätiku ligunema, otsisin üles kõik majas leiduvad plaastrid ning teipisin sääre. Teine jalg jäi ootama paremaid aegu, sest ma lihtsalt ei suutnud mõelda enam terariistadele.

Hommikul nägin ma juba üsna nitsevoo välja. Jalal olevad haavad küll leemendasid, aga veri oli hüübinud.  Näol oli paistetus tagasi tõmbunud. Paksult meiki ja .. lõpuks pole see ju kellegi asi. Mul võib olla mingi nahahaigus või akne või midagi. Kelle asi.

Juuksurini oli veel aega ja otsustasin käia väljas.
Peale ligi aasta kestnud sotsiaaleksperimenti " Ma olen daam" olen ma järgnev kolmveerandaasta kandnud ainult tosse ja saapaid, sest jalad olid täiega pekkis.

Õpetage ometi hingama

Ajal, kui kogu maailm tegeleb selliste pisiasjadega nagu koroona, massirahutused, tulistamised ja majanduskriis. On minul vaja tegeleda oluliselt tähtsama teemaga.

Mind on mitu aastat vaevanud üks häda. Mu kurgus nöörib ja pigistab, nagu tahaks nutta ning samal ajal "süda valutab" ja on "väsinud". Teate küll, nagu siis, kui liiga järsku ärkad. Pea käib ringi, uimane, õhupuudus, kerge iiveldus. Tappev väsimus- ja nõrkustunne. ja umbes kämblajagu kõrist allpool kuuled ja tunned kuidas süda kiiresti-kiiresti tuksub tuks-tuks-tuks-tuks...
Ma ei oska seda paremini kirjeldada.
Pole abi olnud palderjanist, antidepressantidest ega stressivabamast keskkonnast. Ma olen leppinud, et see ongi osa minust ja minu omapära. Ja sellega tuleb lihtsalt elada.

Läksin oma igaaastasele hambaarstikontrollile. Kuna ma olen nõukaaegse karastusega, siis mingeid valusid ma ei karda, puurimine on tänapäeval nohu. Aga ma absoluutselt ei talu, kui mu suus igasugu asjadega askeldatakse.
Ilmselt on mu toimikusse tehtud vastav märge, sest seekord teatas arst, et ta enne ei alusta protseduure, kui ma õpin õigesti hingama.
Esiteks pean mõtlema A tähele, kuna see lõõgastab keele. Samal ajal tuleb hingata ainult läbi nina, kõhuga, nii et kõht liigub üles alla. ja mis kõige olulisem, hingamisele keskenduda st ainult sellest mõelda.

M.Gladwell Outliers

See oli üks väga huvitav raamat. Ma ei tea, et seda oleks eesti keelde tõlgitud, aga ta on lihtsas inglise keeles nii et soovitan lugeda.

Nagu raamatu alapealkiri ütleb- see on raamat edust. Sellest, mis teeb inimese edukaks. Mida on selleks vaja.
See raamat lahkab rohkete ( ja väga huvitavate ) näidete abil edu anatoomiat. Näiteks biitlid, Bill Gates, Kanada ja Tšehhi hokitiimid jne

Aga. Kuni viimase reani küsisin endalt, et mis on selle raamatu point. Miks see kirjutati?

Mul ei ole kombeks raamatuid ümber jutustada, seega on selle postituse lugemine ilmselt keeruline, kuna ma vaidlen autoriga.

Nagu öeldud,  on see raamat täis põnevaid näiteid, mis tekitas mul tahtmise neid hüpoteese ka Eesti kontekstis testida. 

Raamat sai alguse juhtimist, kus autori abikaasa juhtis tähelepanu sellele, et kõik spordivõistlustel osalevad lapsed on sündinud aasta esimesel poolel. Autorit hakkas asi huvitama ja ta võttis kõrvale profid. Selgus sama anomaalia. Profid olid veevalajad, kalad, jäärad, sõnnid.. mitte sellepärast, et need tähtkujud oleks kibedamad sportlased, vaid... Sellised on reeglid. Mis diskrimineerivad aasta teises pooles sündinud lapsi.

 Kuidas on lugu Eesti Vabariigi sporditippudega?
Eesti olümpiamedalistide sünniajad- ja kohad:
25.06.1970 Võru
08.02.1971 Pärnu
23.02.1977 Tartu
06.05.1979  sünd Tallinn, elas Pärnu-Jaagupis
14.10.1965 Tartu
06.06.1985 Hiiumaa
05.04.1976 Tallinn (judo)
21.04.1971 Tallinn (judo)
23.02.1972 Tapa
11.06.1979 Pärnu
14.02.1982 Pärnu
30.04.1987 Viljandi
22.06.1983 Sindi

Ning jah. Autoril on õigus. Tundub, et Eestis kehtib sama, mis Kanadas ja Tsehhis. Lapsi sorteeritakse usutavasti samuti sünniaasta järgi ning eelise saavad esimesel poolaastal sündinud,. Teine ühendav lüli on, et lapsed on pärit väljaspool Tallinna ning kolmas, et välja arvatud 2 medalisti, on haridus saadud peamiselt nõukogude ajal.
Gladwell soovitab selle vältimiseks jagada lapsed esimesse klassi sünnipäeva järgi. Esimene poolaasta ühte ning teine poolaasta teise.  Et kõik lapsed saaksid võrdse võimaluse.

Vaba kuu

Esmaspäeval pidi algama puhkus. Seetõttu oli reede väga tihe. Asjad üle anda, viimased koosolekud, pooleliolevad projektid niimoodi kirja panna, et tagasi tulles mäletaks, kus pooleli jäi..
Siis sain ülemuselt SMSi et kas leian 15 min aega temaga kohtumiseks,

Ma ei tea miks, aga süda aimas halba. Mõtlesin paaniliselt läbi, et kas midagi on valesti või pahasti. Aga kõik oli hästi, viimased pool aastat on tulemused järjest paremaks läinud, mitu põnevat pilooti on pooleli, uue asja lansseerimine oli edukas ja peale puhkust oli plaanis suur pressiüritus.

Nii, ütleb ülemus. Kulude kokkuhoid, struktuuri muutus, sina jääd üle ja .. me koondame su ära...

Edasi oli veel bla-bla.. aga ma enam ei kuulanud, Ma hoidsin end tagasi, et mitte naerma hakata ja teda kallistada. Ausalt. Ülemus ja hiljem personalidirektor, kellele asjad üle andsid, said ilmselt kinnituse ammusele kahtlusele et ma pole normaalne. Sest tõesti, mul oli siiralt hea meel. Esimest korda elus! Jõudsin ma ära oodata koondamise enne, kui ma ise ära tulen!
Minu soov- et mul on sissetulek, aga ma ei pea töötama, läks täide!! :)

Sain helde kompensatsiooni, soovisime teineteisele edu ja tänasime koostöö eest.
Logisin end kontodelt välja, andsin varanduse ära, kallistasin kolleege ja kõndisin minema.
Ma ei tea, kas uskuda märkidesse, aga päeval, mil seal tööd alustasin oli pime, tormine ilm, taevast sadas jäätist ja tuul peksis katuseid ning puid.
Sel päeval, kui lõpetasin, oli imeline päikeseline soe sügispäev... :)

Täidetud tühimikud

Mmurca kirjutas nagu alati, väga tabavalt ja huvitava nurga alt  postituse "Need inimesed, kes lapsepõlves täiesti ilma kirikuta kasvasid, kahtlustavad täiskasvanuna, et neid on millestki oluliselt ilma jäetud."

Mis seal salata. Teema, kus vaikimisi eeldatakse, et kõik inimesed omavad vajadust millessegi uskuda, käivitab mind alati.

Ma ei tea, kas teadlased on ikka tähele pannud, et näiteks meil, Eestis, on endiselt elus põlvkond, kes on usupropagandast puutumatu.
Nad pole ka mitte ateistid ega agnostikud, kuna selle eeldus on samuti, et vastandud just sellele konkreetsele ideoloogiale ja positsioneerid end ja oma ellusuhtumise just selle konkreetse loo suhtes.
Nende ellusuhtumine on pragmaatiline, ratsionaalne.

Ma olen kunagi lugenud uurimusest, et inimeste, kes usuvad mingitesse ideoloogiatesse  ja uskmatute  (ja me taas eeldame, et midagi ju peaks uskuma) ajud on erinevad. Minu ajust on 100% see neuronite link puudu.

Uus pereliige

Hea uudis on see, et ei pea meest välja vahetama:)
kulus vaid kolm aastat, ja mu mees nõustus laskma meie koju peresõbra. No okei, tegelikult oli see mu sünnipäevakingitus mulle endale. Aga mees valis ja ostis ja tassis koju.

Tulin reisilt ja toad säravad puhtusest. "No, kuna tulevikus laseme põrandad vaid kergelt üle ja korralikult enam ei korista, siis tegin selle viimase korra põhjalikult", õelutseb mees.
Pakime looma pakendist lahti ja sel hetkel saab "minu kapriisist" mehe mänguasi (mehed mehed mehed...:))

Ta on vaikne ja mahub igale poole alla.
Tore on see, et kui näiteks Elektroluxi mu kass kardab ja põgeneb hirmunult teise tuppa voodi alla või kapi otsa, siis Koboldisse suhtub kass ettevaatliku uudishimuga. Õige ka. Teine koduloom. Rahulik ja tasane ;), ei lärma.

Kuigi mees nühkis maja läikima, siis õnneks on mul kass, kes hoolitseb karvatootlikkuse eest... Vähemalt need esimesed korrad on Kobold nad rõõmuga nahka pistnud, ja mu erilist lemmikkohta- vaipa, nühib ikka hoolega.
Minu üllatuseks neelas ta alla isegi kassi okse st karvapalli, enne kui suutsin reageerida.

Päris üksi ma teda toimetama ei jäta, kuna mul on põrandal üllatavalt palju asju, mida eest ja tagasi tõsta.
Ja magamistoa kaltsuvaip on natuke liiga kerge, läheb kortsu. Seni on masin ise hakkama saanud, aga parem mitte riskida.

Üks halb asi siiski on. Kappe ta ei korista ja ka aknaid ei viitsi pesta.
Ehh, mul on ikka vaja veel paar robotit juurde:)

Genova päevik

Primo
Mediolan. Kas teadsite et see on poola keeles Milano?
ma pidin miniinfarkti saama, kui poolakeeleselt ekraanilt oma lendu ei leidnud:)

Tegelikult oli hea, et ma rongipileteid ette ära ei ostnud. Tallinnast väljumine hilines pool tund ja Varssavist üle tunni.
Rongipilet Malpensast Milano Centralesse oli 13 euri + Milanost Genovasse ka 13 euri. Buss oleks olnud 9, aga ajad ei klappinud.
Seega. Kui otselend Genovasse oleks olnud 50 euri kallim, poleks Milano ots ära tasunud.

Ma olen 12 tundi teel olnud
Memo tulevikuks: maksa rohkem aga hoia tee lühem. Öelge mulle järgmisel aastal, et ma läheks Jurmalasse või Helsingisse.
Tunnelite vahelt nähtav Itaalia  maastik on küll imeline, aga... ma olen niii väsinud. Tahaks kohale ja magama.

Kas mäletate veel aega, kui kõne välismaale oli hirmkallis ja SMS maksis miljoneid? Ja nüüd oled sa 24/7 kättesaadav..
Mul on uues kohas esimene puhkus. Kõik kolleegid teavad seda.  Ja ikka.. saan ma messengeri töösõnumeid... miks inimesed seda teevad? Kadedusest?

Kassitädi

Mul on uus hobi.
me vaatame kassiga pühapäeviti loodusdokke. Mingil veidral kombel talle hullult meeldivad nii teised loomad kui ka päkapikud. Päkapikusaateid näidati talvel, nüüd peame leppima ainult karude, koerte ja lindudega :)

Tüüp vahib nina ekraanis tegevust, kobab käpaga ja kui tegelased kaadrist kaovad, siis läheb teleka taha vaatama, et kuhu jäid. Naljakas, et varem seda huvi polnud, alles viimase aastaga on tulnud. On suureks saanud :)?

Talvel suutis ta mind hämmastada oma kannatlikkusega: kössitada ja minutite kaupa jälgida... kuidas kuuselt okkad pudenevad...:) Kui see ei ole kannatlikkuse ülim tase, siis mis veel on?

51 küsimust (või midagi sinnakanti)

Küsimused on pärit Anu blogist
Kas päikese- või suusareisid? 
 Trikiga küsimus, kuna ma suusatamist ei armasta ja ma ei armasta ka kuuma kliimat. Kui mu puhkus kestaks mitu kuud, siis valiksin ma puhkamiseks reisi parasvöötmega riikidesse- põhjamaad, Põhja- Ameerika, Kanada, Antarktika, Alaska jne. Täiesti kindlasti ma seal ei suusataks, vaid matkaks ja vaataks niisama ringi.
Aga kuna puhkus on nii lühike nagu ta on, siis tuleb vastu võtta kogu päike, mis antakse :) Ehk siis, vastus on päikesereis, ilma päevitamiseta.

Mis on su kõige vihatum kodutöö?
 triikimine. Ma olen aru saanud, et olen juba nii vana, et ei pea tegema midagi, mida ma ei taha. Poeskäigud olen asendanud e-poega. Minu sünnipäevaks tuleb mulle robottolmuimeja.. ainult triikimine on veel jäänud. Ma ei suuda jätta voodipesu triikimata ja mehe osa särke on ka halvast materjalist.

Mis on su lemmikpitsa peal? kana, sink, ananass ja palju juustu. Tegelikult võib seeni ka olla

Kõnelused psühholoogiga

Käisin psühholoogi juures. Läks, võiks öelda, ootuspäraselt, ehk siis ei läinudki. Osutus selliseks tüübiks, kellele meeldis ise rääkida. Niimoodi siis me vahetasime klišeesid ja filosofeerisime inimkäitumise üle. Oli küll huvitav, aga..

kui ma kartsin, et äkki hakkan nutma ja tuleks meigiasjad kaasa võtta, siis vastupidi, meil oli väga lõbus. Ma olin oma elu parimas vormis. Tegin seda, mida ma väga hästi oskan: ajan inimesed naerma, olen seltskondlik, esitan neile küsimusi, mille puhul nad saavad pikalt rääkida iseendast.

ma ühest küljest mõtlen, et mis inimene ma küll olen, et ei suuda isegi psühholoogi usaldada ja ennast avada, vaid esinen ja jätan muljet. Aga teiselt poolt, see on tasuline professionaalne teenus. Miks mina pean ainsana pingutama. See oleks tema asi, tungida sellest fassaadist läbi  ja esitada küsimusi, et jõuda tuumani.

Ma olen korra oma elus sühholoogi juures käinud ja see oli väga positiivne kogemus. Esimese hooga olin ma täiesti rabatud ja liigutatud, et päriselt on olemas inimene, kes päriselt tahabki mind kuulata, tunneb huvi, ei sega vahele, ei paku lahendusi, ei räägi kuidas temal ükskord oli... See oli nii uskumatu.
Ta rääkis vähe, peamiselt kuulas. Ja metoodika, mille ma sealt oma ellu kaasa võtsin, olid "miks" küsimused. Ta küsis seni - miks, kuni me jõudsime algpõhjuseni. Motiivini. Käivitajani. Ja sealt edasi oli juba lihtne.
Kahjuks. Ei mäleta ma tema nime. Ja see asutus, kus ma tookord käisin, on tänaseks likvideeritud või kolinud. Igaljuhul, ma ei leia seda.

Seaaasta ennustus

Eelmise aasta saavutuseks võib lugeda, et ma ei usu enam horoskoope. Ma pole lugenud mitte ühtegi ennustust järgmiseks aastaks. Tõsi, meelelahutuseks vaatan, mida Susan mulle järgnevaks kuuks lubab. Mulle meeldib, et Susan rõhutab alati positiivset ja päris mitmed uskumatud tema poolt ennustatud asjad, on ka täide läinud.

Aga juhuslikult nägin lehesabas, kuidas Edda ütles sama, mis Susan. Et sel aastal on Neptun ja Jupiter ja mis veel, mingis olulises positsioonis ja soovitasid meelde tuletada, mis juhtus siis, kui nad viimati samas olukorras olid.
Naljakal kombel olid soovitatud aastad nihkes: Susan soovitas jälgida aastat 2000 ja 1982. Edda pöörata tähelepanu 1990 ja 2006 aastale.
Sellest tuli mul järgmine idee, aga mis oleks, kui lähtuks hoopis Hiinast ja vaataks, mis juhtus eelmistel Sea aastatel. On seal tõesti mingi trend, loogika...

Niisiis. Palun
1971 ma kahjuks mõistetavatel põhjustel eriti ei mäleta,

Susani 1982 ja seaasta 1983. Kindlasti oli neil aastatel ka palju positiivset, ma olin aktiivne pioneer ja malevanõukogu liige. Sel aastal toimus rahvaste sõpruse festival ja me võõrustasime oma kodus Moldaaviast pärit Aljonat...aga minu jaoks seostub see õppeaasta sündmusega, mis muutis mu elu, mind, kui inimest ning andis negatiivse käitumismustri, millest andis tükk aega vabaneda..
Ma läksin tülli oma parima sõbrannaga. Tegemist oli tema poolt rumala naljaga, millele ma täna tagasi vaadates reageerisin selgelt üle ja väga lapsikult. Minu silmis oli tegemist totaalse reetmisega. Ma olin pettunud,  vihane ja esialgne demonstratiivne solvumine hakkas järjest paisuma kui lumepall. Ma kaalusin enesetappu, nutsin päevad läbi. Terve me klass oli haaratud ja pidi pooli valima ning lõpuks oli sunnitud klassijuhataja sekkuma, sest asi läks täiesti käest ära.

Me leppisime ära. Sõbrustasime edasi. Aga midagi läks katki. Peale põhikooli viis elu meid lahku. Me oleme paar korda kohtunud. Sellest sündmusest pole me kunagi rääkinud, ja ma ei imestaks, kui ta isegi ei mäleta seda. Et see oligi minu fantaasia ja draama…
Ja need korrad, kui oleme kohtunud, on kulunud paar sekundit, kui me oleme taas samal lainel. Ma olen tänaseni veendunud, et ta oli Minu Inimene.

Süüdi

Kas teil on ka nii, et vahel peab pingutama ebameeldiva tegemiseks, et pärast oleks hea?

No näiteks. Sul hammas tuikab. Karjuvalt ei valuta, aga sa tead, et kui ei reageeri ja edasi lükkad, siis ühel päeval on katastroof. Ohkad raskelt, klapitad aegu, lased endal suus urgitseda, kannatad ja pärast maksad veel peale ka. Aga pärast on hea. Kiidad end, et olid nii tubli.

Üht varasemat postitust kirjutades sain aru, et mu elu juhib süütunne. Või kui soovite pehmemalt, siis võib seda ka kohusetundeks kutsuda. Miks? Ma ei tea. Ju on mingi õnnetu lapsepõlv või muud sarnast, ja mis vahet sel ongi. Selline ma lihtsalt olen.

Ma tunnen end süüdi. Ma tegelikult tahaks teha hoopis muud, aga võtan end kokku. Ja pärast saan aru, et see oli tegelikult hea mõte ja mulle kasulik.

Näiteks
Mu kass ärkab ilma kellata päevadel umbes üheksa ja tuleb voodisse pai nuruma. Tegelikult tahaks ma hoopis magada ning teda ignoreerida. Aga ma tunnen end süüdi. Kui oled taltsutanud pead vastutama. Ja niigi tegelen ma temaga liiga vähe. Ja ma võtan end kokku.
Ja mu kasu. Kui mu sõrmed upuvad ta pehmesse kasukasse ja husqvarna tõmmatakse käima. Ja sa saad aru et pisike usaldav elav habras hing on üdini tänulik ja rõõmus. Ning su mured ja stress sulavad kui kevadine lumi. Ja magada saan ma siis, kui pensionile jään.

Reinkarnatsioon

kas võis olla, et mu kass oli eelmises elus vaeslaps, kes pidi käsikiviga jahvatama, nõgestest siidi ketrama, jões käsitsi pesu pesema ja mis kõik veel.
Ja just sellepärast on ta oma järgmises elus, minu kassina, välja teeninud tõelise mugavuselu? Pikuta, maga, söö ...?

Huvitav, kas ma raban piisavalt et olla järgmises elus nt koaala. Või siis vähemalt väga rikka inimese abikaasa?

The Office

Ma olin töökohta vahetades kindel, ja see oli ka üks ajend vahetamiseks, et olen mugavustsoonis. Aga ma poleks iial arvanud KUI sügaval tsoonis ma olen. Lisaks olen ma selle kuu jooksul aru saanud, et töölkäimise nn ohud :
Kontoris olles läheks ma paksuks, sest liiguksin kordades vähem ja sööksin kaloririkast sööklatoitu. Ära jääksid hommikused trennid õues. Ja rõhk on pigem sõnal- hommik ja õues. Ma jumaldan, ma armastan hommikust õhku, erinevaid aastaaegu. Ma peaksin jälle hakkama tõusma üle päeva kell 6, et jõuaksin juuksed pesta ja kuivatada, kandma jälle juukseid kinni, kuna nad vajuvad päevaga vormist. Ma vihkaksin jälle nädalavahetusi, sest siis peab koristama ja poodlema ja tegema kõike muud, mida nädala sees enam ei jõua. Ma oleksin jälle vangis, sest ajal, mil ma ootan mõne pivoti ühinemist serveriga, ma lihtsalt molutaks. Mitte ei silitaks kassi, teeks kätekõverdusi, lülitaks pesumasina järele...
olid mul õigesti, kuid siiski ilustatult, meeles.

mõelda vaid. Me sünnime selleks, et alates mingist teisest eluaastast tõusta hommikul liiga vara ja minna kuhugi. Ja niimoodi 65 aastat järjest.
Minema Kuhugi, kus pole liiga sageli mitte just väga ergonoomilised tingimused. Esimesel 18 aastal on ka seltskond üsna suvaline, moodustatuna sinu vanuse ja elukoha põhjal. Hiljem on õnneks pisuke lootus, et vähemalt inimesed su ümber on sarnaste huvidega. Või siis vähemalt tegutsevad (teoreetiliselt) ühe eesmärgi nimel.
Ma mõistan, et inimesed on erinevad. Ja kindlasti on väga palju neid, kelle elu keskmeks pole "mina", vaid "teised"- soov anda, teenindada, aidata midaiganes teisi inimesi. Aga minusugused, kes tahaks elada kõikide kommentaatorite lemmik "päris elu", ehk siis elu iseeendale?
Ma töötan praegu kollektiivis, kus rõhuv osa kolleegidest töötab sotsiaaldemograafilistel põhjusel "sest kusagil peab ju töötama", "ja kust ma muidu raha saan". Ehk siis nende puhul ei saa iialgi rääkida eneseteostusest, kutsumusest ja muudest kaunitest motiividest. Nad käivad, sest peab ja peab, sest vaja on sissetulekut.

Mõelge. Kui kohutav see tegelikult ja päriselt on. Suur osa inimestest peab veetma oma päeva siseruumides. Paljud terve päev istudes ja üsna paljud kehvasti valgustatud ja halva õhuga ruumides.
Väidetavalt me ju enam ei ela industriaalühiskonnas. Et me peaks lapsed selleks ajaks kuhugi kokku koguma, kuniks nende vanemad kogunevad liini taha, sest nii on efektiivsem, kui igal ühel omaette toota, müüa, vahendada, teenindada... Miks selle muutmine siis ometi nii raske on?

Ma tõusen esmaspäeviti kell 6.30. Rohkem ei suuda, juuksed lihtsalt peavad vastu pidama kolm päeva. Ja ülejäänud osa nädalast peavad nad leppima kolmapäevaõhtuse pesemisega.
Muidu tõusen kell 6.50. Ja tagasi jõuan kell 18-19.

Kõik need hommikul pool ja õhtul ca 45- kuni tund autos ma mõtlen sellele, et.. ma saaksin praegu liikuda. Aga ma istun. Autos. Ummikus. Ja mul ei ole valikut,

Ma ei ole veel välja suutnud mõelda ja graafikusse sobitada liikumist, trenni. Ma lihtsalt ei mäleta, et kuidas mul varem oli. Kui ma kell 6 jõuan koju. Teen süüa ja söön. Siis ma ju täiskõhuga trenni ei lähe.
Minna kell 9? aga siis on ju adrenaliin enne magamaminekut laes? Pole ju ka hea mõte. Ja varsti on õhtul pime ja külm. Kuidas normaalsed inimesed selle probleemi lahendavad?
Ma töötan mitmekorruselises majas. Ja siia tulles lubasin endale, et üritan vähemalt kord tunnis joosta treppe mööda üles alla ja lifte mitte kasutada. Reaalsus on see, et sellist aega ei olegi. Reaalselt liigun ma nädala sees vaid hommikul trepist üles, õhtul alla ja võimalikult kaugele pargitud autosse....

Õnneks. Ei ole kaal (veel?) tõusnud. Sest mul pole lihtsalt isu. Aga ühel päeval saab stress otsa ja asi muutub rutiiniks. Siis tuleb selle teemaga tegeleda.

Riietuse teema on samuti huvitav.
Ma olen väga moekauge inimene. Ma oskan alati osta selle rõivatüki, mis hiljem allahindlusesse jääb:) ... Sellepärast ma üritan peegeldada ümbritsevaid inimesi. Kui kõik on ülikondades, siis ma ikkagi dressidega ei lähe. Ja olen püüdnud järgida soovitust " riietu sellena, kes sa olla tahad, mitte kes sa praegu oled".

Mu eelmises töökohas oli stiiliks casual.  Hästi mugav. Uuendatud firmasse tuli tööle väga palju noori inimesi, ja casual muutus trendikaks, moodsaks, ägedaks. Mulle see meeldis.
Praeguses firmas on keskmine vanus kõrgem. Ja stiiliks on smart casual, pigem konservatiivsema suunaga. Ehk siis, kui ma läheks tööle nii nagu eelmises kohas- lühike kleit, värvilised sukad ja tossud.. siis ma paistaks silma. Sest teised prouad on jakkide, kostüümide ja kontsakingadega.

Ma olen nõus ametlikuma riietusega, sest mu positsioon on kõrgem ja ma ei tööta enam turunduses ja mu osakonnas on sellise taustaga prouad, et mul on end formaalses riietuses kergem kehtestada.
Aga. Jalatsid.
Minu meelest on kontsakingad (st siis 10 cm kõrgusega), mida mu kolleegid kannavad,  eelmine sajand. Ja ebamugavad ka ja mul lihtsalt pole neid.
Ja niimoodi olen ma nüüd kuu aega testinud ja katsetanud ja proovinud, kust jooksevad hea maitse vs mugavuse vs hea tava piirid. Ja tänaseks mul veel vastust ja lahendust pole.

Lisaks välimusele ja välimisele on lisandunud veel isiklik probleem. Mul on hakanud jalad krambitama. Algselt süüdistasin kingi, siis käisin paar päeva tossudega, aga ikka.
Ma olen varasemalt oma veejoomisest kirjutanud st et ma ei suuda juua. Nüüd kulub vett pangedega. Ma ei tea. Algav diabeet, stress, kuiv õhk.. aga ju on need asjad omavahel seotud. Vähene liikumine ja vedelikupuudus. Ja sobivad jalatsid, mida ma pole siiani suutnud leida.

Liikumise st liikumise puudumise kõrval on teiseks suureks probleemiks söök. Ma küsisin liiga vähe palka :) Süües iga päev kohalikus sööklas kulub mul  u 4 eurot. Kuus kokku on seega,  mu kulud suurenenud u 50 eurot.
Poes ma enam ei käi. Viimase kuu jooksul olen toidukauba tellinud ainult e- poest. Ootamatult otsa saanud koore toob mees möödaminnes ära.
Kui ma varem sõin oma öhtusöögi kell 17, siis nagu ülalpool kirjas jõuan ma koju alles 18, või isegi hiljem.
Kokkuvõtteks. Lisaks igipõlisele " mida teha õhtuks süüa" teemale on lisandunud veel kaks täiendavat väljakutset. Mõelda nädala alguses menüü läbi, et e- poest saaks kogu kaup tellitud ja ei peaks poodi minema. Ning teine, ja keerulisem. Kuidas. Ehk siis, mida süüa nii hilja õhtul, et see ei koormaks ja et selle valmistamine ei oleks väga töömahukas. Suur osa mu igapäevasöökidest ongi nö pooletunniretseptid. Nüüd on eesmärk lühendada valmistamine veerandtunnini ja kogu asi niipalju ette mõelda, et vajaduse korral oleks mingid töömahukad etapid ette tehtud, nt tainas või liha on  juba marinaadis jne.
Näis. Kaua ma viitsin. Ja mis päeval ma annan alla ja lähen üle valmistoidule. Ja sellest oleks kahju.

Vot nii.
Selline kokkuvõte. Ma pean veel harjuma. Et see, mis ma siia kirja panin ongi " päris elu", nagu Sa ilmselt mõtlesid mulle kommentaariks kirjutada.
Minu jaoks on "päris elu" vabadus liikuda, töötada, süüa ja riietuda mulle sobival ajal, kohas ja viisil.
Ma väidan, et kontoris töötamine on tervisele kahjulik. Ja kui me tahame, et meie inimesed oleksid terved, siis tuleks lasteaia/kooli/kontori ruumides olemise st siseruumis paigal istumise kohustus seadusega reguleerida maksimaalselt 3-le päevale nädalas :)

Ma võtan päev korraga, katseaja lõpuni. Eks siis näis. Kas töö sisu kaalub selle kõik üles, kas ma harjun.
Või otsin uue töö. Ükskõik mis, aga .. kodus :) :)

Uue elu algus

ühel päeval helistati mulle personaliotsingufirmast ja kutsuti kandideerima. Ma võtsin väga pika mõtlemisaja, sest kui ma midagi oma pika ja värvika elu jooksul olen õppinud, siis seda, et ära mitte kunagi kandideeri, kui sa tegelikult pole valmis lõpuni minema.
Ma olen liiga mitmel korral löönud viimasel hetkel põnnama, ja seeläbi sulgenud nii mõnegi hea ukse. Aga Eestis, paraku,  pole (minu kriteeriumite järgi) neid häid uksi just liiga palju.

Põnnama, aga, olen ma löönud konkreetsel põhjusel: 10 aastat kodukontorit. Võin kiruda, vanduda, vaevelda identiteedi - ja motivatsioonikriisis,.. kuid viimasel hetkel on alati üles kaalunud ükskõik mille... vabadus.
Iga jumala päev olen ma õnnistanud, tänanud, kiitnud saatust, mis on mulle selle võimaluse andnud. Lisaks pragmaatilistele põhjustele - väiksem rahakulu ( lõunasöögile, riietele, meigile, jalatsitele, transpordile) ja väiksem ajakulu (puuduvad töölesõidud, ummikud, meeldiva saad ühendada kasulikuga) on veel sada emotsionaalset põhjust.
Kontoris olles läheks ma paksuks, sest liiguksin kordades vähem ja sööksin kaloririkast sööklatoitu. Ära jääksid hommikused trennid õues. Ja rõhk on pigem sõnal- hommik ja õues. Ma jumaldan, ma armastan hommikust õhku, erinevaid aastaaegu. Ma peaksin jälle hakkama tõusma üle päeva kell 6, et jõuaksin juuksed pesta ja kuivatada, kandma jälle juukseid kinni, kuna nad vajuvad päevaga vormist. Ma vihkaksin jälle nädalavahetusi, sest siis peab koristama ja poodlema ja tegema kõike muud, mida nädala sees enam ei jõua. Ma oleksin jälle vangis, sest ajal, mil ma ootan mõne pivoti ühinemist serveriga, ma lihtsalt molutaks. Mitte ei silitaks kassi, teeks kätekõverdusi, lülitaks pesumasina järele...
Jah, vabadusel on hind. Hinnaks on olnud 24/7 hõivatus tööga.
Oma motivatsioonikriisis olen otsinud uut kohta just sellest kriteeriumist lähtudes, "ükskõik mis, aga kodukontor..". Aga see pole võimalik. Ma olen aru saanud, et mul oli sajandi võimalus, õnn ja privileeg.
On kodukontoritöid, aga mul pole paraku nende tegemiseks vajalikke oskusi ja ambitsiooni.

Hea juhi 10 käsku

1. ära anna mitte kunagi korraldusi, mille täitmist ja/või tulemust sa ei kontrolli
   see on hämmastav, kui kiiresti " hammustatakse lahti" järelkontrolli puudumine. Ehk siis, sellega on seotud väga mitu tahku. Ühelt poolt kaotad autoriteeti, kui loobid korraldusi, mis tegelikult pole olulised.
   Ja mis tahes ei räägitaks praeguse koolisüsteemi kontekstis. Inimesed on loomult laisad. Keegi ei viitsi rohkem kui peab ja on mõistlik. Ning väga kiiresti saadakse selgeks, et esimest korraldust ei pea võtma tõsiselt.
   
2. lepi kokku selged mõõdetavad eesmärgid
   see sõltub muidugi ka tööst ja inimestest. Aga üldiselt inimesed ei salli subjektiivsust. Üldiselt inimesed ei oska lugeda su mõtteid. Ja üldiselt ei oska nad aimata su maitset ja stiili. Kuigi. See viimane tuleb ja paraneb kogemuste kasvades.
   Ehk siis kõigil on lihtsam, kui eesmärk on selge, ratsionaalne, mõõdetav ja ühtemoodi arusaadav.
   
3. Sul peab olema selge visioon ja arusaam, kuhu ja kuidas edasi
4. samas ei tohi selle enesekindlusega üle pingutada,
   Kui sa alati kõike tead ja ainult sinu vastus on õige, siis suretad õige kiiresti inimeste initsiatiivi ja koostöötahte