Seaaasta ennustus

Eelmise aasta saavutuseks võib lugeda, et ma ei usu enam horoskoope. Ma pole lugenud mitte ühtegi ennustust järgmiseks aastaks. Tõsi, meelelahutuseks vaatan, mida Susan mulle järgnevaks kuuks lubab. Mulle meeldib, et Susan rõhutab alati positiivset ja päris mitmed uskumatud tema poolt ennustatud asjad, on ka täide läinud.

Aga juhuslikult nägin lehesabas, kuidas Edda ütles sama, mis Susan. Et sel aastal on Neptun ja Jupiter ja mis veel, mingis olulises positsioonis ja soovitasid meelde tuletada, mis juhtus siis, kui nad viimati samas olukorras olid.
Naljakal kombel olid soovitatud aastad nihkes: Susan soovitas jälgida aastat 2000 ja 1982. Edda pöörata tähelepanu 1990 ja 2006 aastale.
Sellest tuli mul järgmine idee, aga mis oleks, kui lähtuks hoopis Hiinast ja vaataks, mis juhtus eelmistel Sea aastatel. On seal tõesti mingi trend, loogika...

Niisiis. Palun
1971 ma kahjuks mõistetavatel põhjustel eriti ei mäleta,

Susani 1982 ja seaasta 1983. Kindlasti oli neil aastatel ka palju positiivset, ma olin aktiivne pioneer ja malevanõukogu liige. Sel aastal toimus rahvaste sõpruse festival ja me võõrustasime oma kodus Moldaaviast pärit Aljonat...aga minu jaoks seostub see õppeaasta sündmusega, mis muutis mu elu, mind, kui inimest ning andis negatiivse käitumismustri, millest andis tükk aega vabaneda..
Ma läksin tülli oma parima sõbrannaga. Tegemist oli tema poolt rumala naljaga, millele ma täna tagasi vaadates reageerisin selgelt üle ja väga lapsikult. Minu silmis oli tegemist totaalse reetmisega. Ma olin pettunud,  vihane ja esialgne demonstratiivne solvumine hakkas järjest paisuma kui lumepall. Ma kaalusin enesetappu, nutsin päevad läbi. Terve me klass oli haaratud ja pidi pooli valima ning lõpuks oli sunnitud klassijuhataja sekkuma, sest asi läks täiesti käest ära.

Me leppisime ära. Sõbrustasime edasi. Aga midagi läks katki. Peale põhikooli viis elu meid lahku. Me oleme paar korda kohtunud. Sellest sündmusest pole me kunagi rääkinud, ja ma ei imestaks, kui ta isegi ei mäleta seda. Et see oligi minu fantaasia ja draama…
Ja need korrad, kui oleme kohtunud, on kulunud paar sekundit, kui me oleme taas samal lainel. Ma olen tänaseni veendunud, et ta oli Minu Inimene.




Edda 1990. 1990 oli imeline aasta. Ma olin eelneval aastal tutvunud imelise poisiga ning mu märkmik on täis õhkamisi, mis teeks Cartlandile silmad ette :) Nii Armunud. Suvel veetsin ma kuu aega teises Eesti otsas praktikal. See oli kogemus, mis vääriks raamatut.. oeh. Selle suve laul oli Belinda Carlisle La Luna:)

Täna võin öelda, et see suvi muutis mu elu, kuna ma tutvusin inimestega, kes mitu aastat hiljem kutsusid mind tööle, millest ma samm sammu haaval olen jõudnud siia, kus ma täna olen.

Aga aasta lõpp oli kurb.
Ma otsustasin oma kallimale kududa jõuludeks kampsuni ( jumal küll, KUI hull ma ikka olnud olen..!!!) Kudusingi. Aga juhtus nii, et me läksime tülli. Ilmselt oli põhjuseks midagi tühist, ju nagu tavaliselt, ei suutnud ta lugeda mu mõtteid vms, sest mu tollases märkmikus seda kirjas pole.
Igaljuhul, Mul oli dilemma, mida teha kampsuniga. Ma teadsin, et ta läheb vanematega kirikusse. Pakkisin kampsuni sisse ja viisin selle talle demonstratiivselt Pauluse kirikusse.. Päevikusse kirjutasin " see aasta lõppes väga kurvalt, üks suhe sai läbi..."
Ma  ei viitsi guugeldada, ehk mu mälu petab, aga ma mäletan, et meie maja taha ehitati uut maja. Ma vaatasin seda porimülgast, vihma ladistas ja ma lasin Meelis Punderil endale miljondetat korda laulda kuidas " meeldiv on sul kuskil võõral jõulupuul…". 
Mõned aastat hiljem sai sellest südametust tõprast mu mees :) Kuigi ta on õppinud ja arenenud, siis tuleb vahel harva siiani ette, et ta ei suuda mu mõtteid lugeda :)

1995 oli samuti elumuutev aasta. Mul sai "üksikema" rollist ja mu lapse ahastusest " issi juurde" kõrini. Andsin lahkumisavalduse, pakkisin kohvri ja laps näpu otsas, kaks kätt taskus, sõitsime Tallinna. Päris mitu kuud magasime mu õe juures põrandal, kuni leidsime lasteaiakoha, korteri ja mulle töö..
Sel aastal oli ka (loodetavasti elu viimane) suhtedraama. Stsenaarium oli sama, Mulle tundus, et inimene, kellest ma hoolisin, kes oli mu sõber, keda usaldasin.. reetis mind. Usutavasti kõik muud muutused aitasid kaasa, et asi võimendus ja läks samuti üle piiri. Ma jõudsin esimest korda elus psühholoogi juurde, kes aitas mu tagasi rajale.
Aga, tõele au andes, pole ma kummastki juhtumist täielikult üle saanud. Kord viie aasta tagant tuleb mulle ikka see solvumine ja pettumus meelde ja teeb haiget. Täiesti kindlasti on need mind inimesena muutnud, ja mitte paremas suunas.

Toona, oli korra sellest ka juttu, et mul on halb. Ja ta oli ülimalt imestunud. Mistõttu ma usun, et ka sel korral oli tegemist minupoolse ettekujutuse ja fantaasiaga.
Selle inimesega käime me siiani läbi. Vahel harva tekib Hetk. Aga suurema osa ajast ei suuda ma aru saada, mis meil küll toona ühist oli ja miks ma sellest suhtest niivõrd hoolisin.

Imelik. Ma olen end pidanud emotsioonituks inimeseks. Aga lugedes seda nimekirja tundub, et vähemalt kord 12 aasta jooksul on mul kirge piisavalt...

jaanuar 2000 oli tegelikult täiesti tavaline. Ettevõte, kus ma töötasin kolis, muutis struktuuri, paljud mu kaastöötajad koondati ja ma sain uue ülemuse... :)

2006 Edda ja 2007 seaaasta 
2006 algas imeliselt ja juunis, pöördus kõik peapeale. Ma kaitsesin hiilgavalt magistrikraadi, sain veel lisapreemia ka. Ja mulle tehti ahvatlev tööpakkumine. See oli suur rahvusvaheline firma. Ei ühtegi testi ega katset, vaid vestlus juhiga. Me haakusime kohe. Klappisime imehästi ja mind kutsuti tööle.
Tingimused olid kehvemad kui senises kohas ja töö oli teistsugune, umbes selline, mida ma täna teen, ehk siis kuhu jõudsin 12 aastat hiljem....
Võtsin mõtlemisaega. Ja ma ei saa tänaseni aru, miks ma ei kaubelnud vastamisajaks päeva pärast Koosolekut.
Ma olin aastajagu teinud üht projekti ning juunis pidi toimuma viimane aruandekoosolek juhatusele, misjärel otsus, kas sellega minnakse edasi või lõpetatakse. Ma olin oma töö käigus jõudnud  järeldusele, et edasiminek ei oleks mõistlik, aga ma teadsin, et suur osa juhatusest väga tahab seda teha, seega, ma uskusin, et ju ikka läheb edasi....
Päev enne koosolekut ütlesin ma tööpakkumisele - ei. Järgmisel päeval ütles juhatus mulle- ei....

Ma mäletan et nutsin ja naersin korraga. Christer, mu toonane ülemus lohutas, ja mu tunnistuse peale, et olin päev varem loobunud tööpakkumisest, ohkas ja ütles… miks sa ei öelnud, ma tegelikult teadsin, et vastus tuleb ei...

Igaljuhul. Mind ei koondatud, ega palutud lahkuda, vaid kästi oodata  ja puhata, kuni nad midagi mulle leiavad.
Puhkasin ja molutasin. Lahendasin palga eest ristsõnu, surfasin jututubades ja õppisin inglise keelt. Toona olin ma "ela hetkes" teoorias veel suurem amatöör, kui täna.. ma arvan, et see aeg on mu " Elu stressirohkemate aegade TOpis" päris ees...
aga ootamine tasus ära. Mulle pakuti supertöökoht.
Mida jagus aastaks:)

Nagu selles firmas kombeks, siis 2007 aasta sügisel löödi kaardipakk jälle segamini, struktuuri muudeti ja mu tööst ja kohustustest jäi järele kolmandik.
Ma olin vihane, nördinud ja vintsutamisest väsinud. Seega, kui mulle teatati, et firma saadab mind Riiga õppima, hakkasin jonnima ja tujutsema.. See tundus mulle mõnitamisena, et tööd ei ole, aga õpi, õpi...
Õnneks suutsin ma jonnimise kõrvalt ka kuulata, osa võtta ja materjalid läbi töötada. Peab tunnistama, et sealsed rahvusvahelised õppejõud olid sellest, mida ma aasta varem TTÜst sain, peajagu üle. Huvitav oli ja neid materjale kasutan siiani.

Nii et.
Jään põnevusega seaastat ootama. Tundub, et on, mida...:)