51 küsimust (või midagi sinnakanti)

Küsimused on pärit Anu blogist
Kas päikese- või suusareisid? 
 Trikiga küsimus, kuna ma suusatamist ei armasta ja ma ei armasta ka kuuma kliimat. Kui mu puhkus kestaks mitu kuud, siis valiksin ma puhkamiseks reisi parasvöötmega riikidesse- põhjamaad, Põhja- Ameerika, Kanada, Antarktika, Alaska jne. Täiesti kindlasti ma seal ei suusataks, vaid matkaks ja vaataks niisama ringi.
Aga kuna puhkus on nii lühike nagu ta on, siis tuleb vastu võtta kogu päike, mis antakse :) Ehk siis, vastus on päikesereis, ilma päevitamiseta.

Mis on su kõige vihatum kodutöö?
 triikimine. Ma olen aru saanud, et olen juba nii vana, et ei pea tegema midagi, mida ma ei taha. Poeskäigud olen asendanud e-poega. Minu sünnipäevaks tuleb mulle robottolmuimeja.. ainult triikimine on veel jäänud. Ma ei suuda jätta voodipesu triikimata ja mehe osa särke on ka halvast materjalist.

Mis on su lemmikpitsa peal? kana, sink, ananass ja palju juustu. Tegelikult võib seeni ka olla

päevapoliitiline kommentaar

Räägi meile, mis on reformi programm, mida reformierakond lubab?
algas mu hommik päev pärast valimisi küsimusega mitteeesti kolleegidelt.
Eeemm.. valimised olid eile, kas te programmiga tutvumisega pisut hiljaks ei ole jäänud?? :).. olin hämmingus

Nad olid väga häiritud reformi võidust ja tahtsid nüüd teada, kui hulluks elu hakkab minema.
Õnneks oli Kaja hommikul välja toonud põhilised erinevused ja mul oli väga hea seletada.

Maksusüsteemi osas on ilmselt maailmavaate küsimus, aga kuna paar mu kolleegi maksid sel aastal esimest korda juurde, siis tervitasid nad selle muutmist.
Kodakonsuspoliitikast ei julenud ma ausalt öeldes rääkida.

Ja kolmas teema, teeme lasteaiad eestikeelseteks meeldib neile väga. See käivitab mu kolleegide hulgas alati väga elava mõttevahetuse sellest, kuidas tänane 60% gümnaasiumis on mõttetu ajaraiskamine, mille käigus ei õpita mitte midagi ja näited lastest, kes õppides kümblusklassides ei saa selgeks matemaatikat. Nad on eestikeelse hariduse poolt.
Tõe huvides olin sunnitud tunnistma, et see eesmärk on kõigil, lihtsalt tee, kuidas selleni jõuda, on erinev.

Lõpuks, aga, selgus tõeline hirmu põhjus: nad ju teevad koalitsiooni ekrega..
peale mu pikka loengut ekre olemusest ja sellest, et nendega ei tee koalitsiooni mitte keegi, suutsin ma oma seltskonna maha rahustada.

Ja siis juhtus see... mis praegu toimub.

Film " Tõde ja õigus"

Tammsaare on üks u lemmikkirjanikest. ma olen Tõde ja Õiguse pentoloogiat ülistanud selles ja ka selles postituses.
Seepärast suhtusin filmi ka väga suure eelarvamusega. Kui kuulsin, et film oli töös, olin lausa paanikas- kindlasti nad rikuvad selle ära!! Kui kuulsin tegelastest, siis olin hämmingus- Maiken Schmidt EI ole Krõõt!!  Ja ega peale linastust puhkenud kiidukoor ka asja paremaks teinud.

Aga ma olen sunnitud oma eelarvamusi korrigeerima. Film oli tõepoolest suurepärane. Super režissööri-, operaatoritöö, Väga hea muusika. Ja Maiken ON Krõõt. Mõlemad Priidud tegid oma elurollid ja Ester Kuntu rolliareng oli muljetavaldav. Ning muidugi loomad. Stseen lehmadega jääb Eesti filmiklassikasse.
Ainus küsimus jäi rästiku osas. Ma loodan et ta leidis lõpu sipelgapesas loomulikul teel, mitte filmimeeskonna kaasabil.. :(
Mind ei häirinud ei parukad, ega kõrtsi- meeskoor. Btw. Kõik mu tuttavad mehed laulavadki nii...:)

Ma tunnustan EFI žürii otsust usaldada noori tegijaid. Minu maksuraha on investeeritud professionaalselt ja hästi. Me oleme saanud juurde ( teisi filme pole ma näinud) vähemalt kaks - Seltsimees laps ning Tõde ja Õigus, maailmatasemel filmi, mida pole piinlik ka mujal maailmas näidata.
Mul on hea meel näha, et peale on kasvanud uus filmitegijate põlvkond, kes oskavad jutustada Eesti Lugu üle maailma arusaadaval viisil; kus lisaks novembrile on Eestis ka detsember, mai ja juuli. Kus pimedas toas toimuv on näha ning näitlejate poolt räägitu on arusaadav ka subtiitriteta. Tegijad, kes mõistavad, et lisaks kunstniku eneseväljendusele on filmil ka muud funktsioonid: jutustada lugu, meelelahutus ning hoiakute ja väärtuste kujundamine. Ja mu isiklik kiiks, et köitvat lugu on võimalik jutustada ka põhjendamata alasti- ja vägivallastseenideta.

Hobipsühholoogidele. Käitumismustritest vabanemine.

Mees oli nädalajagu välismaal puhkusel, tuli nüüd koju, puhkus jätkub ja päeval helistab, et küsida, mida ta õhtuks süüa teeb.
Aiman halba ( mõttemuster: üldistamine, katastrofiseerimine) ja ütlen, et kui koju jõuan, siis teen ise, või et okei, kui ta väga tahab, siis kapis on seda ja teist.
Jõuan õhtul koju, mind ootab rikkalik õhtusöök. Mees on küpsetanud ahjus 12 suurt, rusikasuurust kartulit, teinud kõrvale kastet, salatit ja liha.
Aiman halba ja uurin, et kust ta sellised prisked kartulid on saanud, et meil on kapis ju väiksemad kartulid.
Käisin poes ostmas, ütleb mees. Pärast vaatan ja näen, et nagu tavaliselt. (MM: üldistamine, arvustamine), on lisaks kartulitele ostnud kõik asjad nn uuesti.
Hakkame sööma, uurin, et kust selline retsept. Reisil keegi tegi ( nad käisid sõpradega suusatamas) ja "seal me samuti mõtlesime, et huvitav, mitu kartulit peaks inimese kohta arvestama. Võtsime inimese kohta 2, aga hiljem selgus, et igaüks suutis süüa maksimaalselt 1,5, kui sedagi ".
Jätan küsimata (MM:peaks/tohiks mõtlemine, enesekriitilisus), et miks ta arvas, et me kahekesi suudame ära süüa 12 (MM: negatiivne filter).
Käitun tavapäraselt. Ehk siis blokeerin enda jaoks teema ning esitan paar suunavat küsimust, et ta saaks rääkida oma reisist.
Meil on kombeks, et mina teen süüa ja siis tema peseb nõud. Seega on loogiline ja aus, et seekord on vastupidi.
Nagu sellistel juhtudel kombeks ( MM: üldistamine, negatiivne filter, arvustamine), näeb köök välja, kui lahinguväli.
Blokeerin emotsioonid. Võtan seda kui paratamatust. Inimene on pingutanud, teinud enda meelest head, oleks väiklane ja nõme sellise pisiasja pärast norida  (MM. peaks/tohiks mõtlemine)
Lahkame päevapoliitikat, meil on lõbus.

Elu enne plastikut

Kas sa tead või mäletad kuhu ja kuidas pakiti 70-ndatel poes mune?
Vastus on postituse lõpus.

Üks mu lapsepõlvelugudest on selline:
olin mingi 5 aastane ( toona oli tavaline, et koolieelikud käisid üksinda poes) ja pidin minema poodi. Poetee viis mööda mu ema töökohast. Ema kolleeg vaatab aknast ja kiidab mu emale: küll sul on lustakas tütar. Sammugi ei astu kõndides, vaid ainult lendab, tantsib ja hüpleb.
Appi, mõtleb ema, ta pidi ju poest mune tooma.

Kolleegil oli õigus, ma olingi selline laps:Mother says I was

a dancer before I could walk...
tulin keksides poest, viskasin poekoti munadega diivanile ja läksin oma asju toimetama.

Õhtul tuli ema töölt ja.. istus diivanile munadekotile. Ehk, kui mu hüplemisest ka mõni oli terveks jäänud, siis peale seda enam kindlasti mitte :)

Räägin seda lugu oma lapsele ja üritan meenutada. Aga kuidas munad olid pakitud?