Aiman halba ( mõttemuster: üldistamine, katastrofiseerimine) ja ütlen, et kui koju jõuan, siis teen ise, või et okei, kui ta väga tahab, siis kapis on seda ja teist.
Jõuan õhtul koju, mind ootab rikkalik õhtusöök. Mees on küpsetanud ahjus 12 suurt, rusikasuurust kartulit, teinud kõrvale kastet, salatit ja liha.
Aiman halba ja uurin, et kust ta sellised prisked kartulid on saanud, et meil on kapis ju väiksemad kartulid.
Käisin poes ostmas, ütleb mees. Pärast vaatan ja näen, et nagu tavaliselt. (MM: üldistamine, arvustamine), on lisaks kartulitele ostnud kõik asjad nn uuesti.
Hakkame sööma, uurin, et kust selline retsept. Reisil keegi tegi ( nad käisid sõpradega suusatamas) ja "seal me samuti mõtlesime, et huvitav, mitu kartulit peaks inimese kohta arvestama. Võtsime inimese kohta 2, aga hiljem selgus, et igaüks suutis süüa maksimaalselt 1,5, kui sedagi ".
Jätan küsimata (MM:peaks/tohiks mõtlemine, enesekriitilisus), et miks ta arvas, et me kahekesi suudame ära süüa 12 (MM: negatiivne filter).
Käitun tavapäraselt. Ehk siis blokeerin enda jaoks teema ning esitan paar suunavat küsimust, et ta saaks rääkida oma reisist.
Meil on kombeks, et mina teen süüa ja siis tema peseb nõud. Seega on loogiline ja aus, et seekord on vastupidi.
Nagu sellistel juhtudel kombeks ( MM: üldistamine, negatiivne filter, arvustamine), näeb köök välja, kui lahinguväli.
Blokeerin emotsioonid. Võtan seda kui paratamatust. Inimene on pingutanud, teinud enda meelest head, oleks väiklane ja nõme sellise pisiasja pärast norida (MM. peaks/tohiks mõtlemine)
Lahkame päevapoliitikat, meil on lõbus.
Ja kui ma ei tegeleks enda ravimisega, unustaksin teema kuni järgmise korrani.
Tegelikult ja ausalt olen ma sisemiselt marus.
Ma vihkan raiskamist ja toidu äraviskamist. Ja ta teab seda. Köögiviljadega saame hakkama, aga kogu värske kraam läheb üsna tõenäoliselt prügikasti, kuna me ei suuda kahekesi nii palju tarbida
Ma vihkan järgmisel päeval sama toidu söömist. Ja ta teab seda.
kuna kontoritöö on lisanud paar kilo, oli mul plaanis vastlapäevast paastu alustada. Nädal aega praekartuleid ei ole see söök. Okei, seda ta ei teadnud.
Ma olen pettunud, et inimene, kelle üks tugevustest on loogika ja ratsionaalsus ei suuda avada külmkappi, näha, et kõik vajalikud komponendid on kodus olemas. Ei ole vaja juurde osta. Et ei suuda arvutada, et 2 inimest ei söö 12 kartulit + lisandid. Lisaks, nagu ta ise ütleb, on tal üks kogemus olukorra osas olemas.
Ma olen ärritunud, et inimene, kelle teine nimi on täpsus ja kuldsed käed, suudab toiduvalmistamisel alati tekitada segaduse ning kasutada st määrida kõik majas olevad nõud ( milleks, ometi, ta vajab nii palju potte ja kausse ja panne!!!)
Ma olen vihane, et kokkuvõttes kulutasin ma kogu söögiprotsessile rohkem aega, kui ma oleksin ise kulutanud koos kokkamise ja koristamisega.
Niisiis, kõik hobipsühholoogid, kes te mind eelnevas postituses õpetasite. Kuidas küps täiskasvanu selles olukorras käitub?
Mu tavapärane käitumine oli üleval kirjeldatud. Ma käitun nagu väikese lapsega. Tunnustan teda tehtu eest. Juhin naerdes ja huumoriga tähelepanu sellele, et kapp on toitu täis, ei pea dubleerima ja raha raiskama. Aga ma ei oska kehtestades öelda, et sellise olukorra kordumist ma enam näha ei taha :)
Tulemus on see, et see olukord mõne aja pärast kordub.
Ma oskan kenasti fikseerida oma traditsioonilised mõttemustrid. Aga see ei aita mind kuidagi. Mu käitumine on õpitud ja automaatne.
Mulle tunduks väga kummaline päev hiljem võtta üles " kartulite teema" ja ma ei tea, kuidas on siis õige käituda, et ma ei oleks sisemiselt pahane, ja samas ei saaks mu kaaslane haiget ning ta teeks siiski ka teinekord süüa.
see konkreetne olukord on tegelikult üsna ebaoluline, sest juhtub väga harva. Ma kirjutasin selle illustreerimaks seda, et ma satun pidevalt samasse olukorda, kus ma käitun alati ühtemoodi ning et ma ei oska ringist välja saada, et käituda vahelduseks teisiti.
Esimese asjana ütlen kohe, et Sinu postitus on muhedalt humoorikas ja tekitas minus suurt äratundmisrõõmu.Mehed vist ongi sellised, kui söögitegemise ette võtavad, kõik olemasolevad nõud lähvad kasutusse, kõike tehakse armeele. Sinu loo peategelane võinuks vabalt olla minu mees. Teab küll, et ma kartuleid sisse ei vohmu, aga keedab suure potitäie. Steigi juurde teeb kastet pool liitrit korraga, mis siis külmikus seisab, et küllap mina seda mingi muu toidu juures kasutan. Sageli läheb raisku. Ühekorraga saab nõudepesumasin musti nõusid täis, kui mees on toitu teinud. Vihadtan samamoodi mitmesuguste ressursside raiskamise pärast, teen etteheiteid, aga mudagi ei muutu. Üks asi on veel, köögipaberi kasutamine iga tühise asja puhul.
VastaKustutaVaidlen üldistusele vastu, vähemalt selle poolest, kuidas köök pärast välja näeb. A. kasutab süüa tehes ehk rohkem nõusid kui mina (sest tema õppis söögitegemist peamiselt kokaraamatutest), aga peseb need valdavalt juba söögitegemise kõrvalt ise ära. Nii et kui mulle jäävad "nõud pesta", siis tähendab see ainult sööginõusid, mida tuleb tavaline kogus.
KustutaAutor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaKäisin just psühhiaatri juures, perearst suunas (meesterahvas muide, psühhiaater siis).
VastaKustutaNatuke oli sarnasest teemast juttu.
Pmst kõige keerulisem/suurem probleem suhtes ongi teise poole harjumused/mustrid/suhtumine jne. st, kui need on pooltel erinevad.
See oskus anda teisele ruumi ja vabadust ongi tohutult raske. Kui mitte võimatu.
Kui sa ütled, et ta teeb/käitub ALATI nii,
siis jääb üle ainult aktsepteerida. Ta on selline. Lugeda kokku plussid ja miinused ning otsustada, kui plussid kaaluvad üle, siis kokku jääda, kui ei, siis lahku:)
Vist Kaur ütles kunagi, et mehed on lihtsad olevused. Üks eesmärk, üks mõte. Või midagi sellist. Igatahes mõtlesin mina sellest kohast edasi ja jõudsin punkti, et minu abikaasa samas olukorras ei suuda näha toiduvalmistamist kui protsessi, mille alguspunkt on külmkappi sisu põhjal ostlemisvajaduse hindamine ja valmistatava toidu planeerimine ning lõpp-punkt köögi koristamine, vaid näeb söögitegemist kui konkreetselt pliidi juures seismist. Mis enne ja pärast juhtub, ei kuulu tema jaoks söögivalmistamise juurde ega ole seega tema vastutusel. Mulle tundub, et Sul on samasugust sorti mees. Mina lihtsalt loobusin köögi koristamise ja kummaliste toidukoguste pärast kräunumisest, sest mingeid tulemusi see niiehknii ei andnud. Poes mehe jala küljes lohisemise asemel - sest ta laob korvi igasuguseid asju, "mida me oleme alati ostnud", süvenemata, kas me neid asju ka enne ära süüa jõuame, kui pahaks lähevad, püüan üksi poes käia. Ja kui tema süüa tehes minult juhiseid küsib, annan need maksimaalselt täpselt. On Mees rõõmus, et saab minu heaks midagi teha, ja säilivad minu närvid paremini.
VastaKustutaTeemade ülesvõtmine minu meelest ei toimi või kui üldse, siis hoopis mingis muus kontekstis. Ma ei tea, kui juhtute vaatama mingit dokumentaali toiduraiskamisest vms, et siis mainid, kui tähtis Sinu jaoks on, et teie oma peres toitu ei raiskaks või midagi, ilma konkreetsele olukorrale vihjamata. Natuke pisaraid pühkida võib ka, juhul kui Sinu emotsioon peaks rõhutamist vajama ja pisar kergesti tuleb.
Aga mõnel juhul tuleb lihtsalt leppida. Geštaltpsühholoogide kreedo olevat midagi taolist: "Mina ajan oma asja ja sina ajad oma asja. Kui me mõnes asjas kokku saame ja ühel meelel oleme, siis on see tore. Kui me aga teineteist ei mõista, siis pole sinna midagi parata." Mind see aitab!
Teemade ülesvõtmisest.
KustutaKas Sa ütled seda kui professionaal või niisama?Ameerika filmides on see klišee ja ma olen tihti mõelnud et kas meie psühholoogid ei kasuta seda, kuna see Eestis ei toimi) või ongi müüt ja klišee ja ei toimi Ameerikaski mujal kui filmis ?
Ma ütlen seda igatpidi. Mulle tundub, et kui üks abikaasa võtab teise abikaasa (justnagu) vale käitumise vestlusteemaks, siis ei vii see kuhugi. Aga see näide, et rõhutada, kui väga Sind nörritab toidu raiskamine ja kui väga Sa ise püüad seda mitte teha, on asjale positiivselt lähenemine, parimal juhul täiesti süüdistamisevaba.
KustutaMa peaaegu ei vaata filme, aga igasuguse probleemvestluse puhul on lootust mingile tulemusele ainult siis, kui kõik osapooled saavad aru, et probleem ongi päriselt olemas. Kui on väikseimgi oht, et üks pool probleemi ei mõista, ja lootus, et positiivsele rõhku pannes saab mingigi tulemuse, siis on mõttekas läheneda positiivselt.
Jälle vaidlen vastu (teemade ülesvõtmisega seoses): mul on endal kogemus, kuidas A. võttis minuga üles teema, et ma ei ehitaks kraanikaussi mustadest nõudest torni, sest talle ei meeldi, kui tal on nõudepesemiseks vähe ruumi. Pakkus välja ka alternatiivseid lahendusi: et kui ma tahan torni ehitada, tehku ma seda espetsiaalsel kapipealsel; või kui ma tahan tingimata midagi kraanikaussi panna (nt likku), siis juhul, kui seal juba midagi ees on, pesku sama palju esemeid eest ära.
KustutaMul ei tule alati meelde, aga ma võtsin ja pingutasin ja nüüd olen hakanud vaikselt ka ise aru saama, et tühjemas kraanikausis on nõudega lihtsam toimetada. A. ei jätnud ka tunnustust jagamata. Ma arvan, et see on teise käitumise muutmisel väga tähtis asi: väljendada heameelt, kui teine teeb soovitud asja. (vrd koerte dresseerimisega.)
ahjaa, minasõnumiga väljendamine on tõhusam kui lihtsalt rääkimine, et tee nii-ja-naa või veel hullem, rääkimine, kuidas on õige.
KustutaA. alustas juttu umbes stiilis "kallis, kui sa tahad mind õnnelikuks teha..." (mis paistab niiviisi mustvalgel passiivagressiivsena, aga see on lihtsalt osa tema eneseiroonilisest väljendusviisist. täpne sõnastus pole tähtis, oluline on see, et saaks väljendatud, et juttu pole mingist üldisest Õigesti Elamise Õpetusest, vaid konkreetselt "kuidas mind õnnelikuks teha".
Ma selle meeste lihtsuse all mõtlesin küll midagi muud. Näiteks seda, et mehed vist ei viitsi ennast ega oma mõtlemist nii palju analüüsida :)
VastaKustutaSiis, lugupeetud esimene anon oma "mehed ongi sellised" kommentaariga - tõõ ne prav. Õige (st lihtne) mees ütleks selle peale üsna krõbedalt.
Mingit soovitust mul ei ole, aga Reeda viimane lõik kõlab kõige mõistlikumalt.
Kui soovitada, siis ehk seda, et probleemidega tegele ühekorraga. Kui sa päriselt tahad mingit muutust, olgu kodus või tööl või käsitööringis, siis üks, ÜKS asi korraga. Kui sa ütled mehele / kolleegile, et käi poes teisiti JA tee vähem süüa JA kasuta vähem nõusid, siis võtab ta seda kui üldist rahulolematust. Ja ei tee ega muuda midagi. Vali välja üks asi, mis on kõige tõenäolisemalt mõjutatav (või mille kaudu muutuvad ka muud asjad), ja tegele sellega. Palun ära hiline koosolekutele. Palun ära jäta pesu vedelema. Palun.. midatahes. Aga ainult üks palve!
Need on lihtsalt kartulid ju... Ehk on tegu liigse kontrollivajadusega sul? Sa kipud emarolli võtma, selle asemel, et täiskasvanu-täiskasvanu rolli mõlemale pakkuda. Sa ei ole vastutav oma mehe tegude eest, sa ei pea talle õpetama ega peale suruma oma põhimõtteid toidu raiskamise ja eelarvestamise osas. Ideaalmaailmas oleksid jah paarilised samade väärtushinnangutega, aga me elame tavalises maailmas. Sina käitu oma väärtushinnangute järgselt ning anna mehele vabadus elada tema väärtushinnangute järgi. Sa ei pea iga olukorda kontrollima ning iga pereliikme eest vastutama.
VastaKustutaMinu arust I seda küsibki - kuidas sellest ringist ja nendest mõtetest välja saada? Ja teistest sarnastest, sest kartulid on vaid näide?
KustutaVõi ei küsi?
Vastus: iga asi (ka kartul) on lihtsalt asi. Iga asja ei pea kontrollima. Iga inimest ei pea kontrollima. Iga kord kui selline kontrollivajadusega mõte tekib, siis tuleb meelde tuletada, et see pole sinu asi. Ja nii lihtne see uue käitumismustri sisse harjutamine ongi.
Kustutama jään siinkohal eriarvamusele. Kuidas ei ole minu asi??
KustutaMinu asi on minu meeleolu, minu asi on minu eelarve, minu asi on toit mida ma söön, minu asi on kui korras/segamini ma hoian oma köögi ja kodu.
Päris aus olla, siis mul on täpselt vastupidine probleem, ma pean endale meelde tuletama, et asjad on MINU asi, ma kipun pigem distantseeruma ja ükskõikne olema, Aga, vaadates mu reaktsiooni Su kommentaari, tundub, et ma teen edusamme :)
No nii, nüüd tuleb küll kõigepealt, aga mul oli nii... :)) Palun väga vabandust, aga muud moodi ei oska selgitada: Kunagi palju aega tagasi, kui meie rüblikukene alles päris pisike oli, hakkas mul tekkima midagi depressioonisarnast. Me elasime võõral maal võõraste inimeste keskel (minu jaoks siis), ma olin päevad läbi väikelapsega kodus ja ainuke hetk kus ma ilma laseta kuhugi sain, oli üks hommikupoolik paar tundi, kui ämm ja äi hoidsid last ja ma käisin sporti tegemas. Laps aga oli selline aktiivne, eriti ei maganud, üksi mitte midagi ei teinud ja füüsiliselt oli mul sisuliselt seljas. Nii tekkiski olukord, kus ma kurtsin nuttes mehele, jama on, sest ma viskasin last sussidega ja karjusin ta peale, et mind vähmalt paariks minutikski rahule jäetaks. Mille peale mu mees reageeris, üsna pahaselt, et eks ta siis võtab lapse ja nad lähevad paariks tunniks kusagile, et ma saaksin üksi olla. Ma ulgusin veel hullemini ja ütlesin, et ma olengi kogu aeg üksi, et mul pole kusagile minna ega kellegagi rääkida.Mees torises selle peale, et "no küll meil siin on ikka raske elu." A la päevad läbi lapsega kodus ja midagi ei tee. Klassika ühesõnaga. Ma sain aru, et ma võin ju oma teisele poolele seletada ja selgitada, aga aru ta ikkagi vaevalt saab. Mõtlesin mõne aja järele ja ühel sobival momendil arutasin, et näe, ma pole päris kaua koju Eestisse saanud, tahaks ema näha ja ehk mõnda sõpra ka ja kas oleks äkki võimalik, et ta saaks nii nädala töölt vabaks, et lapsega koju jääda. Ei ole eriti mõistlik mõte 2-aastase rööprähklejaga keset talve seikelma minna. Mõeldud tehtud. Olingi nädala südamerahuga kodust ära. Kui ma tagasi tulin, siis mees kurtis, et täitsa võimatu oli kodus midagi teha... Ma siis rahulikult vastasin, et mida sa siis pidid tegema. Ma tean, et sa iga päev olid ema-isa juures, kes vähemalt mingi aja lapsega tegelesid, ema tegi süüa ja pesis pesu ka veel ära, koristama pidid kodus aind natuke. Aga mina pean siin iga päev laps jala küljes ja seljas ka kõik need asjad kuidagi tehtud saama. Ühesõnaga: sellest ajast pole ma mitte poole sõnagagi kuulnud, kuidas mul on kodus nii hea elu ja kui asjad kreeni kippusid minema, piisas poolest sõnast. Jätkub...
VastaKustutaSama meetodi kasutasin ka siis, kui mees kodus tööd tegi ja laps teda segama kippus.Siis vaadati minu poole, et miks ma last minema ei korralda. Aga ma tegin näo, et mind pole kodus. Mind ju ei sega, pole minu probleem. Lahenda see palun ise. Muidu on nii, et paha emme ei lase vaest last hea issi juurde.
VastaKustutaMis ma selle kõigega nüüd öelda tahan: inimene ei saa tavaliselt aru, et mingi probleem on, kui ta ise ei pea lahendama. Niisiis, mida mina selle õhtusöögi loo puhul teeksin. Kõigepealt muidugi sööksin, oleksin tänulik ja ... mõtleksin järele. Nõudepesemise koha pealt paluksin mehe appi. Noh et oli pikk ja raske päev ja kuna siin on terve nõudekapi sisu loosi läinud, siis praegusel hetkel mul tõesti käiks kogu selle hunniku kasimine üle jõu. Ja siis ma jätaksin süümekateta kõige rokasemad talle pesta. Siis ma kraamiksin külmkapi sisu lagedale ja vaataksin seda nõutu pilguga ja arutaksin rahulikult, et kõike me nüüd küll ise nahka panna ei jõua enne kui pahaks läheb. Kahju toidust ja rahast, äkki võtad üleliigse homme töö juurde kaasa ja jagad koleegidele (vaata et ise midagi oma töökaaslastele ei võta, Sina ei unustanud kappi vaatamata, ega ostnud üleliigstet manti, seega pole Sinu probleem). Vaata, et ta selle ka kaasa võtaks. Edasi pole erilist vahet, mida ta sellega teeb, ei pea kontrollima...
Kolmandaks, mis puudutab 9t üleliigset kartulit: ma praeks talle neid järgmisel, ülejärgmisel ja kui veel kõlbab, siis ka kolmandamal päeval, kahju kui pahaks läheb.:P Iseendale teeks midagi muud, mis selle dieediplaaniga kokku läheb. Armastan näitlikke õppetunde ja naudin teise inimese reaktsioone, kui on normaalne inimene, saab ise aru (mõnikord tuleb tegevust ehk korrata), ei ole kunagi ka midagi üle seletanud, selgitanud ega tagantjärgi parastanud. Vanasti oli nii, et kui kassipoeg nurka hunniku tegi, siis suruti ta sinna nina pidi sisse. Kui inimest mitte nina pidi probleemi sisse suruda, siis ega ta ei kipu aru saama, puudub assotsiatsioon. vbl. aitab.
:) päris head ideed :)
Kustuta1. Tehlinine lahendus: ostke nõudepesumasin. Tõsiselt! Säästab aega, närve, nõudepsuvahendit ja vett (loodussõbralikum kui käsitsi pesemine)
VastaKustuta2. Kes teeb mingit tööd, teeb selle töö LÕPUNI. Mina näiteks ei salli "poolikuid" töid. Seega, kes teeb süüa, see peseb toidu VALMISTAMISE käigus määrdunud nõud.
Silmamõõdu paika reguleerimine mõistliku koguse toidu valmistamiseks on aeganõudev protsess ja nõuab pidevat harjutamist.
VastaKustutaSellega ma olen tegelikult nõus. Me oleme siin blogis varasemaltki vaielnud, et kuidas saab mingi toidu valmistamine võtta aega 20 minutit, ma olen proff.
Kustutatema pole, ta on proff hoopis teistes valdkondades ja seda hinnatavam on tema panus.
Mina olen oma suhtes enda jaoks otsustanud, millega ma olen valmis leppima ja millega mitte. Näiteks. Minu abielus tarbis mees liiga palju alkoholi, mis tõttu alkoholitarbimine on minu jaoks trigger. Minu praegune mees on haruharva purjus, küll aga meeldib talle vahepeal võtta lõuna kõrvale pudel õlut või õhtul töötades selle kõrvale klaas viskit (see pidev töötamine on vist hullem harjumus, kui see, et vahel sinna kõrvale ka klaas viskit käib). Olen enda jaoks otsustanud, et see, et mind kergelt triggerdab, on minu isiklik probleem, sest ta ilmselgelt ei tarbi üle, ei tarbi liiga tihti jne. Nii et olen otsustanud, et ta on täiskasvanud inimene ja ma ei targuta, vaid usaldan inimest - pealegi, õigus ise otsustada, mida inimene sööb ja joob ning millal, on oluline osa kehalisest autonoomiast. Vihkan seda, kui üks osapool teist suhtes emmetab/issitab. Ja üllataval kombel pärast selle otsuse vastuvõtmist triggerdab ka hulga vähem - ehk selle pärast, et olen näinud, et võin rahulikult näägutamata elada ja ei ole mingeid negatiivseid tagajärgi.
VastaKustutaTeiseks asjade viimasele minutile jätmine. Vahel teeb ta nii, et unustab mingi asja "õigel ajal" (st minu jaoks õigel ajal, ehk siis kuus kuud varem) bookida. Olen sama moodi otsustanud, et kuna meil on rahakotid suhteliselt eraldi, siis ei mõjuta see mind ju mitte kuidagi - ilma me ju millestki ei jää, kehvemal juhul peab ju TEMA peale maksma. Aga minu jaoks on võimalus oma meest emmetamata armastada olulisem, kui talle iga päev kesta peale käia teemal "kas sa bookisid hosteli? aga nüüd bookisid v? aga nüüd?".
No ja igasugu toidu ja asjadega lähtun ma seisukohast "kas me saame seda endale lubada?" - kui mul on kõht täis, siis ma EI söö taldrikut tühjaks, sest tervislikus kaalus püsimine on minu jaoks olulisem kui taldriku tühjaks söömine. Minu tervis ja minu keha tuleb enne mingit põhimõtet teemal "lapsed Aafrikas nälgivad".
Ehk siis mina olen teadlikult otsustanud, millega ma olen valmis leppima - ja kui olen juba selle otsuse vastu võtnud, siis neil harjumustel end häirida ei lase, sest ise olen ma ta ju nende harjumustega valinud ja otsustanud, et tema minu kaaslaseks jääb. Meil on kõigil oma vead ja küllap mitmed minu omadki teda kergelt närvi ajavad - ja temast on väga kena see, et ta üldiselt ei tuleta mulle meelde seda, et mul näiteks magamistoa nurka toolile riietest hunnik koguneb (ja ma tegin varem kogu aeg oma ema hunnikute üle nalja!). Aga ütlen ausalt, et mul pole ka kogemust mitmekümneaastaste suhetega, lihtsalt minu jaoks on alati lihtsam üks kord ära otsustada, kas tegu on asjaga, millega saab harjuda, asjaga, millest peaks rääkima, või asjaga, mille peale peaks lahku minema. Kui rääkimisest kasu pole, peab ikka enda jaoks ära otsustama, kas 1 või 3, muidu stressad lihtsalt elu lõpuni selle pärast, et valisid ise endale inimese, kes jätab sokid põrandale ja see reo nüüd ei muutugi.
No nagu öeldud, siis see kartulinäide oli lihtsalt X näide. Loomulikult ei hakkama sellepärast 27 aastat toiminud abielu lahutama, et mees teeb vahel süüa ;) ;)
KustutaAga Su põhimõtetega olen ma nõus. Ja alati tasub ka küsida, et mis juhtuks, kui olukord oleks vastupidine.
Probleemiasetus oli pigem selles, mida Sa mu eelmise postituse ajal soovitasid : ära tunda, et nüüd on see hetk, kui ma lähen traditsioonilist rada. Ma üritasin selle postitusega siin väita, et see ei ole võimalik. Sa näed oma käitumismustrit tagantjärele. Ja hiljem hakata õiendama on imelik.
Rentsi vastus on illustratsioon sellele, mida ma mõtlen üldistuse "mehed on lihtsad olendid" all. (Mulle tundub, et) me ei struktureeri oma maailma nii hästi, ei analüüsi, jne jne jne.
KustutaSee oleneb tõesti olukorrast. Mind näiteks häiris see, kui mees tuli rõõmsa näoga ja teatas, et koristas köögi ära. Aga ma tean raudpolt, et ta alati koristab ainult pool ja ma pean ikkagi üle tegema. Samas, mina saan oma tööaegu sättida, aga tema käib täiskohaga ja peab päevas mitu tundi autoga sõitma. Kui ta siis veel vabatahlikult ise koristab, olles väsinud, siis ma oleksin ikka viimane tropp, kui ülejäänud poole koristamata jätmise pärast irisen. Siis ma teen samamoodi nagu Rents, tegelen iseendaga ja otsustan mitte häiruda.
KustutaSee, hmm, "pool". Millest "pool"? Sul on ilmselt köögi korrasoleku kohta oma arusaam. Kas mees jagab su arusaama? Äkki teda jälle pahandab sinu "üle tegemine", sest temast jäi maha tema arust täiesti kenasti korras köök, aga nüüd sina käid lapiga nurki ja kapitaguseid üle?
KustutaMa saan aru, et see sissekanne siin pole päriselt köögist. Aga näiteks on ka koristamine hea küllalt. Ka see on mõttemuster, et MINA defineerin tulemuse ja siis ootan, et TEINE selle järgi käituks. Ehkki ma ei ole öelnud, mis mu ootus on. Taibaku ise!!! Ja kui ei taipa, on tropp!
Kehtib tööl, kodus, koolis...
Kaur, selle kohta, et mehed on lihtsamad - vbla soorollidest tulenevalt nad saavad seda endale lihtsalt paremini lubada? Sest frustratsiooni korral oleks lihtne lahendus seda paugust väljendada, vbla mitte just kõige diplomaatilisemal moel (à la "tra see köök peab selline sitahunnik olema?"). Ja otsekohene pahastiütlemine kipub olema asi, mida andestatakse meestele paremini kui naistele (statistilistele meestele ja statistilistele naistele mõistagi, konkreetsetel juhtudel on igasuguseid erandeid).
KustutaEi ma arvan et siin on rohkem. Ses on sul õigus, et mehel on lihtsam igasugu vigu teha. Kui mees läheb poodi ja pood on alles/juba kinni, siis on süüdi pood. Kui naine, siis on süüdi lollakas naine, kes ei taibanud.. (Ja no poodi minemist mängiv mees on juba automaatselt kiitust väärt eksju.)
KustutaAga ikkagi on see eneseanalüüs ja -üle-analüüs kuidagi soopõhiselt asümmeetriline ja seda ka siis, kui vigud ei puutu asjasse.
lambika seletusena tuleb pähe: väiksem ülakeha jõud - suurem vajadus agressiivsust enda vastu suunata (endas vigu otsida). Mis võib ka konstruktiivseid tulemusi anda, kui seda arukalt teha.
KustutaKiire guugelduse tulemusel sain teada, et neurootilisuse (Big 5 isikuomaduse, mitte freudistlikus tähenduses) füsioloogilist tausta veel väga hästi ei tunta, aga norumeeleoludega paistab seotud olevat vöökääru esiosa suurem aktiivsus. Mis on sama piirkond, mis tegeleb meie käitumise kontrolliga. Vähemalt selle põhjal tundub, et laias laastus on umbes nii, nagu ma ütlesin - halva psüühilise enesetunde suurem esinemine on hea enesekontrolli varjukülg.
Kustuta("enesekontroll" impulsikontrolli tähenduses.)
KustutaTaevas hoia, kui palju jama selle pärast, et mees tahtis sulle head meelt teha ja sööki tegi. Sul, indigoaalane, on närvid ikka päris läbi. Aga kunagi tuleb aeg, kus meenutad, et kui tore oli siis, kui mees midagi tegi, kui omamoodi armas ja hea see oli jne - enamasti saadakse sellest aru aga liiga hilja.
VastaKustutaSaan aru jah, et suvaline näide, aga mul on õnneks nii, et kui paar korda saan hiljem aru, et oli muster, siis hakkab järjest varem tulema see taipamine.
VastaKustutaEks ma pean.katsetama. Esimene samm seegi, et suudan märgata ja fikseerida.
KustutaLahendustega peab veel tööd tegema :)
Mul on vist tõmme meeste poole, kes mulle süüa teevad. Igatahes lugesin mina seda postitust ja mõtlesin, et nii tore olukord, mees tegi naisele süüa, üksinda, palju süüa, head süüa. Ma oleks ainult sajaga rahul ja ei kirtsutaks grammigi nina. Süüa saab ju!
VastaKustutaKuid su postituses oli teil kodus see kuri ema, kes on pahane, et ta poeg ei oska koguseid arvestada ja koristada ja üldse keerab pidevalt asju vussi ja tema järel peab kõik asjad üle tegema. Väike poeg on olukorraga osaliselt rahul - ei mingit vastutust ja selle vingumise kannatab ju ära, juba lapsena kannatas, tal endalgi oli ema, kes ta eest kenasti hoolt kandis ja kõrvale pahast nägu tegi.
Selle kurja ema vastupidine roll oleks, et teil on kodus suur ja tark isa, keda tema tütar ei kritiseeri, vaid igal juhul vaatab alt üles ja on tänulik kõige eest, mida isa talle annab ja teeb. Peale söömist plaksutab tütar süütult ripsmeid ja läheb teise tuppa telkut vaatama, eks söögitegija isa ise teab, kuidas köögi korda saab. Kurjem isa ütleks oma tütrele, et korista nüüd kõik ära, hea isa koristab ise, üksinda.
Normaalne rollimäng peaks nende kahe vahepeal olema. Ehk kumbki ei ole teise lapsevanem, vaid igaüks vastutab ise oma jamade eest ja teine ei tänita. Mõlemad on täiskasvanud ja suhtuvad teisesse kui täiskasvanusse. Sissekujunenud suhethävitavate rollide vahetamine on üliraske tegevus. Soovitatakse, et vaata oma vana ja kulunud abikaasat sama pilguga, nagu siis, kui te kunagi kohtusite. Ma ei kujuta ette, kuidas seda päriselus teha saaks, ta on ju vana tuttav. Pealegi ma tean noorpaare, kus tüdruk on kohe selle kurja ema rolli võtnud ja seepärast ta tollele poisile meeldiski.
Selline enesekriitika, nagu su posituses, on küll naljakas lugeda, aga ei vii ka kuskile, sellega sa tänitad iseennast, ehk see kõiketeadva ema roll jääb alles, aga lisaks oma mehele, kohtled ka ennast, nagu valesti käituvat last.
Psühholoog ütleks, et te peaks sellest ema-poeg rollist omavahel vestlema, vestlema nagu kaks täiskasvanut.
Tüdrukud-tüdrukud ja poiss muidugi ka....Pole mingit mõtet tulistada puusalt, õlalt, pikali ja püsti! Võtke hüügelt, ma ütlen. Kui olete juba nii vanad, et.....
VastaKustutaSiis saate ise ka aru, et kartulitel ja apelsinidel pole tegelikult mitte mingit vahet!:)
Assa, küsitakse nõu! Kommentaatori lemmiksituatsioon =)
VastaKustutaEsiteks, olen sinuga täiesti nõus, et raisatud toit ON sinu asi. See on samapalju ka sinu eelarve, sinu köök jne jne kui su mehe oma. Nii et olukorraga mitte leppimine pole kontrollivajadus mehe üle, vaid su enda elukvaliteedi üle.
Teiseks. Olen olnud identses situatsioonis (kuldne abikaasa, aga liiga palju sööki, liiga palju nõusid. Ütled: “Sa näed oma käitumismustrit tagantjärele. Ja hiljem hakata õiendama on imelik.” Minu kogemuste põhjal toimib “hiljem” alati paremini, aga sel puhul ei tohi see mingil juhul olla “õiendamine”. “Hiljem” olen jõudnud oma esmased emotsioonid alla neelata ja asja analüüsida. “Hiljem” võib tähendada paari tundi või paari päeva, sõltub asjaoludest. Kusjuures, vana hea psühholoogiline nipp on vältida lähenemist viisil “sina tegid nii”. Selle asemel kasutada “mina tundsin nii” elik: mul oli/on siiani kehv tunne, et pidime hulk toitu ära viskama. Kuidas me (rääkides rõhutan variserlikult sõna “meie” =) seda tulevikus vältida saaks?
Kolmandaks. Kui partner on ALATI nii käitunud, on suures plaanis kolm võimalust: seda kas a) aktsepteerida b) kass lauale tõsta, arvestades, et tulemus võib olla nii positiivne kui negatiivne või c) endalt küsida, kas konkreetne miinus kaalub kooselu plussid üles.
p.s. Mitte et ma eluaeg niimoodi analüüsida oleks osanud. Viimased kümmekond aastat vaid, kui sedagi =)
p.p.s. Meie peres teemade ülesvõtmine küll toimib (seda muidugi ei tohi liig tihti teha). Aga noh, me elame Ameerikas, mitte Eestis, eks ole =)
Väga asjalikud ideed. Kartul kartuliks. Tegelikult on mul tööl üks teema ja ma saan aru, et mugavus on selle nimi.
KustutaEhk läheb mööda, äkki sain valesti aru, tegelt polnudki tähtis jne jne.
Ja äkki polegi.
Igatahes oli ka eelmise postituse kommentaarides kõvasti mõtteainet. Ma üritan.
Tahaks ju heaks saada :)
Kui ma suudaks niimoodi reageerida nagu sina, siis mina peaksin seda enda puhul täielikuks võiduks. Minu jaoks on raske mitte vinguda, nähvata, nutta, kui mind midagi ärritab. Praegust postitust lugesin nagu õpikunäidet sellest, kuidas ma tahaksin käituda ja selliseid olukordi lahendada. Ja mõtlesin, et sa oled nii tugev inimene, et suudad nii täiskasvanulikult reageerida ärritustele, et küll sa oled seda vist kaua harjutanud. Ma olen terve elu püüdnud õppida neid mõttemustreid, millest sina tahad lahti saada! :D (Nali, eks ma sain aru, et sa tahad lihtsalt next levelit saavutada...)
VastaKustutaTänan pai eest :)
KustutaOh inimesed on ikka nii eeinevad. Mul on ka köök musti nõusid täis ja läheb ikka aega kui need puhtaks saavad :D Samas kui keegi pesema hakkaks, siis ka vihastaks.
VastaKustutaMul tekkis täiesti teine muster sellist olukorda ette kujutades : üksi puhkusel, naastes shoppamine ja kokkamine, pingutamine. Minu exil oli sellisteks situatsioonideks vaid üks põhjus - süümekad ja must südametunnistus :D Ma ei õpi vist enam iial usaldama.
ma olen täiega territoriaalseid instinkte tundnud üle pea kokku löömas, kui mu elukaaslase vanem või minu enda oma on võtnud mu köögis nõusid pesta! olgugi, et heast tahtest ja olgugi, et ma ise ei viitsi.
KustutaMillest üldse mõtted tekkivad? "Tervenemine" on protsess nagu ka haigeks jäämine. Haigest peast "väga tervete" mõtete mõtlemine võib anda hullema tulemuse. Konsulteerige arstiga, ennem kui mingit soovituslikku mõtet mõtlema hakkate. :)
VastaKustutaOma üle 30 aastase kooselu staazhiga olen õppinud ühte asja: kui üks pool soovib siiralt teisele head meelt teha siis teine pool peaks igal juhul õnneliku näoga ja ilma virinata pakutu vastu võtma. Kui miskit selle juures väga häirib, võib sama teema mingis teises kontekstis kunagi hiljem üles võtta. Täiskasvanud inimene tavaliselt ise mõistab kui oma keedetud kartulid kolmandat päeva järjest ette saab ja ei hakka kurtma, et kartul hakkab juba ära tüütama ;)
VastaKustutaKauril on selle koha pealt õigus, et meestele mõtet rääkida vaid ühest probleemist korraga ja mitte enne teist üles tõsta kui esimene õpitud. Isegi koer läheb segadusse kui proovid korraga mitut trikki õpetada :D
Jaa, koertega on see pidev probleem. Inimesed on liig verbaalsed.
KustutaNotsu, ma ei tunne seda A-d, aga ma tunnen temaga hingesugulust :) Ma ka pesen nõud süüa tehes jooksvalt ära. (Kahe panniga pannkooke tehes jõuab ühe pannkoogi ajal ühe taldriku ära pesta, umbes nii.) Ma ka ei salli kraanikausis nõusid. Ma ei salli isegi seda, kui kaks musta taldrikut panna üksteise peale: pestav pind kahekordistub juuu!!!
VastaKustutaTT, aitäh kauni mees-koer võrdluse eest :)
Siin on nii palju nõuandeid juba, kuidas mehele serveerida ja millal jne, seega ma annan ühe võib-olla ebapopulaarsema nõuande. Tegele oma emotsioonidest ja mustritest vabanemisega. See situatsioon näitas selgelt, et midagi on vaja muuta. Vähemalt ma saan aru, et see häiris sind. Olles ise selle etapi läbinud, siis teadvustamine ja märkamine on suur samm. Annan vaid ühe lingi https://www.human.ee
VastaKustuta