Seepärast suhtusin filmi ka väga suure eelarvamusega. Kui kuulsin, et film oli töös, olin lausa paanikas- kindlasti nad rikuvad selle ära!! Kui kuulsin tegelastest, siis olin hämmingus- Maiken Schmidt EI ole Krõõt!! Ja ega peale linastust puhkenud kiidukoor ka asja paremaks teinud.
Aga ma olen sunnitud oma eelarvamusi korrigeerima. Film oli tõepoolest suurepärane. Super režissööri-, operaatoritöö, Väga hea muusika. Ja Maiken ON Krõõt. Mõlemad Priidud tegid oma elurollid ja Ester Kuntu rolliareng oli muljetavaldav. Ning muidugi loomad. Stseen lehmadega jääb Eesti filmiklassikasse.
Ainus küsimus jäi rästiku osas. Ma loodan et ta leidis lõpu sipelgapesas loomulikul teel, mitte filmimeeskonna kaasabil.. :(
Mind ei häirinud ei parukad, ega kõrtsi- meeskoor. Btw. Kõik mu tuttavad mehed laulavadki nii...:)
Ma tunnustan EFI žürii otsust usaldada noori tegijaid. Minu maksuraha on investeeritud professionaalselt ja hästi. Me oleme saanud juurde ( teisi filme pole ma näinud) vähemalt kaks - Seltsimees laps ning Tõde ja Õigus, maailmatasemel filmi, mida pole piinlik ka mujal maailmas näidata.
Mul on hea meel näha, et peale on kasvanud uus filmitegijate põlvkond, kes oskavad jutustada Eesti Lugu üle maailma arusaadaval viisil; kus lisaks novembrile on Eestis ka detsember, mai ja juuli. Kus pimedas toas toimuv on näha ning näitlejate poolt räägitu on arusaadav ka subtiitriteta. Tegijad, kes mõistavad, et lisaks kunstniku eneseväljendusele on filmil ka muud funktsioonid: jutustada lugu, meelelahutus ning hoiakute ja väärtuste kujundamine. Ja mu isiklik kiiks, et köitvat lugu on võimalik jutustada ka põhjendamata alasti- ja vägivallastseenideta.
Aga filmist. Ja selle sisust.
Tegelikult mulle ei meeldinud. Ma pole ammu näinud nii depressiivset, sünget ja masendavat filmi. Peategelane, Andres, oli üheplaaniliselt negatiivne tegelane, mistõttu oli hullult raske talle kaasa tunda.
See kõik on äärmiselt paradoksaalne, kuna, nagu ma ennist kirjutasin, raamatud meeldisid mulle väga ja film järgis väga täpselt raamatu liine. Kohati olid isegi dialoogid samad.
Tükk aega mõtlesin, et miks siis niimoodi. Ja sain aru, et ilmselt on sama lugu, nagu Tammsaare piiblit põhjendas. Et piibel on nagu piiritus, kui lihtne inimene seda liiga tihti ja liiga põhjalikult loeb, siis läheb peast sassi. Sest see on liiga kange.
Ja ilmselt oli filmiga, minu jaoks, sama lugu. Raamatus on rohkem õhku- looduskirjeldusi, muid tegevusliine jne. Film oli kontsentraat.
Hollywoodi järgi oleks võinud ilma eel- ja järellugu rääkimata näidata lõpus nt Indreku tagasitulekut, et jätta lootus. Või siis, Eesti kontekstis anda õigus Pearule, et noor põlvkond saaks vaadates sõnumi: võta elu kergemalt.
Hollywoodis oleks ma lisanud ka Andresele inimlikumaid noote, et ma oleks teda vaatajana hakanud armastama ja kaasa tundma, et lisaks kurjusele oleks olnud ka headus.
feminist minus ei saanud märkamata jätta ka seda, millises räiges patriarhaadis me ikka toona elasime. Naise pilk oleks tegelikult ka filmitegijatele kasuks tulnud., Näiteks. Kahel ümmarguste silmadega vanemal ei saa sündida piklike silmadega last. Samuti sünnitustele eelnenud stseenid. Mari peksmise stseen ajas ka muigama. Ilmselgelt pole läbimärjas villases undrukus valu tunda ja kui sind peksab inimene, keda sa põlgad, pole see ilmselt ka alandav. Mehed. Niimoodi naisi ei karistata.
Ma saan aru, et filmi konsulteerisid ka folkloristid, mistõttu ma ei sea midagi kahtluse alla, lihtsalt pean oma senised tõekspidamised üle vaatama. Ma teadsin varem, et saunas surdi ja sünniti, mis on hügieeni seisukohast loogiline. Ma arvasin varem, et villast triibuseelikut kanti pigem külmal ajal ja pühadel, mitte suisel ajal musti töid tehes. Aga ju siis polnud nii.
Naljakas oli ka muidu kirjakeelt rääkivate tegelaste kohatine murdesõnade kasutamine. Aga nii oli ka Tammsaarel.
Rahvariiete teema on tegelikult teema, mis mind laiemalt huvitab. peakski end kurssi viima. On loogiline, et kasutati värve, mida konkreetse piirkonna loodus andis. Aga nad ju ometi ei olnud kõik nagu lastekodulapsed? Ikka ju erinevad seelikud olid naistel, või siis ei. Filmi põhjal jäeti mulje, et Krõõt oli Vändrast. Võis ka olla. Raamatu põhjal igatses ta kodukoha " helisevaid laasi"
Maril oli kas Ambla või Juuru seelik. Nii täpselt ei mäleta, aga mõlemad ei ole Kõrvemaast väga kaugel, nii et miks mitte.
Aga nagu öeldud. Siis kurb ja masendav. Et ka 200 aastat hiljem on sama. Me ei oska lähedastega suhelda, et me ei saa piisavalt armastust ja see konverteerub vihaks, et me töötame end lolliks, et me endiselt kanname oma unistused lastele, unustades, et nende unistused ei tarvitse olla meie omad...
Kui minu käest küsida, et milline teos kirjeldaks kõige paremini Eesti elu 19-20 sajandi vahel. Siis ma valiks pigem Lutsu järgi tehtud filmid. Mulle meeldiks mõelda, et eestlane on pigem Joosep Toots, kui Andres Paas.
Sink sale proo..
Meile koolis õpetati eesti rahvariiete asja jms. Ma sain aru, et ega see riiete värvimine ei pruukinud kohalikku päritolu olla, et toodi ikka kaugemalt ka asju, mingi kaubavahetus toimis juba mitu sajandit. teine asi, mida pidevalt seoses rahvariietega meile rõhutati, on seisuste vahe. lihtsal talurahval oli hulk asju keelatud, pitsid ja mustrid ja värvid. kui endale liiga ilusa seeliku või särgi tegid, võis mõisnik su kohtusse anda, et seisusekohaselt riides ei käi.
VastaKustutamiks ühekandi inimesed sarnaselt riides käisid, oli tihtipeale sellest tingitud, et mida oli saada ühes kandis ja kuidas oli kombeks. näiteks saartel olid paremad võimalused, kuna meremehi oli palju.
minu jaoks oli kõige huvitavam rahvariietega seonduv see, et hulk mustreid, värve ja lisavidinaid olid müstilise tähendusega, et neid kasutati millegi eemale peletamiseks (halva õnne, kurja silma) või millegi hea juurde meelitamiseks.
Jah, see on huvitav teema. Üks neist, mis mul on plaanis läbi uurida
KustutaTavaline tööriie oli ikka selline lihtne, linane ja takune. Kõik tehti ju ise ja head asja põllule ei pandud selga. Pigem ikka kirikusse. Sel ajal see seisuste vahe enam nii määrav polnud, pigem majaduslik kihistumine. Kui sul oli kohavõlg, siis polnud harjuskitega tegemist eriti.
KustutaMa tean küll geneetikast ülivähe, aga mu tutvusringkonnas on pere, kus kolm last ja mõlemad vanemad on ümmarguste silmadega, neljas laps piklikega. Kõrvalised geenid abielurikkumise näol on välistatud, aga ema suguvõsas on olnud keegi vanatädi, kelle noorepõlvepildil on täpselt sellesama piklike silmadega lapse koopia. Vanemad olevat ise ka jupp aega otsinud, millisest ajaloo-osast selle lapse silmad pärit on.
VastaKustutaMul tekitas errori see, et pisike Maret oli Mari koopia . Aga pidi olema Krõõda laps :)
KustutaAga filmi seisukohast muidugi ebaoluline detail :)
Ahsoo, no see oli siis küll kindlasti aps.
KustutaMa pole filmi veel kahjuks näinud (olen vist viimane), aga nii mõnusa sulega kirjutatud arvustus, et müts maha.
VastaKustutaAga ega inimene ei muutugi eriti. Mina lugesin 1. osa kui ma käisin keskkoolis vist. Igatahes ajal, mil meil oli kevadest sügiseni üks hullumeelne maa orjamine, sest midagi ei saanud tegemata jätta. Mis külainimesed ütlevad. Kartuleid pandi käsitsi, võeti kriuguga käsitsi.
VastaKustutaKogu aeg mingid aiatööd, rohimised, niitmised, kaevamised, talvepuude lõhkumised. Kolm põlve naisi, ainult. Oksendamiseni! Ma samastusin nende lastega 100% ja elasin neile kaasa.
Raamat on alati teistmoodi, muidugi oli seal mitu liini. Film keskendub Andrese liinile ja ta oli minule juba raamatus ebameeldiv. Ei saa siis seaaedikut ehitatud, rase naine peab raskeid anumaid tassima üle uksepiida! Ma hakkasin hiljuti uuesti lugema ja vastik oli. Ammu enne filmi, ei suuda enam nautida nii nagu kunagi.
Üks asi veel. Ma õpetasin paar aastat tagasi külaseltsis naisetele kudumist. Saime kokku korra nädalas, pühapäeviti. Kõik maanaised, abielus, enamik haritud ja palju reisinud. Kui kursus läks pisut pikemaks kui kokku oli lepitud (jutustasime ja tore oli), tekkis paljudel paanika. Mehele vaja koju minna lõunat tegema! Ja täiesti närvi läksid lausa. Me räägime siin ca veerandtunnist vms, mitte tundidest. Jäi mulje, et kõik käib maal ikka meeste tahtmise järgi ja et kodust välja saada, küsitakse luba ning sellistel lubamistel on tingimused. Täiesti masendav kogemus, 21. sajandil...
No kui ekre võimule saab, siis muutub lõunakeetmine seaduseks :)
Kustuta( tglt kurb :()
Muidugi kurb. Õnneks on mul oma tuttavate seas palju näiteid, kus koormust jagatakse ning kõike tehakse koos. Seda shokeerivam mulle see külaseltsis nähtu oli.
KustutaTead, ma olen sinuga 100% nõus. Kogu see masendus ja kurbus, viletsus ja depressioon. Elus on seda niigi palju, ei taha seda veel kinos pealekauba saada. Aga noh, Tammsaare on osa meie kultuurist ja paljude jaoks on nii raamat kui film nagu püha reliikvia. Ma olen nõus, et ta on oluline osa ja tore, et ka film tehti, aga näha seda enam ei sooviks. Pärast kolme tundi kinosaalis tundsin, et vajan midagi, mis uuesti üles turgutaks. Pikk jutt kokku võtta, siis sõbranna viis mind samal õhtul siia: https://www.kingitus.ee/lendamine-huppamine-kingituseks/langevarjuhupped ja otsus sündmis pmst hetkega. Nüüd olen kinosaalist täitsa teise maailma visatud. Nagu poliitilised äärmused (mis kahjuks osa meie igapäevaelust nüüd), olen sattunud ka enda elus äärmustesse. Aga tundus kuidagi kohane, kogeda midagi kurba ja seejärel kohe midagi mega rõõmsat. Eks näis, mis saama hakkab, aga olen väga elevil. Loodan näha Eestit uues valguses ja uues kõrguses, kindlasti kaasneb ka mõningane hirm, aga usun et saadav energia kompenseerib selle täiesti. Isegi ootusärevuse näol. Nii, et kõik, kes tunnevad, et see 3h kinosaalis oli nende jaoks liiga masekas- tehke ise elus need kiired otsused ja muutke need emotsioonid millekski muuks. Maitea, minge kasvõi siia https://www.teletorn.ee ja vaadake elu läbi roosade prillide. Cheers!
VastaKustutaHea soovitus :)
Kustuta