Eestlane ja venelane vol2

Huvitav, kõik töömehed kes iganes mu juurde on sattunud- internetipaigaldaja, elektrik, torudeparandaja jne ja nüüd ka suitsuanduri paigaldaja- on kõik olnud vene rahvusest. Mu vene keel on päris hea, aga suhtlemine vene keeles näiteks wifi paigalduse teemadel on ikka päris paras pähkel.
Poisid on olnud viisakad, professionaalsed ja meeldivad. Aga kus on eesti poisid?

Isamaa on hädaohus, päästke Eesti

Juuli alguses avaldas Rimi pressiteate, et toob turule uue private label (PL) sarja.
Jälle riiulis üks koht vähem kodumaisele brandile... ja saamata jääb tulu kodumaistele disaineritele, reklaamiagentuuridele ja meediakanalitele. Ja nielsen saab deklareerida: PL müük kasvab ja selle tulemi põhjal saab ostujuht öelda kodumaisele tootjale- inimesed ei taha osta sinu toodet, sest vaata milline on PL turuosa...(NB! kindlasti ei taha ma väita, et PL pakendis müüakse viletsaid asju. Kindlasti mitte!!)
Jah, paljud PL tooted on toodetud Eesti tootjate poolt. Kuid ka see on mitme otsaga asi. Ühelt poolt madalad püsikulud ning head suhted ketiga+ kui sina ei tee, teeb seda keegi teine. Teisalt- ega sa sellelt tehingult suurt midagi ei teeni ja risk, et homme toodab seda toodet sinu asemel keegi teine varitseb pidevalt peakohal. Keskendudes PL tootmisele jääb oma brand ja tootearendus soiku, mis omakorda takistab ettevõtte arengut. Ametlikult öeldes: su ettevõtte jääb odava allhanke tegijaks selle asemel et toota lisaväärtusega ekspordipotentsiaaliga brandi.

Eesti pulm 100 aastat hiljem

Nädalavahetusel käisin pulmas. Mis viimatiste vabade ja mittevabade abielude registreerimisseaduste plaanide taustal tundub isegi pisut irooniline.
See oli mulle 11. pulmaskäik. 4 neist paaridest on tänaseks lahus- 60% elab endiselt koos- polegi ju nii paha.
Pulm oli ilus. Mida pulm edasi, seda enam lisandub protseduuridesse katoliiklikust-hollywoodlikkust "isa annab tütre üle", "kul kellelgi on midagi selle abielu vastu siis öelgu seda kohe.." jne. Läbivamate vanade kommetena on vist igas pulmas (veel) alles ametite määramine ning "ilus haljas pruudipärg..." mahamängimine. Seda, et pruudikimp filmide kombel üle õla visatakse, polegi veel juhtunud nägema.
Iseenesest on see õige ja normaalne, et kui juba pidu ette võtta, siis peaks see olema pruudi-peigmehe nägu ja tegu. Täpselt selline nagu noored ise tahavad. Ükskord elus ju.
Teine põhjus, miks nn eesti kombed hääbuvad peitub ilmselt ka selles, et mida aeg edasi seda vähem on noortel pulmakogemust. Keegi ju ei abiellu, pulma ei kutsu- kombed omandataksegi filmidest.
Ja mis seal salata- titemähkimine ja puude lõhkumine on juba tänases kontekstis ikka väga arhailised. Milline võiks olla test tulevasele (abielu) mehele ja naisele? Võime tuvastada lapse narkojoove? Piisav püsivus taotleda e-maili teel ID kaarti?...
Folkloristidel on igaljuhul ees huvitavad aastad. Kas 50 aasta pärast enam peetaksegi pulmapidu? Ja need üksikud, kes seda teevad kas jääb veel midagi alles Eesti kommetest, või saabki valdavaks rosolje meeldivatest elementidest üle maailma?

minu sõber raadio

Ma olin väga pikka aega Star FMi väga lojaalne kuulaja-aga enam ei jaksa. Kuulata Peeter Oja täpsemalt. Isegi kui ma peale lõunat keeran raadio Star FMi peale piisab hommikuprogrammi reklaamklippidest, et masendus tekiks. Mul on kõrini ropendamisest, lõputust lobast ja Pille alandamisest. Mulle ei meeldinud omal ajal ka Erkki Kõlu- täna ma lausa igatsen teda tagasi...

Ja tegelikult on sellest väga kahju, sest ma olen siiani väga suur nii Pille kui ka Allani fänn. Vähemalt läbi eetri tunduvad väga lahedad, positiivsed ja toredad inimesed.
Naljakas on ka see, et igal raadiol on oma nn hittlaulud, mida lastakse söögi alla ja peale. Ja kummalisel kombel on igal jaamal need erinevad. Aga kui kuulata ainult üht jaama näiteks kuu aega, tekib alati vastupandamatu soov minna ja kinkida neile mõni uus CD. Muusika hakkab korduma.
raadio 2 on minu jaoks liiga friik. Eelmise aasta suveprogrammis asendasid tavalisi saatejuhte Ursula lauljad (nimed ei meenu hetkel)- see mulle meeldis. Aga siis tulid tavajuhid tagasi ja me polnud jälle samal lainel:)
Kukus ja Vikerraadios on töötaustaks kuulamiseks liiga palju juttu (nagu näiteks hetk tagasi Kukus vaidlesid Martin Helme ja Reimo Mets homoabielude teemadel. Väääga kuum... tee siis niimoodi tööd).
Seega on praegu mu valikuks uuno ja R3. Uuno hommikuprogramm on hea. Ja Normani naljad on minu jaoks, erinevalt Peeter Oja naljadest, naljakad.
R3 osas ei oskagi veel seisukohta võtta. Tulin puhkuselt tagasi ja kuulan-kuulan- kas toimub mingi nostalgianädal? Nüüd pikemalt kuulanuna tundub, et R3 ongi teinud imagomuutuse ja muusikavalik ongi selline nostalgiline. Päris värskendav on näiteks Jaak Joalat üle 100 aasta kuulata.

Kiitus sangarile seiklusfilmist

Eile käisin Ivo Linna kontserdil. Super-super-super.
Väga lahedad ja vaimukad vaheklipid suurtel ekraanidel- noorusaja videod ja ajastu filmilõigud meeleolu tekitamiseks. Professionaalne saateansambel. Väga head külalised- Anne Veski, Maarja. Koit ei kuulu küll mu lemmikute hulka, aga vedas päris kenasti välja. Muuhulgas üllatas Koit mind sellega, et temas on kaduma läinud päris hea rockilaulja (Saatanlik naine). Kui romantilisemate-aeglasemate laulude ajal kipub ta hääl väga jaakjoalaks minema, siis sellise laulu puhul polnud vigagi- rohkem sellist stiili, palun!:)
Super taustalauljad- Kaire ja Dagmar oma tuntud headuses. Lihtsalt hämmastav kuidas mõnes inimeses on sellist energiat sära ja positiivsust. Vaatad teda laval ning suu venib ka endal kõrvuni.. Lauluvalik oli väga nutikas- juubelile kohane päris algusest kuni lõpuni igast perioodist säravamad hitid. Popurriide mõte oli väga hea- vähemalt ei lähe enamik kontserdilt ära tundega, et just seda minu lemmikut ei lauldud.

Ja muidugi peakangelane ise.
Niikaua kui end mäletan on Ivo Linna mu lemmikute hulka kuulunud. Iff kuulub mu lapsepõlve sama kindlalt kui õmi suved, kollased kaljavaadid ja puukingad...Huvitav, selleks osata hinnata Tõnis Mägi või Jaak Joalat pidin ma enne suureks kasvama (ja tänases edetabelis on Mäx ilmselt minu jaoks Iffist kõrgemal kohal...)
Esimene mälestus: must-valgest telekast tuli mingi kontsert, kus järjest esinesid meie estraadiartistid. Mäletan oma hämmingut ja mõtet- kuidas mu vanemad küll vahet teevad kes on Linna ja kes Joala ja kes Orumets. Nad kõik on ju nii ühesugused...
Teine- oli mingi kontsert, kus Ivo Linna selgitas: ma suurt kitarri ise ei mängi, aga seda on hea käes hoida- muidu pole ju käsi kusagile panna. Iga kord kui kusagil esinen, tuleb see mulle meelde. Kitarri oleks vaja..:)
Kolmas. Kui raadios tuleb mõni Rock Hotelli ja Linna laul, avastan endalegi ootamatult, et ma tean, mis laul peaks tulema järgmiseks. Et siis järjekord, mis sai pähe kuulatud ee... 20 aastat? tagasi vinüülplaati kuulates.

Kui enamike artistide plaate ei suuda ma üle paari korra kuulata- reeglina meeldib mulle plaadilt vaid paar laulu. Siis RH ja Iff on puhas kuld. Ma ütleks, et ca 90% nende repertuaarist on lemmiklaulud. Igaks elujuhtumiks midagi sobivat. Nukrateks hetkedeks Kohtumistund ja Küsimus jne. Romantikaks Videvik ja Sõlmi juustest lahti pael jne ja Isamaalisteks hetketeks omad laulud. Ja tantsuks sobivad jne jne.
Eks Iffi üks edu saladusi ongi ilmselt väga hea repertuaarivalik. Lalud, mida saab kaasa laulda ja mis sobivad tantsimiseks. Ja muidugi tema äärmiselt nunnu isiksus. Humoorikas, positiivne ja tark.
Palju õnne Iff!

Venemaa alustas religiooniõppega

Igal aastal, vahel ka mitu korda aastas, tõstatub taaskord religiooniõpetuse teema. Mis mind tõsiselt närvi ajab.
Esiteks, kas kõik need pooldajad on korra lehitsenud ja vaadanud praegust kooliprogrammi- see KÕIK (st religiooniõpetus) on seal juba olemas ja rohkemgi veel. Meie lapsed vajavad kordades enam täna meeskonnatöö-esinemise-ja suhtlemiseõpetust; majandusõpet ning matemaatikat.
Teine, mis mind kummastab on demagoogiline väide, kuidas ilma religiooniõpetuseta pole võimalik mõista kultuuri-kunsti- teisi rahvaid. Halloo!!! Me kõik siin oleme nõukaajal üles kasvatatud põlvkond. Me ei saanud koolis ei usu- ega ka religiooniõpetust eraldi tunnina. Ja ometi on meie seas väga eetilisi, tarku jne jne inimesi. Jah, iga teadmine on ainult kasuks, aga õppeprogrammid on juba täna maksimaalselt üle koormatud. Religiooniõpetus ei saa olla 21. sajandil prioriteet matemaatika arvel. Keda huvitab, leiab tee teadmiste juurde nii ehk naa. Ükskõik milliste teadmiste juurde.

Ma kopeerisin Postimehest siia ühe kommentaari, mis väljendab 100% minu mõtteid. kenasti kirjas.

Nukits

23.07.2009 10:03

Usklikkus ei võrdu eetilisuse ja kõrgete moraalsete tõekspidamistega. Tõsimeelsed usklikud ei pea oma peaga üldse mõtlema - Jumal, papp või preester hoolitsevad kõige eest. Usk muudab inimesed kergemini manipuleeritavamaks, seetõttu on läbi ajaloo kõrged võimukandjad ikka usujuhtidega koostööd teinud.

Paraku ei välista usklikkus kuritegevust. Itaalia ja Iiri maffiaperkonnad on hardad katoliiklased. Fundamentaalsetest moslemitest ei maksa rääkidagi - mullad sisendavad neile, et teist usku või uskmatute tapmine viib neid otse paradiisi. Venemaal tegid paljud õigeusu kirikutegelased koostööd repressiivorganitega.

Kuna suur osa inimkonna ajaloost on religioonidega seotud, ka enamik sõdu on peetud "õige" usu nimel, tuleb religioonide kujunemist ja arengut muidugi tunda ja ajalootundides õpetada. Arvamus, et kohustuslik religiooniõpetus teeb inimesed hoobilt eetiliseks ja ausaks, on pehmelt öeldes naiivne.

Religioonide - ja Jumalate - paljusus näitabki, et tegu on folkloori, väljamõeldistega. Iga usklik teab kindlalt, et just see Jumal, kelle poole tema palvetab, on ainus ja õige. Miks kõik need erinevad Isad siis omavahel üldse läbi ei saa?

Teretulemast id-riiki... vol 2

andke andeks, aga nii rumal ei saa üks inimene olla. Jälle teemaks ID kaart ja taaskord probleemid...
Seekord proovisin siis heauskselt uut Id kaarti taotleda.
Avan kodulehe ja loen valikuid: posti teel või e-posti teel. No muidugi arvuti teel- ma isegi ei tea kas ja kus tänapäeval veel ümbrikuid ja marke müüakse.
Alustame siis ankeeditäitmist. Ja ma ei usu oma silmi.
Selleks et edastada arvuti teel taotlus, tuleb see kõigepealt arvutis täita, seejärel välja trükkida et siis arvutisse skanneerida, et saaks lisada vajalike dokumentide konteinerisse !!??
Riigilõiv. Ma jätan vahele selle koha, et Hansapangaga mängisime taaskord mängu "Palun kontrollige, kas lugejas on teie ID kaart..." Õnneks on paroolikaart ka olemas. (Huvitav tähelepanek- maksekorralduse koopia on olemas enne, kui tegelik makse-mis reaalselt ebaõnnestus- oli sooritatud. Siit päris hea äriidee pahadele inimestele....). Jah, teil on õigus. maksekorralduse koopia sai siiski otse attachida, ei pidanudki skanneerima...
Siis allkirja näidis, mis on ka paras komöödia, kuna taotlusele (elektroonilise) allkirja kirjutamise võimalust pole.
Voila! tund aega ja asi tehtud. 30 päeva pärast võib KONTORISSE järele minna.
Miks tund aega- kui kirjelduse järgi tundus asi lihtne, siis tegelikkuses on koduleht väga "loogiline". Peale iga peatüki lugemist tuleb algusesse tagasi minna...

Paari aasta pärast saab vist suuremal osal rahvastikust dokumentide kehtivusajad läbi. Ma tõesti loodan, et migratsiooniamet panustab vahepeal normaalse kodulehe väljatöötamisesse.

Rahvaste rändest

Kui kasahhid lähevad Venemaale, venelased Türki, türklased Saksamaale ja sakslased Ameerikasse. Kas siis 100 aasta pärast pole riigi nimetusel ja seal elavatel rahvustel enam midagi ühist? Riigi nime keelt rääkivad inimesed saavad olema vähemuses keelenimelises riigis ja enamuseks hoopis teise keel nime kandvas riigis?

Head mõtted turisminduse teemadel

Päevitades pole ajul midagi teha. Teine teema, mis pähe tuli oli turism Eestis. Meil on küll päris mitu ülihea potentsiaaliga SPA-hotelli. Väga hea asukoht mere rannas männimetsa sees, väljaarendatud SPA teenused, ujula jne.
Aga kui loogiliselt mõelda, siis on päris raske leida argumenti miks soomlane, poolakas või venelane peaks tulema näiteks novembris Eestisse SPAsse. Miks ta ei võiks seda nautida oma kodumaal.
Teenus, mida pakkuda peaks olema selline, mis ei sõltu ilmast ning millele halb ilm pigem kasuks tuleb.
Mul tuli kolm ideed.
Esimene. Kunst ja fotograafia. Kui juba Eesti on täis keskealisi, kes avastavad endis maalimisande või asuvad fotografeerima- siis ilmselt võib seda sihtgruppi laiendada kogu maailma peale. Mida viletsam ilm, seda huvitavamad kaadrid. Paketti võib kombineerida teoreetiliste õppuste-loengutega. Näituste külastustega. Aga võib olla ka lihtsalt a la maalilaagri pakett. Varustus on kohapealt.
Kujutage ette vihmast ja külma novembripäeva, kui sajab lakkamatult. Sina oled kaminatulega saalis ja maalid punast veini rüübates keelpillikvarteti saatel nt alasti modelli:)
Või sõidutatakse sind esimeste halladega varahommikul päikesetõusuks rabasse. Pildistama.
Teine teema. Kogu maailm on täis inimesi, kes vaatavad hommikul peeglisse ja ütlevad endale: homme hakkan dieeti pidama.
Kahju muidugi, et Kaalujälgijad Eestist lahkusid- rahvusvaheline brand oleks aidanud ilmselt usaldusväärsust müüa. Aga ju saab hakkama ka Figuurisõpradega (või misnadolid).
Paketis on arsti, dietoloogi ja personaaltreeneri vastuvõtt (ja mitte soovi korral nagu seni spades, vaid tegelik ja jälgimine kogu veedetud aja jooksul). Nädalaga imesid korda ei saada, aga skeemi ja plaani saab paika panna ning kaalu alandamisega algust teha. Halva ilmaga saab trenni teha siseruumides, paremaga õues.
Kolmandat paketti on tegelikult eetilistel kaalutlustel raske müüa. Aga nõudlust vast oleks:). See oleks pakett arvutimängu sõltlastele. Korralik läpakas on toas olemas, nii et soovi korral ei peaks voodistki välja tulema. Söök tuuakse ka tuppa kohale.

Head mõtted ajakirja teemadel

Ma olen (millegipärast kõik mu tuttavad hämmastuvad seda kuuldes) suur ajakirja [digi] fänn. Seal avaldatud Google õpetus on mul senini väljatrükituna töölaua kohal, arvuti täis eelmise hooaja plaatidest saadud programmijupikesi. Eriti meeldib mulle rubriik "Kuidas...", mille ma võimaluse korral alati läbi proovin. Ühtki tehnikaasja ei osta ma enam ilma edetabelit lappamata, tehikauudised on alati huvitavad, fotokoolist oli meeletult abi jne.
Viimasel ajal on mul aga hirm, et ühel päeval on postkastis kiri, mis teatab, et ajakiri on lõpetanud ilmumise... Selge on see, et Eesti on liiga väike, et niššiajakirju (ja ka muid teenuseid) ära toita. Kui juba ülihea turunduse ja selge positsioneeringuga Stiina pidi pillid kokku pakkima, siis tundub sellise friigiajakirja saatus veelgi ebakindlam.

Tallinn põleb

Mul on kuidagi hea nina tulekahjude suhtes. Tegelikult on see muidugi õõvastav. Millegipärast olin ma Mustika keskuse põlengu ajal juba kell 5 üleval ning leekide tunnistajaks; nüüd siis tulekahju nr.2
Laupäeva öösel ärkasin mingi krabina peale. Arvasin et vihm. Tegin silmad lahti ja tuba oli imelikult valge (valgustatud). Esimene mõte oli, et mingi aeg akna taga karjunud venelaste kamp mängib ilutulestikuga. Läksin aknale vaatama- turuhoone kõrval põles heleda leegiga putka.
Tuletõrje tuli suhteliselt kiiresti ja asi sai kustutatud.
Aknal kõõludes mõtlesin, kui vähe on vaja- piisab, et sellest putkast süttiks turuhoone ja tuul viiks sädemed mõnele rõdule kus kola kuhjas.. ja maja põlebki.

Türgi Bodrum

Tegelikult oli meil plaan minna Kreetale. Ning esimest korda elus otsustasime kasutada viimase hetke pakkumist.
Kui me reisibüroosse jõudsime, selgus, et Kreeta ei sobi meile kuupäevade pärast ning Rhodos on välja müüdud. Jäid Bulgaaria või Türgi. Peale mõningat arutelu jäi sõelale Türgi. Valisime pakkumise välja ning otsustasime võtta tunnikese mõtlemisaega.
Kui tunni pärast tagasi jõudsime siis selgus tõsiasi- meil polegi midagi valida, sest alles ongi ainult üks hotell. Delta Beach, neli ja pool tärni, all inclusive.
Nii oligi otsus meie eest tehtud.

Kümne paiku hilisõhtul tuppa jõudes selgus, et toas pole kolmandat

Puhkuserikkujad!!!!!

Sa oled aasta otsa rabanud nagu hull. Lõpuks on käes kauaoodatud puhkus.
Oled kolleegidele ja koostööpartneritele jaganud vastastikku kontaktid, et juhuks, kui midagi juhtub.. Projektid on lõpetatud, kõik koostööpartnerid informeeritud. Meilboksis Out of Office teade pandud ning lisaks veel kõiki meili teel puhkusest teavitatud.

Puhkusepäeva hommik. Ärkad, ja su hääletu peale pandud telefonis on 7(!) vastamata kõnet. MIKS te seda teete???
Sa tead eelnevast kogemusest, et need kõned, kui võtaksid need vastu- tekitavad vaid stressi ja masendust. Kuna sa ei tööta ei tuletõrjuja ega ka tuumafüüsikuna, siis pole su töös ühtki probleemi ega küsimust, millega ei kannataks oodata kaks nädalat.
Kõik need kõned on tehtud vaid ühel põhjusel: su kolleeg ei viitsi otsida (laua pealt kausta, telefoninumbrit mida sa talle edastasid jne) või teeb ta seda automaatselt, sest on harjunud sinult kohe vastust saama (selles osas võib andestada).

DIQMZRAM

anekdoodid

Viimasel reisil kuulsin seltskonnas päris mitut head anekdooti. Panen kirja, et meelest ei läheks.

Ühel naisel oli mees kirglik kalamees. Naine läks garaazi, kus seisid mehe õnged ning murdis õnged pooleks, lõhkus kogu varustuse. Seejärel läks ta tuppa, heitis voodisse ja teadis- tänane öö on viimane, homset hommikut ta enam ei näe.

Väga vana lugu. Peale sõda lastakse mehel kirjutada avaldus parteisse astumiseks. Mees kirjutab- palun mind võtta KP liikmeks. Komsomolisekretär kõrvalt: "Õige on KPSS...". Mees vastu, las jääb KP, SS-is ma juba olin..

Parem Georg Otsas kui Paul Keres

Jälle nõukaaegne lugu. Liiklusinspektori post. Vaja raha teenida ja miilits siis tropib- kellel tulekustuti puudu: 3 rubla trahvi, kellel tõkiskingad- 2 rubla jne.
Ühel päeval kihutab mööda must Volga. Miilits tormab välja- auto aeglustab, aken keritakse alla ning antakse 100 dollarit, seejärel kihutab auto edasi.
Järgmisel päeval sama lugu. Ülejärgmisel ka. Miilits mõtleb- milleks mulle need 2-3 rublased. Lööb jalad seinale ning on iga päev Volgal vastas, et saada 100 dollariline. Niimoodi sujub mitu nädalat. Ühel päeval Volga ei tule. Teisel ei tule. Nädal aega ei tule. Miilits täiesti närvis.
Kaks nädalat hiljem ühel päeval Volga platsis, 100 dollarit ka. Miilits peab Volga kinni ja küsib: kus te vahepeal olite? Juht vastab: Kanaaridel. Puhkamas käisin.
Miilits vihastub: za moii dengi??!!...

Sõda. NL on välja töötanud uued moodsad tankid ja saadab mehed masinaga lahingusse. Tankipolgu liige võetakse sakslaste kätte vangi. Pekstakse ja piinatakse, et mees avaldaks uuema tehnoloogia ja tanki joonised. Mees vaikib kangelaslikult. Sakslased piinavad veel hullemini,
Lõpuks pääseb mees taas omade juurde. Sõbrad küsivad, noh- oli kohutav. Mees vastu: muidu polnud, aga näe, tuleb välja, et tanki ehitust peaks teadma ...

Lauldes vihmas

Väljas sajab vihma, loen blogisid laulupeomuljete kohta ning mõtlen üht mõtet.
Kui laulupidu kõrvale jätta- mis kuulub kindlalt kokku laululavaga, siis- miks ikkagi korraldatakse Eestis tuima järjekindlusega vabaõhuüritusi.
Ekstreemsematest meenub mulle mõne aasta tagune Jesus Christ Superstar. Ilm oli üsna samasugune: kümme kraadi, vihma kallas. Peategelane seisis aluspükstes keset vihmasadu. Julm. Tõelised Kristuse kannatused.
Vanemuise puhul hämmastabki mind see, et tühi teatrimaja on ju sealsamas kõrval- poleks ju kuigi keeruline etendus halva ilma korra ümber mängida? Või oleks?
Keegi ütles mulle, et inimesed ei läheks suvel vaatama etendust, mis toimub ruumis.
Mina läheks. Mul on siiani kahju Porgy ja Bessi mälestusest, kus täiusliku muusikaelamuse rikkusid kõikuvad toolid, laperdav lahtitulnud telgiosa, mis tegi suurt müra ning karjuvad kajakad...:( Või Ruja, kus taaskord kinnastes ja talvejopes keepidesse keeratuna polnud võimalik isegi plaksutada, sest muidu nirises vihmavesi pragudest sisse ja iga reas istuva inimese liigutus andis tunda ka teistele istujatele. Ja seda loetelu võiks lõputuna jätkata...
Ja kui pole vihm ja külm on sääsed ja silmapaistev loojuv päike:(. Minule ei meeldi. Ja vabaõhuetendusi ma väldin.
Aga kuni on nõudlust- ja ju siis on, seni neid ilmselt tehakse edasi. Kindlasti on Eestimaal veel heinamaid, keldreid ja kuure kus teatrid mänginud pole...

Nii kurb oli vaadata laulupeo esimese kontserdi lõppu, kui esinejaid oli rohkem kui kuulajaid. See on ju lugupidamatu ja solvav esinejate ning korraldajate suhtes, kes on vaeva näinud. Samas ei saa oodata, et inimesed suudavad kuulata klassikalist muusikat paduvihmas ja külmas. Siit siis mõtteainet korraldajatele- võiks ju olla varikatused kuulajatele (ja esinejatele) või peaks laulupeo repertuaar olema kergem, mis sobiks õlle, vihma ja sääskedega.

Tantsupidu mulle meeldis- (tegelikult on see vana tõde: tantsupidu on parem vaadata, seal osalemine on ikka päris loomatöö- tantsida suurt ju ei saa- jookse ühest punktist teise ja moodusta kujundeid; laulupidu on jälle osalejana mõnusam. Suure kaare all koos teistega lauda on mõnus tunne- samas vaadata seda on suht raske katsumus. Kuigi möödunud noortepidu oli päris tore)- terviklik kontseptsioon, rahvuslikkus, oli uusi ja traditsioonilisi tantse. Samas nõustun ma Aarne Saluveeriga, kes pakkus, et tantsupidu peaks olema elava muusikaga ning rohkem seotud laulupeoga. Praegu,ja tegelikult on nii olnud ju alati, on siiski tegemist erinevate üritustega.
Nõustun nende paljudega, kes on kirjutanud, et laulupidu vajab uut hingamist ja värsket verd. Samuti tantsupidu.

Eestlane, lätlane ja...

Meenus üks vana naljakas lugu.
Mitmeid aastaid tagasi olime Leedus ringreisil. Laps, kes oli tollal üsna väike, küsib ja pärib nagu lapsed ikka: " aga mida need leetlased söövad? Ja mis keelt leetlased räägivad..."
Kui meie naerust kõõksudes selgitame, et "leetlane" pole õige sõna, vastab laps solvunult: "a mis see teie "leedukene" parem on..."

Meediast, koertest ja Atonenist

Endine poliitik lõi koeraomanikku..
Ühelt poolt mõistan ma täielikult hukka vägivalla, ilmselgelt ületas Meelis häda(enese)kaitse piire. Teisalt on mul hea meel antud signaali üle: seadust tuleb täita ka oma "oi-kui-nunnu" kutsukese puhul. Teema, millega ma iga päev kokku puutun ja mis mind väga häirib- lahtiselt ringi jooksvad ja oma peremehele mittealluvad koerad ning oma koerte järelt mittekoristavad omanikud. Mul on hea meel, et see on taaskord aktuaalne ja sellest räägitakse.
Asja tegelik küsimus on minu jaoks aga hoopiski selles, kas see kõik ikka tegelikult ka nii juhtus. Ja miks inimesed sellist asja ajakirjandusse lekitavad.
Elu on näidanud, et kui poolt usud oled samuti petta saanud. Mul on olnud juhus olla kahe sündmuse, mis järgmisel päeval esilehtedel, tunnistajaks. Ning mõlemal korral olen endalt hämmingus küsinud, kas tegemist on ikka ühe ja selle sama sündmusega. Rahulikust korralekutsumisest on saanud meedias "agressiivne räuskamine". Viisakast palvest "ülbitsemine" jne.
Huvitav, et eestlased (mina ka) ikkagi sellised lambad on. (Eilses EPL oli selle kohta väga hea artikkel, soovitan). Kõikvõimalikke enese eest seismisi peetakse ebanormaalseks. Ning need, kes enda õigusi siiski taga ajavad, kasutavad selleks kummalisi vahendeid- Õhtuleht, Võsapets.
Mulle küll ei meeldiks elada edasi sildiga "ahaa, sina ju oled see mees, kes Atonenilt peksa sai"...

Ka tööalaselt olen ma palju-palju-palju kokku puutunud subjektiivse, kontrollimatu ja ebaadekvaatse meediaga. (Liis Lass kirjutab neist teemadest oma blogis väga kemasti). Nukraks teeb see võimetus nende võimu ees. Ajakirjanik, kes kirjutab oma subjektiivse nägemuse "mulle tundub nii"- saades selle eest tasu ning kirjutise avaldamise esilehel. Rikkudes valefaktidega ära ettevõtete/inimese aastatepikkuse mainekujundustöö. Jacksoni surmaga meenub kogu see vaht tema isiku ümber. Vähemalt mina olen küll nii skeptiliseks muudetud, et mind tuleks veenda pigem selles, et need ahistamissüüdistused polnud väljapressimisüritused..

Tallinna parkimissüsteem ajab jooma

Eile tuli teade, et Mustamäe Haigla ümbrus muudeti samuti tasuliseks alaks. Ja otse loomulikult oli just eilne päev viimase viie aasta jooksul see, kui minul sinna asja oli...:)
Tõele au andes rikkusin ma seadust- ma märkasin märke tasulise ala kohta, aga kuna kusagil polnud näha parkimisautomaati ning mul polnud kopikatki sularaha, siis otsustasin, et teen oma kiire käigu ära. Selle, maksimaalselt 15 minuti jooksul, kui arst retsepti välja trükkis, oli mu auto kojamehe vahele jõudnud juba ilmuda teade rikkumise kohta...
Mõtlesin õudusega oma viimase kiirabiskäigu kohta- annaks jumal, et mul kunagi enam sellist vajadust tekkima ei peaks. Kui oleksin oma olukorras hakanud otsima sularahaautomaati, parkimiskohta, seejärel võtnud pileti- vantsinud tagasi piletit klaasi vahele panema.. ma oleks surnd olnud. Ja pole vähemalt minul küll kunagi arsti juures õnnestunud käia etteplaneeritud aja jooksul. Ikka kuluba aega rohkem või vähem, kui planeeritud.
Ma ei suuda küll välja mõelda ühtegi põhjust, miks näiteks Mustamäel-Lasnamäel elav inimene peaks viima oma auto näiteks kesklinna lihtsalt lambist parkima. Ju neil inimestel on ikkagi eesmärk ja põhjus, miks neid piirkondi külastada. Mida annab, kui muuta terve linna tasuliseks parkimisalaks??
Et vähendab autodeuputust?.. vaadakem aknast välja ning on täiesti selge, et linn on juba autodest uputatud sõltumata sellest, kas parkimine on tasuline või tasuta. Olen töötanud oma elu jooksul 10-s erinevas nn kontoris. Neist ükski pole asunud mu kodust jalgsikäigu kaugusel. Kui eesmärk on autode hulga vähendamine, siis võikski tegeleda selle eesmärgi saavutamisega- andma inimestele alternatiive autode kasutamisele. Proovige praegu näiteks ühistranspordiga Õismäelt Bussijaama või mõnesse Mustamäe piirkonda sõita...
Lisasissetulek linnale?.. ok, raskel ajal on iga kopikas abiks. Aga miks on sellisel juhul parkimise eest tasumine nii keeruliseks tehtud? Eriti "armsad" on automaadid, mis võtavad vastu ainult sularaha ja kindla väärtuse ulatuses. Ehk siis, kui su rahakotis on vaid sajane, siis sõltumata sellest, et tahaksid parkida näiteks 15 krooni eest pead loobuma oma sajasest- või leidma teise koha/sularahaautomaadi.

Ei oskagi öelda, kas olen linnaga juba tasaarvelduses või kumma kasuks seis on. Sama palju kui olen nn üle maksnud, sama palju olen ka linna petnud, kui mul juhtub olema väiksem rahatäht või siis võttis mu peatus rohkem aega, kui planeerisin.

Kui eesmärk on teenida raha, siis võiks oma vahendid suunata sellele, et inimene saaks parkimise eest maksta mugavalt ning õiglaselt-ehk siis mitte ettemaksuna, vaid tegeliku aja ulatuses, kaardi ja sularahaga ning võimalusega saada üleliigne raha tagasi.

Ohh..

Hommikune rollijaotus

Täna hommikul märkasin üllatusega, et siin meiekandis on rollid väga täpselt paigas:)
Naised jooksevad, kõnnivad või jalutavad koeraga. Mehed õngitsevad, istuvad pingil ja suitsetavad ning tugevamad (pool kaheksa hommikul!) libistavad põõsa vilus õlut.
Tõeline harmoonia!:)