Kui esimesed osad tõid hetki- a la vaata, millised nad on. Siis ses raamatus enam nii tervaid kontraste polnud. Elu Eestis on muutunud. Ja elu Ameerikas on muutunud.
Selleks et kohata erinevate väärtushinnangutega inimesi, ei pea sõitma Ameerikasse. Raamat räägib pigem tolerantsusest. Millal on meie tõde tõdem ja meil on missioon meid ümbritsevaid ümber kasvatada.
Ma ei väsi imetlemast Minu sarja autoreid nende avameelsuse ja (hilisema kriitika osas) paksu naha eest. Ja kui enesest rääkimine on mõistetav- enamikele meist meeldib endast rääkida, siis seda hämmastavam on nende autorite lähedaste soov saada pea- ja kõrvategelasteks. (Ah, ma muidugi tean, et selliseid inimesi on rohkem kui küll ja mina olen üks erand ses maailmas....)