Pilvede all. Neljas õde

Võid rahulikult lugeda, ma ei spoilerda sisu.

Ma armastan Pilvede all seriaali. Koos ülejäänud ligi 200 tuhande eestimaalasega istun ma kolmapäeviti teleka ees ja elan kaasa Piretile, Marile ja Kertule.

See on üks huvitav fenomen. Sest, kui ma küsin endalt, miks, Siis on raske vastata, Kergem on vastata, mis mulle ei meeldi.

Mulle ei meeldi, et kuigi peaosalised ja stsenarist on naised, on see seriaal masendavalt šovinistlik.
Ja ebaloogiline.
Kuidas saab nii enesekindel, egoistlik ja tugev kehtestaja kui Mari, elada koos nii kontrolliva ja patroneeriva mehega kui Indrek?
Kuidas saab nii mitmest muudatusest, ehk siis avatud ja paindlik, leebe ja rahulik naine nagu Kertu elada koos nii väiklase ja armukadeda mehega kui Andres?
Kuidas on võimalik, et aastaid ja aastaid hiljem ei anta andeks Eerikule ja täiesti tõsimeeli arutatakse varianti, et laps ei peaks oma isaga kohtuma.
Kui meid huvitaks küsimus, kes on Eestis need inimesed, kes vahetavad igal kuul autot, Siis seriaal annab vastuse: väikefirmaomanikud....

Ma lihtsalt nutan

Karjääripöörde raames kandideerisin ühte programmi.

Kutsuti konkursile. Ja.. see pidi toimuma päeval, kui olin lõunameresaarel. Kõik ülejäänud 358 päeva oleksid sobinud suurepäraselt....
Nutsin natuke, siis kirjutasin südantlõhestava kirja, et äkki saaks muul ajal.
Vastati, et saab. Jaanuaris.

Kolm kuud on kolm kuud. Esialgne entusiasm ja põnevus on vähehaaaval maha käinud, motivatsioon langenud. Ma olen hakanud mõtlema realistlikumalt. Programmi haldajate seisukohast on see muidugi õige. Mida motiveeritumad osalejad, seda parem.
Spontaansed, emotsionaalsed otsused- vau, seiklus, Hüppan tundmatusse- lahe.
Võivad olla tegelikult õiged ja vajalikud.
Aga kui see muutus pöörab pea peale kogu su senise elu, siis on vist õigem pikemalt kaaluda ja ka mitu kuud hiljem olla endas kindel.

Rutiinitapja

Aju on üks imelik asi.
Mmurca kirjutas mõni aeg tagasi asjadest, mis on igavad. Lugesin ja noogutasin.
Lauamängud, sudokud.... aaaappppii... mul tuleb ainuüksi neile mõeldes haigutus peale.

Nüüd oli mul vaja meelde tuletada, kuidas lahendada matemaatikaülesandeid.
Ja see tunne, kuidas aju nn särama lõi, oli hämmastav.

Spetsiifilisemalt tekstülesannete põhjal võrrandi koostamine  ja lahendamine. Mu matemaatikaõpetaja minestaks, kui kuuleks, kuidas see mulle meeldib ja täiesti vabatahtlikult tegin... :)

Reaalsuskontroll

Me räägime täiskasvanute ümberõppest. Reaalsus on see, et vaid kahes valdkonnas (palun parandage mind, kui ma eksin) - hariduses ja ITs võimaldatakse reaalset, garanteeritud töökohaga ümberõpet.
Eeldus, lisaks kutsesobivusele, on muidugi see, et oled rikas koduperenaine. Sul on piiramatult aega ja piisavalt sääste, et kogu see koolitus- praktikaperiood läbida.
Jah, loomulikult võid minna suvalisse kooli ja kursustele, aga siis alustad karjääri nullist st kandideerimisel eelisolukorda pole.

Me nutame, et meil pole noori ja tahame noori ja eelistame noori. Reaalsus on see, et neid noori ei ole ega tule, sest nad ei taha teha sellist tööd sellistel tingimustel, nagu see oleks võimalik. 

Reaalsus on see, et meil on terve hulk üle keskea inimesi, kes on erinevatel põhjustel valmis tegema karjäärimuudatuse. Reaalsus on see, et neid me ei märka.

Reaalsus on ka see, et paljudes EL riikides on tööpuudus. Mõnd põhjust me likvideerida ei saa (kliima) aga suurt osa põhjustest, miks me eelistame neile pigem kolmandate riikide tööjõudu, me ei viitsi ja vaevu muutma.

Aidake musta pesu pesta

Ma vaatasin järele. Samal teemal kirjutasin ma 2010. Ja vahepeal ei ole mitte midagi kahjuks muutunud.
Ma ei saa endiselt hakkama musta värvi pesuga.
Olen nende aastate jooksul teinud erinevaid katsetusi ja tulemus on ikka see, et tumedat värvi pesule jäävad peale  pesuvahendiplekid, mis vajavad eraldi loputamist.

Ning jah,
ma puhastan pesumasinat regulaarselt
jah, ma kasutan lisaloputusfunktisooni
olen jõudnud selleni, et kasutan puhastusvahendit 25% pakil soovitatust
olen läbi proovinud nii pulbrid, kui vedelikud ja erinevad margid, riigid. Üks asi siiski. Ma ei talu tugevat lõhna, seega töö käib peamiselt nn allergia/lõhnavabadega.

Mõni hea idee? Kes oskab soovitada? Mida ette võtta? Mida veel proovida?

Ohtlik elu

No kuidas ma üleüldse saaksingi normaalne olla, kui olen terve elu söönud mürgiseid asju?

Täiesti tavaline oli kevadine rabarberilehesupp, metsast sai pangedega toodud ja sisse tehtud tõmmuriisikaid,
Rabas seeni otsides olen suhu pistnud nii mõnegi sinika ja hinganud täiel rinnal sisse sookailu aroomi.

Janukustutamiseks panen ma siiani metsas suhu pihlakamarju  ja kevadel teevad suu paksuks toomingamarjad.

Rohkem kui ühe kirsikivi olen oma elus alla neelanud. Ning ka kompotte keedeti meil alati kividega kirssidest.

Ma pakun et pea pooltel elamistel, kus olen elanud, on olnud eterniitkatus  ja  mu hammastes olid elavhõbedaplommid. Elavhõbedaga olen ma veelgi lähedamalt kokku puutunud. Ülikooliajal läks laboris elavhõbe põrandale laiali. Enne, kui meid evakueeriti, saime ikka mitu tundi seal tööd tehtud.

Täiesti loomulikult olen ma aastavahetusel valanud tina ( pliisisaldus) Ja koolis olid meil
alumiiniumist nõud. Mõnel fänsimal juhul, vanema juures, kasutati lausa vasknõusid.

Vähemalt. Nüüd ma tean. Sellel, et ma olen mürgine, on põhjus :)

Nii nunnu

Mu kassile meeldib aeg- ajalt mind hammustada. Näiteks ei salli ta, kui ma telefoniga räägin.
Mida aeg edasi, seda vähem, aga ikka tuleb ette, et lööb hambad sisse.

Mul tekkis selline teooria.

Kass on nii soe, pehme, karvane ja armas, et vahel tahaks ta lihtsalt ära süüa.
Äkki kass mõtleb samuti? Et ma olen nii kõva, sile ja külm, et tahaks lihtsalt ära süüa ?! :)
Ja selleks ta mind aeg- ajalt hammustabki ???...


Muidugi, kui tulla nüüd selle juurde, et hammustamist on jäänud vähemaks....siis...
ta armastab mind vähem? Ma olen muutunud pehmemaks? karvasemaks???  ....

Näärid ja hümn

See aasta tuli teisiti.

Oleme mitu viimast aastat võtnud uut aastat vastu koos ühe seltskonnaga.
Tavaliselt on viktoriin ja mängud ja söök. Nagu ikka.
Kui kell hakkab saama, siis kuulame telekast, mida president räägib. Seejärel pakime end riidesse, lööme õues klaase kokku ja aitame lastel raha õhku lasta.

Sel aastal sai klaasid kokku löödud. Ning tekkis korraga tunne, et peaksime laulma Eesti hümni. Lihtsalt. Tuli tunne. Laulsime ka. Korraliku segakoorina.
Kuigi meil kipub segi minema millal on kallis ja millal armas sünni- või kodumaa. Aga väga eesti tunne tuli peale :)

Ja hommikul kuulen uudistest, et ametlikult polevatki sel aastal hümni lastud.
Me pole mitte kunagi varem niimoodi hümni koos aastavahetusel laulnud.
Ju me siis tundsime, et on vaja.... :)

Kallid kodanikud. Ärge küsige, mida riik saab sinu heaks teha. Vaid küsi, mida sina saad riigile teha. Laula ise :)


Olgu siis ajaloo huvides see kirja pandud...:)