Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

esmaspäev, 15. jaanuar 2018

Reaalsuskontroll

Me räägime täiskasvanute ümberõppest. Reaalsus on see, et vaid kahes valdkonnas (palun parandage mind, kui ma eksin) - hariduses ja ITs võimaldatakse reaalset, garanteeritud töökohaga ümberõpet.
Eeldus, lisaks kutsesobivusele, on muidugi see, et oled rikas koduperenaine. Sul on piiramatult aega ja piisavalt sääste, et kogu see koolitus- praktikaperiood läbida.
Jah, loomulikult võid minna suvalisse kooli ja kursustele, aga siis alustad karjääri nullist st kandideerimisel eelisolukorda pole.

Me nutame, et meil pole noori ja tahame noori ja eelistame noori. Reaalsus on see, et neid noori ei ole ega tule, sest nad ei taha teha sellist tööd sellistel tingimustel, nagu see oleks võimalik. 

Reaalsus on see, et meil on terve hulk üle keskea inimesi, kes on erinevatel põhjustel valmis tegema karjäärimuudatuse. Reaalsus on see, et neid me ei märka.

Reaalsus on ka see, et paljudes EL riikides on tööpuudus. Mõnd põhjust me likvideerida ei saa (kliima) aga suurt osa põhjustest, miks me eelistame neile pigem kolmandate riikide tööjõudu, me ei viitsi ja vaevu muutma.

Me räägime tööõnnest ja kutsumusest ja unelmate tööst. Teeme teste ja täidame ankeete. 
Reaalsus on see, et töökoht on ikkagi kompromiss. Esiteks pole olemas ideaali. Aga ka ilma selleta. Eesti on ameerikalike teooriate jaoks liiga väike. Siin on liiga vähe normaalseid ettevõtteid, siin on vaid kröömike väga häid juhte. Siin maksavad suuresti tutvused ja kuulumine õigesse ringkonda.
Ja mida rohkem ja paremini sa oma vajadusi, ambitsioone ning oskusi ja soove tead, seda suurem see kompromiss saab olema.


Reaalsus on see, et panus ja palk ei ole võrdelises seoses. Ning kui sa unistad valesti, siis pead tegema kompromisse sissetuleku ja kutsumuse vahel.

Me räägime paindlikust töötamisest ja tööajast. Reaalsus on see, et nn remote töökohti on Eestis olematu arv.
Reaalses elus eeldab ka see ülemus, kes on avaldanud kuulutuse- tööta kus tahad, et see " kus tahad" on nende kesklinna klaaskuubikus asuv avatud kontor. Ja sa ei lähe kell 5 lapsele lasteaeda järele. Ja sa  oled hommikul punk kell 8 olemas.

Reaalsus on see, et  üritades ausalt vastata statistikaameti tööuuringule, kulutame koos küsitlejaga umbes pool tundi selleks, et kirjeldada minu reaalset töötamise olukorda. Sest sellist varianti selles nimekirjas lihtsalt pole. Minusuguseid ei saa olla väga palju, aga need kes on, on ilmselt löönud käega ja vastanud... ahh, võtke sealt midagi. Ning meie riigi statistiline ja arusaam reaalsest olukorrast ei paranegi.


Selle jõulukaardi autor on Kirsi (8a). Mulle meeldis see nii väga, et palusin luba pildistada.
21. sajandi jõulukaardil on maa.... roheline. Realsus on rohelised jõulud ja talv.

28 kommentaari :

  1. Minule on selle jutu peale - et ümberõppimine Eestis on keeruline ja rahakulukas ning võimalik vaid rikkale inimesele, kes saab kas töölt ära tulla, või inimesele, kelle on äärmiselt vastutulelik ülemus, kes on nõus, et töötaja hiljem lahkub - öeldud, et ma olen negatiivne inimene. Enda arust olen ma lihtsalt ratsionaalne ja näen asju nii nagu nad on.

    Mina tean ühte inimest, kes on läbi teinud karjäärimuudatuse. Õppis asja X, töötas juba õppimise ajal ja 2-3 aastat pärast õpinguid. Avastas üsna kiiresti, et see ei sobi ja närvid on juba mustad, ning astus kaugõppesse, kus tuli iga kuu 1 nädal koolis veeta. Alguses õppis nõnda töö kõrvalt, aga üsna kiiresti otsis endale miinimumpalgaga pooliku koha, kus sai aegu klappida. Ja ise elas sel ajal pereliikme odavamas korteris, kulutused viis miinimumini. Ja kõige tipuks oli ta veel alla 25-aasta vana kui ta need otsused tegi. Mismoodi saaks samu muudatusi teha 35-aastane, kodulaenu ja kahe-kolme lapsega pereinimene.... seda ei oska öelda.

    See on vast muidugi igipõline teema, et kumb lõpuks olulisem on. Odav palk, "meelitame Euroopa firmad siia, sest siin on odav" vs inimestele elamisväärne palk. Raske on uskuda ärimeeste pisaraid sellest, kuidas nad ikka tõesti inimestesse usuvad ja neid toetavad, kui loed ajalehest Rakvere lihakombinaadi saaga kohta, kus (sõna otseses mõttes) rõvedat tööd tegevad inimesed, mis kindlasti ka psüühhikale mõjub, saavad naeruväärselt vähe palka.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Toiduainetööstus on turg. Rakvere (ja teised) maksavad seda palka, mida nad maksta jaksavad ja mille peale inimesed tööle tulevad. Kui Rakvere teeniks töötajate nöökimise arvel rämedalt raha, siis tuleks kõrvale sada sarnast ettevõtet, maksaks rohkem, töötajate nõudlus kasvaks ja palgad koos sellega. Aga tundub, et seda ei juhtu, seega on palk aus. Terminit "naeruväärne" majanduses vist ei kasutata.

      Kustuta
    2. Küllap on meil asjadest lihtsalt erinev arusaam. Mina tean inimesi, kellel on valida kas "naeruväärne" palk või hambad seinale konksu külge riputada. Kui inimesel puudub võimalus kolida ja kohalikud tööandjad on nagu nad on (ja tööandja pidevalt veel rõhutab, et üle miinimumi maksta on piin), siis teebki inimene seda tööd, mida pakutakse. Kätt ei tule mitte keegi inimesel hoidma, aga leian, et Eestis on liiga tavaline see, et rõhutakse ebaloomulikult palju kui "odav" kõik peab olema, sh palk, aga vähe sellele, et ka töö tegija on väärikust ärateeniv inimene.

      Kustuta
    3. Ma nõustun Kauriga ses osas, et palka saab maksta ikka teenitava tootlikuse/lisaväärtuse põhjal.

      Aga riigile heidan ette, et kui nad nii väga tahavad toetusi maksta, siis maksku autamtiseerimise ja robotiseerimsie eest. Et 20 aasta pärast ei olegi Eestis selliseid töökohti, kus on palk 500 eurot. Vaid sellist tööd teevad robotid ( tsiteerides P. Koppelit: tuleviku tööstuses on 2 hinge. Koer ja mees. Mees annab koerale süüa ja koer valvab, et mees masinaid ei näpiks)

      Ja anonüümsega nõustun ses osas, et mobiilsus on Eestis väga väga kehv. Viljandi just andis aru, Nad on 2 aastat käinud Jõhvist tööjõudu otsimas. Mõni on tulnud .. tööle. Aga mitte keegi elama.
      Ehk siis kinnisvara mobiilsus, lasteaiakohad, koolikohad, kogukond...ja ühistranspordi graafikud. Ahh, ma olen sellest vist juba 100 korda kirjutanud..:)

      Kustuta
  2. Mina tean päris mitut, kes on totaalselt ja edukalt eriala vahetanud.
    Eredaim näide vist Kronja (skycam.ee), aga teisi on veel.

    Jah, selle ümberõppimise eeldus on, et täiskasvanud inimene ei ela peost suhu. Karta on, et see eeldus kehtib eelkõige neile, kes ümberõpet ei vaja. Nagu pangalaenuga - seda antakse vaid neile, kel pole seda vaja.

    VastaKustuta
  3. See konflikt ümberõppe võimaluste (mida õppida ja kus) ning kohustuste (töö, laen, kodu) on vist pea kõigil. Igal suvel ma võtan taas ette erinevate koolide kodukad ja vaatan, mida pakutakse ja mida tahaks lisaks õppida. Teen mingi listi ja hakkan siis koolidega suhtlema. 99% nendest pakub küll nn kaugkoolitust aga see toimub minu tööajal. Panen siis taas lehed kinni ja valin mõne toreda hobikoolituse. Asi seegi :)
    Aga ma saan aru, et asi on lihtsalt minu tööandjas ja organisatsioonikultuuris. Ma ei julge 4x aastas kvartali viimasel kuul isegi teatripileteid osta nädala sisse, kuna mitte iial ei tea, kuidas ja kunas üks tööpäev lõppeb. Mis õppimisest me siis veel räägime.
    Samas ma tean, et asi on minus. Paljud ju siiski õpivad? Täistöökohaga töö ja katstakse kraade, kuidas see neil õnnestub, mina ei tea. Ilmselt on põhitöö koormus olematu, väga hea ülemus ja õpe tööga kuidagi seotud? Müstika.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on viimased mitu aastat olnud õppuritest alluvad. Kui lapsi ei ole, siis saab ikka hakkama.

      Kustuta
    2. Lasteta saab jah ja isegi lastega (vanavanemad) aga koeraga väga ei saa. Tahab, sindrinahk, pissile alates 18st :P
      Mulle sobiksid ideaalselt kaugkoolitused, üle veebi nt. Pisut neid on ja pisut olen ka kuulanud. Ja nädalavahetused, nt hobikoolitused on enamasti pühapäeviti ja see on ideaalne. Vahel harva saab kodust ka tööd teha ning siis õhtuks linna sõita aga mitte alati. Iial ei tea, kunas peab jälle 12-14h rabama.
      Kusjuures minule siiski tundub, et mõlemat ei saa täistambiga teha, üks pool ikkagi kannatab - kas siis õpingud (tase versus pikkus) või töö...

      Kustuta
  4. Ma olen elus korra teinud karjäärimuutuse programmeerijast raamatupidajaks. Ja nüüd, kus raamatupidajaid on väga palju, eelistatakse nooremaid, seadused muutuvad ülemõistuse keerukaks, kavatsen võtta ette uue karjäärivahetuse. No näiteks toidupoe kassapidajaks...

    Tahan öelda selle näitega, et karjäärivahetus on lihtsamalt teostatav allapoole, samaväärse või parema eriala omandamine nõuab suurt tahtejõudu, visadust, mitmekülgseid andeid või eeldusi ja kindlasti ka rahalist ressurssi (või valmisolekut kitsalt läbi ajada).

    Minu arust aetakse inimestele Töötukassas ja ka ajakirjanduses kärbseid pähe nende enese tundmaõppimise jms. ja selle abil unistuste töö leidmise juttudega. Esimese asjana karjäärimuutust kavandades tuleks võtta ette tööpakkumiste leht ja vaadata, kas miski tekitab sinus huvi. Ja siis hakata uurima, kui suured on konkursid ja sinu shansid selleks tööks kvalifitseeruda, kas on võimalik saada vastavat koolitust või ümberõpet.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sellega piirad sa karjäärimuutuse ära aladega, millel on töökuulutused. Kuid kui inimene võiks teha ettevõtte või pakkuda teenust, millelel cv-onlainis vasteid ei ole? Või millele vastavad tööd ei liigu avalikel konkurssidel?

      Kustuta
    2. Ma olen ettevõtja olnud ja enam ei taha. See on elustiil. Sa pead seda asja väga väga armastama ja tahtma. Sest kui kõrini saab, siis ei saa uut tööd paluda, edasi liikuda vms. Seega, ettevõtlus on spetsiifiline ( ja ausalt öeldes, mida vanemaks ma saan, seda rohkem oskan ma arvutada. IT osas sõna ei võta. Aga traditsiooniliste teenuste osas on toimiva äriplaani väljanuputamine ( st siis plaani teha on kerge, aga leida teenust/ valdkonda, kus ka kasumit EESTIS teenida) ülikeeruline. Selleks pead olema kas noor, kogemusteta, teistuguse mõttelaadiga- st mitte pragmaatiline tüüp. Või sul ongi megahea idee.)
      Niietjah, ettevõtlus on võimalus, aga eeldab riskijulgust ja/või head ideed. Ja soovi aktiivse müügiga vähemalt esialgu tegeleda.

      Aga see teine osa- ära osale avalikel konkurssidel, on õige.
      Paraku ei kehti see karjäärimuutuse korral. Siis oled sa ju mittekeegi :) ja konkureerid kõikide teiste (noortega), kel samuti pole kogemusi ja kes alustavad algusest.

      Igaljuhul. See on väga väga keeruline teema. Ma luban teid selle aasta jooksul kursis hoida :) :)


      Ja Bianka. Ka allapoole pole lihtne. Mulle on kahel korral juba öeldud, et olen ülekvalifitseeritud. Nii et ka teha lihtsalt paus, et ravida läbipõlemist. Ja lihtsalt elatist teenida... on raske.
      Lisaks. Kui midagi enam pole, siis on kõigest abi Aga seni kuni on, hakkad ikka paratamatult mõtlema, et tegelikult... miks ma lähen tööle, kus saan 60% vähem palka ( ja tulevikus pensionit), äkki õnnestub ikkagi rohkem, kui Maximas kassas olla..Maailmas on väga palju töökohti, kus õieti midagi tegema ei pea.Miks ei võiks vedada ja just sulle paariks aastaks selline juhtuda..:) :)

      Kustuta
    3. Eraettevõtlusse tasub minna sellel, kel on vanast firmast kliendibaas kaasvarana olemas. Ja ka siis pole lihtne, sest üksiküritaja on suure firmaga võrreldes vähem usaldusväärne, ja üleüldse, tuleb hakata konkureerima oma vana firmaga. Pead mõtlema, missugused on sinu eelised jne. Päris nullist alustada mingi uue valdkonnaga ettevõtlust on minu jaoks utoopia, seda sa ei tunne, ei tea kuidas seal asjad käivad, missugune on võimalik käive või kasum jne.

      Töökohad, mida pole CV-onlines, käivad tutvuste kaudu :P Ja see on omaette teema. Aga unistades ideaalsest töökohast, tasub ikkagi teha seesama reaalsuskontroll, et missugused töökohad üldse saadaval on.

      Ja ei maksa unustada veel ühte karjäärinippi. Mine mingisse firmasse tööle esialgu viletsavõitu töökohale, tõesta ennast ja liigu edasi. Nagu näiteks seesama kassapidaja näide, asendad, keda vaja, saad niimoodi vahetusevanemaks, kes päästab hättajäänud kassapidajate programmilõksudest, siis juba osakonnajuhatajaks või mingi sisseostetavate kaupade valdkonna ostujuhiks.

      Aga mulle pole enam palju vaja, ma ilmselt ei lähegi enam püsivalt tööle, vaid teen oma firma alt väikesi töösutse. nagu näiteks Goworkabit abil.

      Kustuta
    4. Vastupidi, mul on eks-kolleegid, kes on läinud täiesti puhta lehena uuele alale.

      Muidugi on ka neid, kes on spinninud ennast olemasolevast töökohast välja. Crebitit mäletate jah?

      Kustuta
    5. Indigoaalane mul on sihuke töökoht kus pappi saab viisakalt ja miskit suurt tegema ei pea, paraku pean ma end iga tööpäev sinna kella kuueks hommikul kohale vedama, mis eeldab kell 5 hommikul ärkamist. Ei ole ma rahul aga samas lohutan end sellega, et võrreldes enamuse kodanikega on kõiki asjaolusid kokku võttes tegu harukordselt soodsa kohaga. Viimast väidet kinnitab nii konkurss kohale 13:1 kui ka asjaolu, et tööjõu voolavus on pea olematu, isegi pensionärid ei lahku vabal tahtel. Samas kui kuulata töötajate hädaldamist jääb mulje, et tegu sunnitöö laagriga. Vahel kui tüdinen ja kiusu pärast küsin, miks siis mingit muud toredamat tööd ei otsita on kurtjatel suu vett täis :P

      Kustuta
  5. Edasiõppimisest/ümberõppest veel nii palju.

    Enne kurikuulsat kõrgharidusreformi oli võimalik pea kõikidele õppekavadele asuda õppima ka kaugõppes (st klassikalises kaks korda kuus nädalalõppudel), sh tasuta kui piisavalt punkte koguti (lävendid olid kõrgemad kui päevaõppes). Lisaks sellele kehtisid õppuritele toetused - õppetoetus ja sõidutoetus.

    Sellele lisaks kehtis põhimõte, et nominaalaeg x 3 pidi mööduma, enne kui uuesti tasuta õppele sai, ehk magistrit tehes sai uuesti tasuta magistrit teha 6a pärast lõpetamist, bakalaureust 9a pärast lõpetamist. Oma raha eest ei keelanud keegi varem minemast.

    Kõik see kokku tähendas aga seda, et enne reformi oli täiskasvanud ja juba ühe karjäärinõlvaku läbinud inimesel uuesti ülikooli astuda oluliselt kergem. Kui vähegi tahtsid ja eelnevad õpped lubasid, said kaugõppes pea kõike õppida. Raha sai jah toetuste näol ainult 70 eurot kuus, aga hea õppeedukuse ja eriti veel kaugõpilase korral oli see raha enam-vähem garanteeritud, erinevalt praegusest, kus läheb arvestamisele õppele-eelnenud aasta töötasu ehk kui võetaksegi ülikooli jaoks ennast töölt vabaks, siis toetust ikkagi ei saa, see võimalus tekib alles siis kui juba pea aasta pole sissetulekut olnud või sissetulek on olnud miinimumilähedane.

    See muidugi kehtib ainult kõrghariduse puhul, kutsehariduse omandamine on tasuta, ainuke probleem on seal see, et sealgi tuleb end olemasolevalt töölt tihti vabaks võtta - vormi, kus inimene õpib ja töötab samal ajal, et ära elada, on minu arust Eestis häbiväärselt vähe või on see häbiväärselt vähe kättesaadav.

    Ja paraku - kui ikka olla nö. "harimata mats maalt", kes haridust tahab omandada, siis selline inimene peab paraku käima tööl, vastasel juhul lihtalt endaga ära ei ela ja uut - paremate võimalustega, parema karjääriga, suurema pensioniga - ametit ei omanda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Parandan, kolmekordne nominaalaeg oli alates õppima hakkamisest - ehk siis magistri alustamisest kuue aasta pärast näiteks, mitte lõpetamisest. Aga oli väga mugav variant indeed, keegi vist ei saa aru, miks seda hädasti muuta oli vaja.

      Kustuta
    2. Just, see kutsehariduse korraldusega vägagi nõus. Ma just neid koole vaatangi, sest mind uuesti kõrghariduse omandamine ei köida. Ma tahan reaalselt midagi uut õppida, baaskutset. Kui ma järgin täpselt töölepingut, isegi siis ei saaks ma koolis käia. Ja ma ei räägi päevaõppest. Sessoonõpe nt eeldab sageli vähemalt 1 vaba päeva nädalas või siis algab kool sisuliselt minu tööajal. Valik on olematu, kui sul on vaid 1 sissetulek ja saad loota kõiges vaid iseendale.

      Kustuta
    3. Mitmes blogis on sama teema arutluses, aga vot mulle jääb segaseks, millest te räägite. Kõrgharidusreform ei muutnud kaugõppesüsteemi - samamoodi saab tasuta õppima minna, aga seda kahekordse nominaalaja möödumisel õppima asumisest samale tasemele. Ja see kehtib ka kaugõppele, avatud ülikoolile jne. Enne oli suurem osa kaugõppest tasuline, nüüd on tasuta. Ma just sügisel astusin avatud ülikooli kaudu õppima, käin igal kolmandal nädalal nö pika nädalalõpu jagu päevi koolis ja midagi ei maksa. Jah, tõsi on see, et peab õppima 24 EAP jagu aineid (mitte 30), siis on tasuta õpe. 15EAP, siis jääb su õppekoht alles ja eksmatti ei saa, aga pead maksma siis 24-15=9 EAP eest õppemaksu. Õppemaks siis erineb erialati, seega ma ei hakka siia seda summat panema. Ehk siis, ma ei saa teie probleemist aru. Pigem on kaugõppijate ja töölkäivate inimeste jaoks olukord paranenud. Lisaks, leian ma, et liiga palju igasugu kaugõppekavasid ja valikuid ei ole õppekava kvaliteedi jaoks hea, ehk et, mida vähem valikut ja kvaliteetsem, seda parem.

      Kustuta
  6. Reaalsus on see, et termin "garanteeritud töö" on nõukaaja igand, mida ei eksisteeri mujal kui igasugu kursuste ja ümberõpete reklaamis - ja seda kõikjal vaba majandusega maailmas.

    Usu mind, ülejäänud ülestõstetud probleemid (keskeas karjääri muutus, töö ja palga suhe, paindlik tööaeg, välistööjõud, tutvuste osa tööturul, ... jne ... ) on universaalsed arenenud riikide probleemid, mitte omased vaid Eestile. Muidugi tekitab karmi reaalsusega kokkupuude kodanikus trotsi, paraku on absoluutne enamus töid kõikjal maailmas paremad või halvemad kompromissid palga, panuse ja rahulolu vahel. Ideaalset tööd ei ole, mis esimesel pilgul tundubki taoline hakkab õige pea avaldama oma varjatud ebameelldivaid tahke. Kokkuvõttes pole inimene kunagi rahul, see lihtsalt on inimloomuse tasakaaluasend, mida tuleb võtta kui paratamatut loodusseadust ;)

    VastaKustuta
  7. Väga toredad ja põhjalikud arutelud. Aga vaat, et kõige olulisem "killuke" on jäänud mu meelest lahkamata :) Nimelt pakutava hariduse kvaliteet. Arusaadav, et hea tahtmise korral, on inimene võimeline unustama "vorsti", perekonna, ja muud sarnased elu triviaalsused, aga mida teha siis, kui tiksud oma "aja" täis ja tunned et see aeg on raisatud.
    Ehk siis tase, mis aitaks hiljem reaalset erialast tööd teha, on olematu. Endal on kogemusi kutseka vallas.
    Esimene oli nö "täisõpe" - ehk siis esmaspäevast reedeni 2 aastat jutti. Tõepoolest omandasin eriala ja selle aja jooksul jäi ka piisavalt aega, et rikkaks ja kuulsaks saada. Seda kõike tegin peale keskat nö õppe jätkuks. Aega oli meri, rahakott vanematel ja elu oli lill.
    Teise kutse omandasin pere-lapse-tööga samaaegselt. Käisin kord kuus nädala - kaks aastat järjest. Lisaks oli ettenähtud läbida üüratud praktikad. Suvel, kui kool läbi, siis tundub, et "seadusekribajad" on silmas pidanud, et minnaksegi kohe erialasele tööle. Ehk siis kuidas on võimalik töötada ja samaaegselt sooritada 1 kuu jagu praktikatunde 3 kuu vältel?
    ...jätkub

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mis ma oskan öelda, olen elus ja tõestan enda olemasoluga, et see kõik on võimalik. Aga taolist enesepiitsutamist teistkordselt ei kavatse teha.
      Ja nüüd tulen tagasi algusesse - mis saab olla taolise õppe(või elu üldisemas plaanis) kvaliteet?
      On selge, et meie seas on imenaisi-mehi, kelle jaoks pole probleem teha ühe hingetõmbega 3 kõrgemat, 4 last, 3 meest ja luua 5 firmat. Ma ei kahtle hetkekski inimvõimete fenomenaalsuses :) Aga kahjuks on ka minusuguseid, keskpäraseid, ühe kutseka käes ägisevaid indiviide. Ja eriti tuska teeb seejuures see, et kui see piin läbi, siis on tõdemus, et jah, ma olen parem kui inimene tänavalt, aga midagi säravat pole. Ja miks? Üks peamisi "koeri" on mu meelest see, et endiselt leitakse EV hariduses, et lüüa tuleb eriti laia panniga. Mida laiem pann, seda valusam on...
      Mis teeb eriala õppe 2 aastaseks? Ei, see pole erialasse süvitsi minek ja pedantsus, vaid lõputute baas- ja muude "pudruainete" kohustuslik läbi mämmerdamine. Soovitakse pagarile igaks-juhuks õpetada ka Leiburi finantsjuhi, analüütiku, turundusspetsialisti ja kliendi algteadmisi. Leian, et täiskasvanu õppes on see idiootsus kuubis! Mõistan veel, kui tegemist on keska lõpetanutega, aga täiskasvanu õppes raisata aega mingitele laialivalguvatele baasteadmistele raamatupidamisest seksoloogiani?
      ...jätkub :)

      Kustuta
  8. Kui olla väga aus, siis jah, kutsekad ongi vist pereelust tüdinud inimeste pikapäevarühmad. Taolise asutusena töötab see mudel suurepäraselt. Ja muidugi võib öelda, et - aga õpi iseseisvalt! Selle peale pole lisada muud, kui et - k.r.t. ma sinna kooli siis üldse ronin, oma töö/perellu pingeid lisama?! Me küll räägime pidevalt spetsialiseeritud töökäte puudusest, samas mõeldes aina enam juurde igasugu "rosoljeaineid", millega täita õppekavasid ja siis imestame, oi, ta läbis erialaõppe, aga tööandja peab hakkama ikkagi suht-koht nullist pihta. No s. sherlock. Aga rosolje näib meile maitsevat...
    Veidi tuure maha võttes on ju selge, et paljudesse kohtadesse jagub täpselt üks-kaks erialaspetsi ning enamasti käibki rahvas vaid nendega kohtumas lootuses saada sealt seda "miskit", mida tänavanurgalt ei leia ega netist ei loe. Aga veidi alatu on ehitada nende paari erialaaine ümber 2 aastane tuusik aj(u)atapulaagrisse. Või äkki seda peetaksegi "elu-kestvaks-õppeks"? Et õpidki pidevalt. Ja kuna rõhk pole arengul või uue elukutse leidmisel, vaid õppel, siis on arusaadav, et taoline mämmerdamine ongi igati asjakohane lähenemine. Aeg on täidetud, teadmised on kesised(ei ammendu isu) ja edasine õpe lausa vajalik.
    Ja võiks ju mõelda, et küllap seal üli-hariduses on ajumäed ja geniaalsuse jõed. Aga tühjagi. Ei ole sugugi ebatavaline kuulda kuidas erialasid õpetavad hoopis teiste erialade õpetajad. Tunnid jäävad ära ja pannakse rõhku iseseisvale õppele :)
    Ja siis me jaurame oma Nokiatest ja EV100st...pannes ise kogu auru keskpärasuse paljundamisele...

    ps. kindlasti võiks küsida, aga miks mitte ette uurida eriala ja taset jne. ning teha varakult kalkuleeritud otsus ning mitte pärast viriseda? Mõned kogetud detailid, mis teevad selle keeruliseks, et mitte öelda võimatuks.
    1) need samad "baasained" täidavad õppest suure osa esimesest õppeaastast, ehk siis mitte juhuslikult pole nö õiged ained jäetud teise aastasse - et nendeni saada, pead kannatama. Ja kui siis teisel aastal selgub, et k.t, tase ei ole see, mida ootaks, siis ongi valik - kas visata see 1,x aastat aega maha ja jätta lõpetamata või loota, et ÄKKI...
    2) Inimesed on väga erinevad. Mõne jaoks on tore lisateadmiste kogumine ning teda ei huvitagi niivõrd eriala ise(täiskasvanute pikapäevarühm). Parim näide isiklikust elust, kus ühes koolis leitigi, et on täiesti normaalne õpetada aroomiteraapia eriala nime all kohalike mudimisvõtteid. Eripärasusel ja idiootsusel pole piire.
    3) Kui pole võimalik minna välismaale õppima ja Eestis antud eriala ei paku keegi teine - ongi kena lõhkine küna ja lootuste helesinine pilveke. Nutad ja õpid!

    Ja veel...
    Muidugi ei kahetse ma enda erialavalikut ega ka sellele kulutatud aega. Kurvaks teeb lihtsalt see, et mulle on antud piisavalt palju aju, mõistmaks, kui palju parem võiks see tase olla üsna pisikeste muudatuste kaudu...aga jah...on nagu on.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänan väga mõtlemapaneva ja põhjaliku kommentaari eest. Väga palju mõtteainet.

      Ja hariduse kvaliteedi teema püstitus on väga asjakohane. Nii mu enda viimased kõrgkooliõpingud, kui ka mu lapse omad panid samuti kahe käega peast kinni hoidma.

      Ehk siis, järgmisteks blogipostitusteks inspiratsiooni küll ja veel ;)

      Kustuta
  9. Ma sellest ei olegi aru saanud, et mis raamides ja üldse saab nt baasaineid üle tuua?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tõepoolest, eksisteerib VÕTA. Saab tuua aineid üsna lõdvalt üle.(sõltub vist koolist ja erialast) Samas, tekitab see veelgi jaburama olukorra, kus tuleb sõita kohale nädala jooksul näiteks: teisipäeval 13.00-16.00 toimuvatesse tundidesse, neljapäeval 8:30-11.00 ja 16.00-18.30 jne. Ehk siis see nö "õpe" muutub veelgi arulagedamaks. Jah, kui kool on naabermajas(ok, samas linnas) ning töölt lubatakse sedasi tunnikeste kaupa ära jalutada, siis on asi tehtav, aga efektiivsusest on asi endiselt üsna kaugel. Ma ei tea haridusest küll suurt midagi, aga kui kasumlikuks saab pidada õpet, mida sedasi tunnikeste kaupa 2 aasta peale piserdatakse? Ja suurim iroonia kogu selle asja juures on, et nii õpilased kui õpetajad ägavad reeglina ajapuuduse all... Väga sage oli olukord, kus erialatunde lühendati ja optimeeriti, sest baasainete jaoks oli vaja ruumi ja aega.

      Kustuta
  10. Ja lõpetuseks(loodetavasti:) ei ole minu arvates normaalne see, et sage on olukord, kus baasaines käib piinlik hinde panemine(täiskasvanute õppes) ning erialaaines pannakse "A"-arvestatud.
    Võiks ju öelda, et savi see hinne, aga kui raha määrab "vorstijupi pikkuse", mida ühikas leivale asetada, siis võib see idiootne baasaine kehv hinne keskmist mõjutades jätta ilma stipist(vorstist) ja seda isegi juhul kui oled erialal geenius.
    No ei ole see minu arust normaalne, küll aga on see kahjuks reaalsus...

    VastaKustuta
  11. Ma kogun ka julgust, et kannapööre teha. Olen ülikoolis õpitud erialal nüüd üksjagu juba töötanud ka, sest kunagi vanemate soovitusel sai õppima asutud aga mida aasta edasi, seda rohkem kisub hing mujale, tõesti kiskus rohkem inimestega suhtlema ja tegelikult tahtsin ma nooremana üldse moega tegeleda, aga see rong on läinud.
    Aga igaljuhul sattusin ühe naisega juttu ajama ja tuli välja, et ta töötab stilistina. Siis jäi mulje, et see on kuidagi... ma isegi ei tea, peab oma salong olema või mis iganes. Siis sattusin aga Newmoodi lehele, et seal ka stilistid https://newmood.ee/ab/0a9f8903d007918e42a59816f26392cc?ap=6%2C38 ja lõi nagu pirni põlema, et nii saab ka. Ja nüüd see mõte istub ja lahti ei lase, aga samas ma olen nii kinni oma tavarutiinis, et ei julge isegi uurida, et kus saab tegelikult stilistiks õppida, sest mingi väike hääleke ütleb, et kuskil ei saa ja siis see unistus olekski läinud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma arvan, et see, et Sul on unistus ja Sa tead st kujutad ette, mida Sa tahad. See on väga väga suur samm ja ülimalt oluline.
      Sest reeglina jäävad kõik need muutused just sele taha, et me ei tea.

      Kui siht on silme ees, siis on vähemalt poole kergem. Siit edasi - tõepoolest, suvaline karjääriraamat, jaga sammudeks, otsi infot, õpi juurde, kohtu esindajatega jne jne. See tuleb lihtsalt kätte võtta ja ära teha.

      Edu ja jõudu Sulle. Kirjuta aasta pärast, kuhu jõudsid :)

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!