Venemaal oodatakse meestelt, et nad maksaksid restoranis arve. Arve pooleks tegemisele vaadatakse viltu. Lääne naised võivad olla šokeeritud või meelitatud, olenevalt nende suhtumisest sellesse, kui neile avatakse uksi, aidatakse bussi pealt maha ning nad ei pea tegema füüsilist tööd.
Ma ei tea, kas mu pea ümber on roosad, rohelised või indigovärvi tulukesed- aga üsna tihti on mul tunne, et olen teiselt planeedilt...
Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata.
See ongi eesmärk.
reede, 27. mai 2011
Kuidas Venemaal hakkama saada
Venemaal oodatakse meestelt, et nad maksaksid restoranis arve. Arve pooleks tegemisele vaadatakse viltu. Lääne naised võivad olla šokeeritud või meelitatud, olenevalt nende suhtumisest sellesse, kui neile avatakse uksi, aidatakse bussi pealt maha ning nad ei pea tegema füüsilist tööd.
kolmapäev, 25. mai 2011
Makstud tõed?
Või siis seesama vana rasvade jutt. Kui eestlane minestab, kuuldes sõna taimerasv, siis mine räägi seda Iisrealis. Või Itaalias. Peale selle, et piimarasv pole koššer on see ka muidu ülimalt out.
Ja paratamatult tulevad mulle silme ette Hispaania oliivisalud ja Eesti piimakarjad ning rukkivälud... ja nende taga peituv vastus.
Sama teema:
söögijutud
teisipäev, 24. mai 2011
Öko
Aga tundub, et see sõnum ettevõtte keskkonnasõbralikkusest ja kulude kokkuhoiust on alati unustatud edasi rääkimata neile tädidele, kes neid rätte reaalselt vahetavad.
Sest pole vist hotelli, kus mul tuima järjekindlusega neid rätikuid ikkagi iga päev ei vahetataks. Või saame me mõistest "põrand" väga erinevalt aru?
Täna oli ära viidud isegi korra kasutatud, aga pakist välja võetud seep. Tundub, et tädid saavad palka vahetatud kilode pealt...
esmaspäev, 23. mai 2011
Avameelselt blogimisest 2
Mida päev edasi, seda suurema lugupidamisega ma suhtun neisse, kelle igapäevatöö on kirjutamine, Kuidas inimesed ikkagi jaksavad ja millest inspiratsiooni ammutavad? Tõsi, on nädalaid, kus lugusid on nii palju, et ei jõua neid otsast kirja panna. Aga rohkem on selliseid nädalaid, kus peas pole ühtegi mõtet. Ei head-halba, ei igavat -huvitavat. Ja ei peagi kirjutama, kui midagi öeda pole. Aga ikkagi ju natuke tahaks. Alusta või samuti rubriiki, et mis mul täna seljas on...:)
reede, 20. mai 2011
Uudiseid kultuuripealinnast 2- Kemps
Kõndisin edasi tagasi ja leidsin lõpuks õige maja üles. Kodanik, oli nagu teades, juba sinna kolinud. Ukse kõrval, ajalehed korralikult maha laotatud, paljas tagumik upakil lõpetas ta parasjagu kakamist.
Huvitaval kombel oli piinlik minul. Püüdlikult Kodaniku pilku vältides nina püsti tuhisesin uksest sisse. Kodanikul tundus olevat suva. Ta ei vaadanud mulle otsa. Ilmselt oli oma mõtetega kusagil mujal. Mõnes paremas linnas.
Oli argipäevahommik, kell 8. Kultuuripealinna kesktänaval.
kolmapäev, 18. mai 2011
Sisu ei söö
Ma olen varem kirjutanud ajalehe kirjastajate murest, et rahvas kipub leppima vaid netist loetud pealkirjadega. Ja sellest, et toidu- ja tööstuskaupade tootjad on mures- sinu töö, vaev ja looming saavad letil kaubandusketi nime, muutudes anonüümseks ning suurem osa tulust läheb müüja taskusse. Selgus nüüd, et ka teletegijad muretsevad. Inimesed saavad reklaamivaba meelelahutuse kätte mujalt ning ka telesse ei tule piisavalt raha.
Sama teema:
Eesti Asi
,
meedia ja telesaated
pühapäev, 15. mai 2011
Kui tahangi baleriiniks ja kosmonaudiks?
Ma ei läinud, kuna otsustasin, et variant peale keskkooli minna Moskvasse ja õppida rezissööriks on poole lahedam.
Kodumaa aga, mahutas üheksanda klassi alguses meie unistused viide ametisse: kokandus, müüja, lasteaednik, õmblemine või masinakiri. Hoolimata (või vastupidi just hoolides?) omandatavast süvaõppega keskharidusest oli nõukogude koolilapsele ette nähtud keskkooli lõpuks saada ka kutseharidus. Selle nimi oli ÕTK.
Üheteistkümnenda lõpus ma Moskvasse enam ei tahtnud, valik oli hoopis keemia või filoloogia vahel. Ja täna, ei tööta ma neist kummalgi alal.
Ma pole erand, vaid pigem reegel.
Sama teema:
haridusest ja koolist
Eurovisioon 2011
Nii ehk naa, minu jaoks oli selleaastase Eurovisiooni võitja Soome. Ning minu playlistis saavad veel ka kohad Itaalia, Austria, Prantsusmaa (kelle live esitus, tõsi, oli alla igasugust arvestust:(). Gruusia, Sloveenia ja Serbia...
Eriliselt hea meel oli muidugi ka vaheklipi üle, kus ei näidatud eestlastest autovargaid, vaid meie seost rahaga oluliselt intelligentsemal viisil'
Ma mõtlen, et kui näiteks Bosnia otsustaks ühel aastal, et ah, ei viitsi laulda ja veedaks need 3 minutit laval niisama passides- kas ta saaks siis ikkagi eks- riigikaaslastelt 12 punkti? Hästi kummaline, et ennustus, kellele lähevad konkreetse riigi must be punktid, on nii etteaimatavad, aga ikkagi, näe- võitjaks tuleb keegi äraarvamatu ja ennustamatu X. Saksa, Türgi, Vene, Sebia ja Aserbaidzaan...
Kuulates meie esitajat peale Iirit ja Rootsit ja Kreekat ja Venet, saad aru, et meil on tegelikult veel ikka pikk maa astuda. Isegi, kui nende teiste laulud sulle ei meeldi, on nad vaieldamatult überprofid. Viimse detailini paigas. Meil nagu oleks kõik, aga ikka jääb sinna 3 + tasemele. Jah, on veel arenguruumi produktsioonis, lavaseades ja eelkõige esinemiskindluses-julguses...
esmaspäev, 9. mai 2011
Avatar
Lihtsalt super- need helendavad metsad, seened, õhus heljuvad mäed, puurajad.... imeline, mida arvuti võimaldab. (Nostalgiahetk: meenutagem hetkeks omaaegset dinosauruste parki või king-kongi...:))
Sama teema:
meedia ja telesaated
kolmapäev, 4. mai 2011
Mittemüümise kunst 2
Hiljem selgus, et stseeni oleks võinud teha ka kasukates. Ei olnud erootiline vaid koomiline. Vaherepliigina veel tähelepanek, et palja rinnaga plikadel olid pikad püksid jalas. Vanasti vajati seksiks ikka esmajoones seda alumist poolt. A ju oli kellelgi rindade fetiš.
Aga laste eneseväärikus sai alandatud ja stseen filmitud. Ja pildid juba ka internetis üleval.
teisipäev, 3. mai 2011
Uudiseid kultuuripealinnast- Pühad
Vanaldane, aga väga kõbus proua pöördus rõõmsalt minu poole- C prazdnikom!
Naeratasin tõrjuvalt, pingsalt mõeldes, mis pagana püha ometi täna on.
Ahaa... õige, volber, esimene mai...
Sama teema:
juhtub
,
Rahvaste Sõpruse Klubi
esmaspäev, 2. mai 2011
Mittemüümise kunst
Mitte, et midagi ei juhtu. Alles sai käidud ülipõneval konverentsil, paar head artiklit on loetud. Aga mida kirjutada sündmustest, millega sa oled nõus ja rahul? Kuidagi mage on jagada maailmaga ümberjutustusi, mille lõpus lause- jah, ja mina ka arvan niimoodi.
Kui väga ma ka ei üritaks end petta- et ma kirjutan seda blogi ju enesele- on see tegelikult vale.
Kui see oleks päevik, või kaitstud blogi, mida keegi ei loe, siis poleks ju probleemi kirja panna uitmõtteteid, targutusi, heietusi, ümberjutustusi...
Võib ju ennast petta sellega, et sa ei otsi head pealkirja, ei ajasta kirjutise avaldamise aega, vaid kirjutad täiesti endale, eks. Olla 21. sajandil originaalne on ilmselt (minu jaoks)saavutamatu väljakutse, aga vähemalt sinu enese jaoks, oma täiesti subjektiivsest vaatepunktist võiks sissekandes olla midagi uut, intrigeerivat, huvitavat. Mõni selline mõte, mida mina pole varem mõelnud, või mille peale tulnud. Selline mis võiks huvitada ka teisi.
Tellimine:
Postitused
(
Atom
)