Kuidas Venemaal hakkama saada

Laialt on levinud komme, et noored mehed ja naised pakuvad ühistranspordis oma istet vanuritele, rasedatele ja invaliididele. Kui te seda ei tee, siis järgneb sellele kohapeal avalik hukkamõist teiste reisijate poolt. Noorem põlvkond on hakanud ühistranspordi-galantsust kaotama.

Venemaal oodatakse meestelt, et nad maksaksid restoranis arve. Arve pooleks tegemisele vaadatakse viltu. Lääne naised võivad olla šokeeritud või meelitatud, olenevalt nende suhtumisest sellesse, kui neile avatakse uksi, aidatakse bussi pealt maha ning nad ei pea tegema füüsilist tööd.

Makstud tõed?

Meile on sünnist saadik räägitud, et rukis ja kiudained, Ning valge rafineeritud jahu on paha-paha. Kui sa vaatad ringi alates Leedust lõunapoole, siis tajud hämmastusega, et ainult eestlase organism vajab kiudaineid. Prantslase või hollandlase oma, näiteks, on kõbus ka ilma.
Või siis seesama vana rasvade jutt. Kui eestlane minestab, kuuldes sõna taimerasv, siis mine räägi seda Iisrealis. Või Itaalias. Peale selle, et piimarasv pole koššer on see ka muidu ülimalt out.
Ja paratamatult tulevad mulle silme ette Hispaania oliivisalud ja Eesti piimakarjad ning rukkivälud... ja nende taga peituv vastus.

Öko

Pole vist hotelli, kus ei ripuks silti selle kohta kuidas nad bla-bla hoolivad loodusest ja vahetavad käterätikuid vaid siis kui sa need põrandale viskad.
Aga tundub, et see sõnum ettevõtte keskkonnasõbralikkusest ja kulude kokkuhoiust on alati unustatud edasi rääkimata neile tädidele, kes neid rätte reaalselt vahetavad.
Sest pole vist hotelli, kus mul tuima järjekindlusega neid rätikuid ikkagi iga päev ei vahetataks. Või saame me mõistest "põrand" väga erinevalt aru?

Täna oli ära viidud isegi korra kasutatud, aga pakist välja võetud seep. Tundub, et tädid saavad palka vahetatud kilode pealt...

Avameelselt blogimisest 2

Kaks aastat on nüüd siis täis. Blogimist. Ja mul on toss väljas.
Mida päev edasi, seda suurema lugupidamisega ma suhtun neisse, kelle igapäevatöö on kirjutamine, Kuidas inimesed ikkagi jaksavad ja millest inspiratsiooni ammutavad? Tõsi, on nädalaid, kus lugusid on nii palju, et ei jõua neid otsast kirja panna. Aga rohkem on selliseid nädalaid, kus peas pole ühtegi mõtet. Ei head-halba, ei igavat -huvitavat. Ja ei peagi kirjutama, kui midagi öeda pole. Aga ikkagi ju natuke tahaks. Alusta või samuti rubriiki, et mis mul täna seljas on...:)

Uudiseid kultuuripealinnast 2- Kemps

Otsisin Narva maanteel õiget aadressi. Ja ühel hetkel hüppasin ehmatusest praktiliselt sõiduteele, kuna keegi Kodanik oli otsustanud, et just siinsamas, keset tänavat on just see õige koht, kus kusta.

Kõndisin edasi tagasi ja leidsin lõpuks õige maja üles. Kodanik, oli nagu teades, juba sinna kolinud. Ukse kõrval, ajalehed korralikult maha laotatud, paljas tagumik upakil lõpetas ta parasjagu kakamist.

Huvitaval kombel oli piinlik minul. Püüdlikult Kodaniku pilku vältides nina püsti tuhisesin uksest sisse. Kodanikul tundus olevat suva. Ta ei vaadanud mulle otsa. Ilmselt oli oma mõtetega kusagil mujal. Mõnes paremas linnas.

Oli argipäevahommik, kell 8. Kultuuripealinna kesktänaval.

Sisu ei söö

Tundub, et saial ja ajalehel on rohkem ühist kui esmapilgult tundub.
Ma olen varem kirjutanud ajalehe kirjastajate murest, et rahvas kipub leppima vaid netist loetud pealkirjadega. Ja sellest, et toidu- ja tööstuskaupade tootjad on mures- sinu töö, vaev ja looming saavad letil kaubandusketi nime, muutudes anonüümseks ning suurem osa tulust läheb müüja taskusse. Selgus nüüd, et ka teletegijad muretsevad. Inimesed saavad reklaamivaba meelelahutuse kätte mujalt ning ka telesse ei tule piisavalt raha.

Kui tahangi baleriiniks ja kosmonaudiks?

Mu sõbranna solvus, kui ma peale põhikooli lõpetamist ei tulnud koos temaga tantsujuhtimist õppima.
Ma ei läinud, kuna otsustasin, et variant peale keskkooli minna Moskvasse ja õppida rezissööriks on poole lahedam.
Kodumaa aga, mahutas üheksanda klassi alguses meie unistused viide ametisse: kokandus, müüja, lasteaednik, õmblemine või masinakiri. Hoolimata (või vastupidi just hoolides?) omandatavast süvaõppega keskharidusest oli nõukogude koolilapsele ette nähtud keskkooli lõpuks saada ka kutseharidus. Selle nimi oli ÕTK.
Üheteistkümnenda lõpus ma Moskvasse enam ei tahtnud, valik oli hoopis keemia või filoloogia vahel. Ja täna, ei tööta ma neist kummalgi alal.
Ma pole erand, vaid pigem reegel.

Eurovisioon 2011

Huvitav, kui eelvoorudest edasisaajate ennustusprotsent oli mul 80%-st ainult kahe suhtes eksisin mõlemas eelvoorus, siis lõppfinaali esikümnest panin täppi vaid 4....
Nii ehk naa, minu jaoks oli selleaastase Eurovisiooni võitja Soome. Ning minu playlistis saavad veel ka kohad Itaalia, Austria, Prantsusmaa (kelle live esitus, tõsi, oli alla igasugust arvestust:(). Gruusia, Sloveenia ja Serbia...

Eriliselt hea meel oli muidugi ka vaheklipi üle, kus ei näidatud eestlastest autovargaid, vaid meie seost rahaga oluliselt intelligentsemal viisil'
Ma mõtlen, et kui näiteks Bosnia otsustaks ühel aastal, et ah, ei viitsi laulda ja veedaks need 3 minutit laval niisama passides- kas ta saaks siis ikkagi eks- riigikaaslastelt 12 punkti? Hästi kummaline, et ennustus, kellele lähevad konkreetse riigi must be punktid, on nii etteaimatavad, aga ikkagi, näe- võitjaks tuleb keegi äraarvamatu ja ennustamatu X. Saksa, Türgi, Vene, Sebia ja Aserbaidzaan...

Kuulates meie esitajat peale Iirit ja Rootsit ja Kreekat ja Venet, saad aru, et meil on tegelikult veel ikka pikk maa astuda. Isegi, kui nende teiste laulud sulle ei meeldi, on nad vaieldamatult überprofid. Viimse detailini paigas. Meil nagu oleks kõik, aga ikka jääb sinna 3 + tasemele. Jah, on veel arenguruumi produktsioonis, lavaseades ja eelkõige esinemiskindluses-julguses...

Avatar

Nägin siis ka lõpuks ära. Appi, kui ILUS film. Ja mina vaatasin seda telekast- kui oleks olnud suurel ekraanil, kinos ja 3D ma oleks vist ainult vaimustusest kiljunud.
Lihtsalt super- need helendavad metsad, seened, õhus heljuvad mäed, puurajad.... imeline, mida arvuti võimaldab. (Nostalgiahetk:  meenutagem hetkeks omaaegset dinosauruste parki või king-kongi...:))

Mittemüümise kunst 2

Eilses Kinotehases (selline realityshow) sunniti lapsukestele suits suhu ja tissid paljaks. Õhetavad keskealised vanamehed kõrval ergutamas, et see kõik on ju ainult ja ainult puhta kunsti nimel.
Hiljem selgus, et stseeni oleks võinud teha ka kasukates. Ei olnud erootiline vaid koomiline. Vaherepliigina veel tähelepanek, et palja rinnaga plikadel olid pikad püksid jalas. Vanasti vajati seksiks ikka esmajoones seda alumist poolt. A ju oli kellelgi rindade fetiš.
Aga laste eneseväärikus sai alandatud ja stseen filmitud. Ja pildid juba ka internetis üleval.

Uudiseid kultuuripealinnast- Pühad

Pühapäeval oli vaja korraks poodi minna. Kuna sabad tundusid ühepikkused, kõigis 4-5 inimest, siis jäin seisma hallipäise naise taha.
Vanaldane, aga väga kõbus proua pöördus rõõmsalt minu poole- C prazdnikom!
Naeratasin tõrjuvalt, pingsalt mõeldes, mis pagana püha ometi täna on.
Ahaa... õige, volber, esimene mai...

Mittemüümise kunst

Teemad said järsku otsa.
Mitte, et midagi ei juhtu. Alles sai käidud ülipõneval konverentsil, paar head artiklit on loetud. Aga mida kirjutada sündmustest, millega sa oled nõus ja rahul? Kuidagi mage on jagada maailmaga ümberjutustusi, mille lõpus lause- jah, ja mina ka arvan niimoodi.
Kui väga ma ka ei üritaks end petta- et ma kirjutan seda blogi ju enesele- on see tegelikult vale.
Kui see oleks päevik, või kaitstud blogi, mida keegi ei loe, siis poleks ju probleemi kirja panna uitmõtteteid, targutusi, heietusi, ümberjutustusi...

Võib ju ennast petta sellega, et sa ei otsi head pealkirja, ei ajasta kirjutise avaldamise aega, vaid kirjutad täiesti endale, eks. Olla 21. sajandil originaalne on ilmselt (minu jaoks)saavutamatu väljakutse, aga vähemalt sinu enese jaoks, oma  täiesti subjektiivsest vaatepunktist võiks sissekandes olla midagi uut, intrigeerivat, huvitavat. Mõni selline mõte, mida mina pole varem mõelnud, või mille peale tulnud. Selline mis võiks huvitada ka teisi.