Või siis seesama vana rasvade jutt. Kui eestlane minestab, kuuldes sõna taimerasv, siis mine räägi seda Iisrealis. Või Itaalias. Peale selle, et piimarasv pole koššer on see ka muidu ülimalt out.
Ja paratamatult tulevad mulle silme ette Hispaania oliivisalud ja Eesti piimakarjad ning rukkivälud... ja nende taga peituv vastus.
Noh, ütleb mulle sõber- aga vaata, nad söövad hoopis teistmoodi. Mitte nagu matsist eestlane kardulat ja liha koos. Nad, targad, teavad et süsivesik ja rasv ei passi kokku.
Hmm, mõtlen- üks toiduke seedub alates tund ja kuni isegi kolm tundi. Asjal võiks olla pointi, kui siis salati ja makaroni ja liha jne jne söömise vahel on alati vähemalt kaks tundi. Aga pole ju. Ikka saavad kõhus rõõmsalt kokku. Ja kui nüüd veel edasi mõelda, et molekulaarsel tasandil on pea kõigis toiduainetes nii rasv, valk kui ka süsivesik sees, siis jookseb mu loogika ja arusaamine omadega ummikusse....
Kellelgi on vaja raha. Ja keegi on valmis seda ära andma.
Aga see loogika on küll olemas, et igas kandis on inimesed pika ajaga katse ja eksituse meetodiga selgeks õppinud, mis kohalikust kraamist oma söögisedelit kokku panna ja mis vahekorras. Nii et kui me võtame mujalt maailmast üle valge saia söömise moe, aga kõiges muus jääme oma traditsioonide juurde (ehk siis asendame leivast, pekist ja võist koosneva dieedi saiast, pekist ja võist koosneva dieediga), siis karta on, et läheb tasakaalust välja.
VastaKustutaSiis, kui eurooplased võtsid Ameerikast mehaaniliselt maisisöömismoe üle (ja vahetasid nisu oma menüüs suurelt jaolt maisi vastu välja), suri neid pellagrasse nagu kärbseid - kuni nad õppisid maisi töötlema ja teiste toitudega kombineerima samamoodi nagu asteegid. Alguses ei saadud tükk aega aru, mis värk on, indiaanlased söövad ja kosuvad, eurooplased söövad ja surevad.