Kõndisin edasi tagasi ja leidsin lõpuks õige maja üles. Kodanik, oli nagu teades, juba sinna kolinud. Ukse kõrval, ajalehed korralikult maha laotatud, paljas tagumik upakil lõpetas ta parasjagu kakamist.
Huvitaval kombel oli piinlik minul. Püüdlikult Kodaniku pilku vältides nina püsti tuhisesin uksest sisse. Kodanikul tundus olevat suva. Ta ei vaadanud mulle otsa. Ilmselt oli oma mõtetega kusagil mujal. Mõnes paremas linnas.
Oli argipäevahommik, kell 8. Kultuuripealinna kesktänaval.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!