Kui tahangi baleriiniks ja kosmonaudiks?

Mu sõbranna solvus, kui ma peale põhikooli lõpetamist ei tulnud koos temaga tantsujuhtimist õppima.
Ma ei läinud, kuna otsustasin, et variant peale keskkooli minna Moskvasse ja õppida rezissööriks on poole lahedam.
Kodumaa aga, mahutas üheksanda klassi alguses meie unistused viide ametisse: kokandus, müüja, lasteaednik, õmblemine või masinakiri. Hoolimata (või vastupidi just hoolides?) omandatavast süvaõppega keskharidusest oli nõukogude koolilapsele ette nähtud keskkooli lõpuks saada ka kutseharidus. Selle nimi oli ÕTK.
Üheteistkümnenda lõpus ma Moskvasse enam ei tahtnud, valik oli hoopis keemia või filoloogia vahel. Ja täna, ei tööta ma neist kummalgi alal.
Ma pole erand, vaid pigem reegel.

EPL-s kirjutas Piret Saar inglise süsteemist, kus põhikooli lõpus peab juba ära tegema valiku, millisega neljast võimalikust suunast sa jätkata tahaksid ning hurjutas Eesti süsteemi, mis sunnib veel gümnaasiumi küpseid noori õppima ebaolulist ja mittevajalikku.

Kui me eeldame, et algkoolis toimub, khm- tsiteerides meie eksministrit - ühtlusõpe, ehk siis õpitakse baasteadmisi maailma toimimisest, siis süvendatult ainetest arusaamiseks on vaid järgnevad 4 põhikooli aastat. Neli aastat. Kas seda on vähe või palju?

Vaieldamatult oli meie vanaemadel kordades vähem õppida, kui täna meil. Teadus areneb, ajalugu kulgeb, fakte tuleb juurde ja juurde. Kustmaalt jookseb see piir, et me võime öelda- siitmaalt on küll. Sa oled omandanud piisava ülevaate kõikidest ainetest ning nüüd on vaja teha otsus, milline neist sulle meeldib piisavalt, et seda ja ainult seda süvendatult edasi uurida. Teadmised me saame internetist, meediast, raamatutest. Selleks ei pea käima koolis selle füüsilises tähenduses. See, mille põhikool ja meil ka keskkool peaks andma, on pigem teadmiste struktuur, seosed, üldistamisoskus, tööharjumus  ja arusaamine, kuhu on maailma avastamisega jõutud.
Ma olen liiga palju näinud neid, kes usinalt lahendavad juhtimis- või turundusülesannet, mille vastus on paarkümment aastat tagasi välja antud raamatus lehekülg 46. Samas, eks avastusõppel on omad eelised- kinnistubki paremini, ja oi seda rõõmu, kui jõuad iseeseisvalt järelduseni, mille eest mõned on Nobeleid saanud:)

Kui meie ümber on tuhandeid inimesi, kes elu jooksul muudavad oma valikuid, kas me saame siis olla kindlad, et koolipõlve lemmikained ongi tegelikult meie õige suund ja kutsumus? Mina ei julgeks küll alahinnata konkreetse õpetaja rolli ning suurt juhust, millises keskkonnas sa millist õppeainet omandasid.
Ülimalt hea on siinkohal matemaatika näide. Mis on ju teadupärast ülimalt "raske aine". Paradoksaalselt töötavad hiljem suur osa neist tüdrukutest, kes kooliajal matemaatikat ei jaganud hiljem numbritega- raamatupidajatena, kaubanduses jne. Ehk siis, rasked polnud numbrid, süsteemsus, loogika. Vaid raske oli pealehakkamine ja õpetaja oli kärsitu. Ja kui ikka su enda vanemad ning sõbrad ja õpetaja koolis veendunult pidevalt kinnitavad, et matemaatika on keeruline ja raske ja pole tüdrukutele, siis lõpuks ikka ju jääd uskuma.

Ma ei tea Inglise haridussüsteemist suurt. Aga ma tean, et inimene on oma loomult laisk. Ja ma näen, et maailm mu ümber muutub kohutava kiirusega. Elukutseid, mis olid 20 aastat tagasi, pole täna enam olemas. Sellises inglise süsteemis oleks mul hirm. Hirm jääda kinni ühele teele, hirm lõigata ära alternatiivid. Elus võib ette tulla mõndagi. Võid ju olla humanitaarse „kutsumusega“, aga kui arveid on vaja maksta, siis tuleb ka oma reaalpool välja otsida.

Alguse juurde tulles, üllataval kombel üsna mitmed meist läksid edasi õppima ÕTK-s omandatud või lähedast eriala. Kas võis olla, et meie hulgas oli neid, kelle kutsumus oligi üks neist viiest alast. Või valiti eriala juhuslikult ja õppides selgus, et ohhoo- see on just see, mis on minu jaoks. Või valiti see, kuna kogu maailma sadadest võimalustest oli teada üks ja turvaline valik.

Ja äkki ongi see hea? Ehk me ei vajagi nii palju valikuid. Võib-olla see, kui meil kästakse 16-aastaselt teha ära otsus, muudab meie elud lihtsamaks. Me ei unistaks enam teistest võimalustest, sest me teame, see tee on juba ammu suletud.